Soome versus Ameerika
Eesti haridusringkondades ringles mõnda aega tagasi Soome ja Ameerika koolisüsteeme võrdlev materjal, milles olid välja toodud põhjused, mis võiksid olla Soome haridusime ehk heade näitajate taga.
Võrdleva materjali oli eri allikate põhjal koostanud uudiseid ja uurimusi jagav organisatsioon, mille koduleht on OnlineClasses.org.
Nende andmetel on gümnaasiumilõpetanute protsent Soomes 93, Kanadas 78 ja Ameerikas 75. Soomes ja ka Eestis läheb kaks kolmest gümnaasiumilõpetanust edasi ülikooli. See on kõrgeim näitaja Euroopas. Ka PISA testi tulemustes hoiab Soome esikohta.
Kuidas paistavad välja toodud faktid Soome ja Ameerika haridussüsteemiga seotud inimeste silmade läbi? Teksti kommenteerivad Ameerikas kooliõpetajana töötanud ning kahe Ameerikas koolis käiva lapse ema Elina Aslett (EA), Soomes kakskeelse õppega Latokartano põhikoolis eesti keelt õpetav Anne Ribelus (AR) ning Tallinna ülikooli soome keele ja kultuuri külalislektor Tarja Tanttu (TT).
Kommenteerijad on loo tarvis arutanud küsimusi ka oma kolleegide ja tuttavate kooliõpetajatega, kuid nende sõnul on ikkagi väga raske teha üldistusi kogu riigi kohta. USA on tohutult suur ja hõlmab palju koolitüüpe, sealhulgas õpib 55 miljonist USA õpilasest umbes 3,5% tšarterkoolides ja 10% erakoolides ning üle 2% kooliealistest lastest-noortest on koduõppel. Kuigi Soome on tunduvalt väiksem kui USA, on ka seal kaugel põhjas ja lõuna pool suuremates linnades asuvate koolide näitajates erinevusi.
Lastel on rohkem aega olla lapsed
10–11-aastasel Ameerika kooliõpilasel kulub päevas kodutööde tegemiseks 50 minutit. Soomes antakse kuni 13–14-aastaseks saamiseni õpilasele väga harva kodutöid. Kui USA põhikooliõpilasel on päeva jooksul 27 minutit puhkust, siis Soome õpilane saab koolipäeva jooksul puhata 75 minutit. Eestis peab ühe tunni kohta olema 10-minutiline vahetund. Esimeses klassis ei tohi Eestis kodus õppida anda.
TT: Ma ise õpetan vaid ülikoolis, kuid kooliga olen seotud näiteks oma sugulaste laste kaudu ja võin kinnitada, et nemad teevad küll kodutöid, ja seda ka algklassides.
AR: Ka Soomes antakse kodutöid, kusjuures kohe kooli algusest peale, aga neid ei ole väga palju. Hiljuti avaldati meil ühe uurimuse tulemused, mis tõestasid, et tehtud kodutööde hulk ja see, kuidas õpilane ainet oskab, pole omavahel seotud.
Koolipäeva jooksul on päris palju puhkeaega. Koolipäevas on kaks pooletunnist vaheaega, mis tuleb veeta iga ilmaga õues. Lisaks on 20-minutiline söögiaeg ja olenevalt koolipäeva pikkusest veel 15-minutiline einevõtmistund.
EA: Koduseid ülesandeid anti meie koolis tõesti väga palju – võimalik, et rohkem kui teistes koolides, kuna tšarterkoolid asutatakse harilikult selleks, et kogukonnas mingit niši täita, lisaväärtust luua. Näiteks 5. klassis tuleb kooli kodukorra järgi anda koduseid ülesandeid nii palju, et nende tegemiseks kuluks 1–1,5 tundi päevas. Lisaks on neil kohustus lugeda iga päev vähemalt 30 minutit raamatut ja täita lugemispäevikut, millele lapsevanemad peavad igal päeval allkirja andma. Nädalavahetuseks ei tohi aga põhikoolis koduseid ülesandeid anda.
