Reeturist koolipapa hülgas hariduse
Kuidas suur poliitika kooli uksest ja aknast sisse lasta ning mida kasulikku sellega veel peale hakata.
Mind, Kapa-Kohila koolidirektorit Jaan Kappi, peeti 2013. aasta sügisel pisut lolliks, et mitte öelda idioodiks. Sellepärast et röövisin poliitiliselt neitsilikult koolilt süütuse, muutsin ta poliitiliste arutelude ja debattide tallermaaks, elu tõeliselt edendada ihkajate kasvulavaks. Kõige selle eest nimetati mind hariduse reetjaks, aga täna, aasta 2017 sügisel öeldakse aitäh.
Süüdistused
Aga kõigest järgimööda. Kui ma aasta 2013 sügisel Kapa-Kohila kooli juhtima hakkasin, oli olukord pehmelt öeldes tatine ja lootusetu. Õpilaste arv vähenes ja Aaviksoo reformikirves oli meiegi gümnaasiumiosa katusesse tungimas. Valdki toitis pigem Soome ehitusturgu kui Eestimaa püsimist. Sisuliselt puudus elul mõte ja mõttel polnud eluvaimu sees.
Kuigi liginesid kohalikud valimised, ei hoolinud sellest koolis praktiliselt keegi. Pedagoogiline pere kaitses kooli poliitilist süütust, olles seisukohal, et võrreldes Pythagorase teoreemiga on poliitelu saatanast. Õpilasedki ei suutnud nimetada ühegi erakonna esimeest ega parlamendi liikmeid, vallavolikogu omadest rääkimata, hea veel, et presidendi nimi neil meelde tuli.
Pidasin kooliperele kõne. Nõudsin tungivalt valima minemist. Rääkisin, et poliitika on nagu õhk. Sellest ei pääse. Sul on valik: kas hingata täiel rinnal, osaleda või siis vaikselt õhupuuduses kõõksuda. Meie hakkame hingama. Meie kooli peamiseks õppesuunaks saab poliitika. Siin hakkavad sündima homse Eesti aatemehed ja elu edendajad, kes vahetavad välja broilerite ja peibutuspartide armaada.
Kiirabiautot või Seewaldi ekspressi selle jutu peale mulle järele ei kutsutud. Aga ega palju puudu olnud.
Tegudele
Panin koolis üles suure tahvli pealkirjaga „Poliitika”. Sinna läksid kõigi erakondade tutvustused, logod, juhtide pildid, lubadused. Kui midagi poliitmaastikul juhtus, läks kohe üles ka teave, rääkimata kooli poliithariduslikust Facebooki küljest. „Ime, et ta veel autahvlile Brežnevi pilti ei sokuta,” porisesid oponendid. Aga jõudsime ka selleni, koos analüüsiga va puhmaskulmu tegevuse voorustest-puudustest.
Sügisel 2013 valitud vallavolikogu kupatasin kohe valimiste järel kooliperega kohtuma. Mõningase ninanirsitamise kiuste oli koolisaal siiski rahvast tulvil. Olin õppureile suutnud selgeks teha, et valla poliitikud pole mingid imeloomad, vaid emad-isad, külamehed, külanaised meie endi kõrvalt. Aga et nad on juhtimise ja otsustamise koorma vabatahtlikult enda kanda võtnud, tuleb neilt küsida-küsida-küsida. Meie soovitud teele suunata.
Häbiplekk
Küsitigi, päritigi. Huvitav oli. Kõige tähtsam küsimus jäi aga vastuseta: miks pole volikogus ühtegi kooli õpetajat ega õppurit? See on varasema tegemata töö vili ja meie hariduslik häbiplekk, tunnistasin.
Poliitõpe jätkus täiel rinnal. Kutsusin kohale kõik maakonnast valitud riigikogulased. Nad ei pääsenud mulli puhudes, vaid pidid ikka kõvasti pingutama, et oma tegevus ja meie maakonna huvide kaitsmine selgeks rääkida.
Kandsin hoolt, et iga viimanegi meie kandi mure ja rõõm jõuaks riigikogulaste e-postkastidesse. Õhutasin õpetajaid ja õppureid neile kirjutama, küsima, ja ennäe – argus kadus tasapisi, kirjutatigi. Ja saadi ka vastuseid. Mida aeg edasi, seda sisulisemaid. Ja uskuge või mitte – kahe aasta möödudes oli mõne õpilase jaoks õhtune virtuaalvestlus riigikogulasega sama tavaline kui hambapesu.
Savisaar
Kui kutsusin Edgar Savisaare kooliperega kohtuma, ületas see kogunisti maakonnalehe uudisekünnise ja loomulikult teenisin ära hulga süüdistusi kallutatuses. Aga pungil täis koolisaal ja arutelu kirglikkus kummutasid selle õnneks.
Edasi tulid riburada külla ministrid. See tuulispask, mis rabas Jaak Aaviksoo ja Kalle Küttise mammutkoolide loomise kava, jõudis kogunisti „Aktuaalse kaamera” uudistesse.
Ja hämmastav-hämmastav, kaks aastat pärast poliitõppe algust helistasid naabervalla lapsevanemad sooviga panna oma võsukesed just meie kooli poliitteadusi õppima, Eesti elu edendajateks saama. Loomulikult, tere tulemast!
Valimisvõit
Uute, 2017. aastal toimuvate kohalike valimiste ajaks olid valla ja riigi eelarve matemaatika- ning majandustundides läbi hekseldatud kui kõrgeima sordi hakkliha. Poliitikute keelekasutuse kohta olid emakeeletundides valminud pikad analüüsid. Võõrkeeletunde ilmestasid poliitdebatid Europarlamendi tegevuse teemadel, mida peeti Skype’i vahendusel eakaaslastega naaberriikidest. Bioloogiatunnid analüüsisid riiklikku looduskaitsekava, kunstiõpetuse tundides valmivad poliitplakatid tegid pika puuga ära üle Eesti levivale viksitud nägude paraadile.
Ja mis kõige olulisem – meie õppurite arvamusavaldusi hakati nii ERR-is kui ka maakonnalehes aina enam kasutama. Oli ikka uhke tunne küll, kui mõni meie abiturient analüüsis tuntud politoloogiga kõrvuti Eestimaa arengut.
Tuntus
Pean nüüd juba vahetevahel ukse kinni panema kooli hordidena külastavate ajakirjanike ja kogemuseihkajate ees, kas tahavad oma silmaga näha uskumatut. Seda, et poliitõpe on koolis paljude lemmikaine ning kodanikuühiskond kasvab mühinal.
2017. aasta kohalikud valimised võitis meie vallas valimisliit Poliitkool, kus jäme ots oli nii õpetajate kui ka õppurite käes. Ise jäin tagasihoidlikult viimaseks numbriks.
Nüüd ongi kooli ja valla saatus sõna otseses mõttes meie kätes. Poliitõppe erialale on ukse taga järjekord, tühjaks jäänud majadesse hakkab taas elu sisse tulema.
Ja mis peamine – tean, et möödub veel mõni aasta ning iga erakonna juhtfiguuride hulgas on meie kooli kasvandikke, kelle eest julgen mürki võtta, et nad on õiged Eesti ja väikevaldade asja eest seisjad, aga mitte mingid susserdajad.
Nii uskumatu kui see ka pole, on Kapa-Kohila mingis mõttes saanud Eesti keskpunktiks. Kas see siis on hariduse reetmine? Või hoopis truudusevanne?