Gümnaasiumis on koduste ülesannete tegemiseks ette nähtud keskeltläbi kaks tundi päevas. Kõige kõvem tamp on peal aga esimese klassi õpilastel. Minu väga hea reitinguga kohalikus algkoolis õppival pojal kulus iga päev esmaspäevast neljapäevani koduste ülesannete peale 40 minutit kuni üks tund ja vahel ka rohkem. Sealjuures peab ta iga päev vähemalt 20 minutit raamatuid lugema, loetu tuleb lugemispäevikusse detailselt kirja panna, samuti peab ta igal päeval harjutama etteütluseks, lugema lühikesi tekste ja lahendama matemaatikaülesandeid aja peale jms.
Vahetunde on siinsetes koolides liiga vähe. Koolipäeva jooksul tuleb pidevalt kuhugi tormata, pole võimalik aega maha võtta, hinge tõmmata või end uue tunni lainele häälestada. Vahetunnid on 2–5 minutit pikad. Erandiks on lõunavahetund, mis kestab pool tundi, noorematel õpilastel kauem. See-eest on noorematel õpilastel päeva jooksul ainult kaks vahetundi. Esimene on 15, teine 35 minutit pikk ja selle ajal tuleb ka süüa. Esimese vahetunni ajal ja ka teise ajal pärast söömise lõpetamist peavad põhikooliõpilased viibima õues, välja arvatud käreda pakasega. Minu poja koolipäev kestis 1. klassis kella 8.30–15.25.
Kõik Soome õpetajad on magistrikraadiga
Vaid parimad, ainult 10% bakalaureusekraadi saanutest, pääsevad magistriõppesse õpetajaks õppima. Soomes on õpetaja sama lugupeetud kui arst või advokaat. Eestis peab õpetajal olema magistrikraadiga võrdsustatud haridus ning ta peab olema läbinud õpetajakoolituse.
TT: Konkurss õpetajakohale sõltub sellest, mis õpetajatest me räägime. Väga populaarne on klassiõpetaja eriala, sinna kindlasti kõik ei saa. Mõned käivad proovimas lausa mitu korda. Samas matemaatikaõpetajatest on Soomeski puudus. Ka keemiaõpetaja kohtadele ei ole nii suurt konkurentsi, nagu statistika paista laseb. Aineõpetajad on tõesti magistrikraadiga, algastme ja lasteaiaõpetajatel pole see aga kohustuslik.
AR: Soomes on palju meesõpetajaid, näiteks meie Latokartano koolis on 60 õpetajast seitse noored mehed.
EA: Kas õpetaja elukutse on USA-s hinnas? Arvan, et mitte väga. Kui võrrelda õpetaja töötasu teiste ülikooliharidusega professionaalide omaga, siis näiteks 2011. aasta andmetel saavad USA õpetajad isegi kehvemat palka kui nende Eesti kolleegid teiste Eesti kõrgharidusega töötajatega võrreldes. Kõnekas näide õpetajaameti populaarsuse madalseisust on seegi, et viimase õppeaasta jooksul taotles 32% Idaho kooliringkondadest haridusametilt ajutisi õpetajalitsentse, kuna kõigile vabadele kohtadele ei kandideerinud sertifitseeritud õpetajaid.
USA-s ei ole vaja tingimata ülikoolis õpetajaks õppida. Kuna õpetajatest on puudus, siis aktsepteerivad osariikide haridusametid õpetajate sertifitseerimisel ka nn alternatiivset teed õpetajakutseni – mis tahes vallas bakalaureusekraadi omav inimene võib läbida mõne kuu kuni ühe aasta jooksul online-programmi nimega ABCTE, mille eest tasub õppija üldjuhul ise u 2000 dollarit, ning saab sel viisil kiiresti ametlikult tunnustatud õpetajaks.
Õpilaste testimine on viidud miinimumini
Kui New Yorgi õpilane on jõudnud gümnaasiumi, on ta pidanud läbima juba kümme standardiseeritud testi. Soomes tehakse standardtest õpilasele alles siis, kui ta on saanud 16-aastaseks. Eestis on põhikooli lõpetamiseks vaja sooritada kolm eksamit.
AR: Kuni viienda klassini ei panda meil hindeid ning hiljem peab hinde kõrval olema ka sõnaline hinnang. Hinde puhul võetakse arvesse ka seda, milline on õpilase panus töösse. See, kuidas ta õppetööst osa võtab, võib hinnet tõsta vähemalt ühe palli võrra. Õpitulemuste pingeridasid Soomes tõesti ei koostata ja õpilasi ei tohi üksteisega võrrelda ning Soomes pole isegi põhikooli lõpueksameid. Samas avaldatakse ajakirjanduses siiski, millise tulemusega millisesse gümnaasiumi pääses.
EA: Standardiseeritud testid on USA-s suur probleem, kuna neid tehakse liiga palju. Samas ei pruugi need paljuski pähetuupimist eeldavad valikvastustega testid inimese vaimsete võimete kohta kuigi palju öelda.
Miks on aga USA õpilaste rahvusvaheliste testide tulemuste põhjal pigem teiste riikide sabas sörkija? Ameerikas ei aidata piisavalt õpilasi, kelle jaoks inglise keel ei ole emakeel. Nende testitulemused võivad olla nigelamad just põhjusel, et nad ei saa keele- ja kultuuribarjääri tõttu testi sõnastusest küllaldaselt aru.
Gümnaasiumiõpilaste testimise puhul langetab testitulemusi ilmselt tõsiasi, et Ameerikas peavad kõik õpilased, olenemata vaimsetest võimetest, saama olla üldharidussüsteemis kuni gümnaasiumi lõpetamise või 21-aastaseks saamiseni. Nii testitakse USA-s ka madalamate võimetega õpilasi, kes Euroopa riikides oleksid keskkoolide uste taha jäänud ning kutsekoolidesse saadetud.
Õpilased saavad piisavalt õpetaja tähelepanu
Soomes ja New Yorgi linnas on ühepalju õpetajaid, kuid Soomes on pea poole vähem õpilasi. Nii on Soomes ühe õpetaja kohta 12, New Yorkis 24 ja eestis 10 õpilast. Iga kolmas Soome õpilane saab koolis tugi- või eriõpet. Soomes ei ole õpiabi vajavad õpilased paigutatud eraldi klassidesse. Eestis vajab õpiabi 21% põhikooliõpilastest ning kool peab tagama tugiteenused.
TT: Klassid on Soomes väga erineva suurusega. Päris põhjas, Lapimaal on ka klasse, kus õpib vaid 1–6 last, sest seal neid lihtsalt pole rohkem. Helsinkis või Vantaas on need numbrid aga teistsugused. Keskmiselt on soomekeelsetes algklassides 20 ja rootsikeelsetes 17,4 õpilast. 7.–9. klassis võib õpilasi olla ka 27–28, kuid enamasti on siiski 20 või veidi vähem.
AR: 12 õpilasega klassid ei ole tavalised, meie koolis on 7.–9. klassides 16 õpilast. Samas võib see statistiline number – 12 õpilast õpetaja kohta – tulla sellest, et Soomes pakutakse õpilastele õppimisel tõesti mitmekülgset tuge. Selleks on raha ja iga kool vaatab ise, kuidas ta õpituge pakub. Meie koolis on näiteks eraldi ruum, mida kutsutakse kliinikuks ja kuhu õpetaja saadab õpilase, kes ei ole võimeline teistega koos tunnis õppima, näiteks keskendumisraskuste tõttu. Väljasaadetu lähebki oma töövihikuga n-ö kliinikusse, kus tal on võimalik patjadel lebada ja end koguda ning temaga tegeldakse, talle õpetatakse õppimistehnikat. Mõned õpilased peavad käima seal näiteks kaks nädalat järjest mõne kindla tunni ajal, mõni saadetakse vaid üheks korraks, kuid ruum pole kunagi tühi, seal on alati mitu õpilast. Lisaks on meil eraldi rühm, kus õpilane saab abi koduülesannete tegemisel.
EA: Riikliku statistika järgi on USA riigikoolides ühe õpetaja kohta keskmiselt 15–16 õpilast. Tšarterkoolis, kus mina õpetasin, oli 630 õpilase kohta 26 õpetajat ehk 24 õpilast õpetaja kohta. Minu gümnaasiumis käival tütrel on aga olnud enamikus õppeainetes grupi suurus 15–20 õpilast. Samas oli tal kunstiõpetuses grupis lausa 30 õpilase ringis, aga poliitilise romaani valikaine grupis vaid kuus.
Algkooliklassid (3.–6.), kus mina õpetasin, olid meil aga suured, igaühes 28–33 õpilast, ning ka võõrkeele- ja käsitöötundideks ei jagatud klasse väiksemateks gruppideks. Meie koolis oli tavaline, et kuni viienda klassini õpetas üks õpetaja oma klassi terve päeva – kella 8–15. Eriõpetajad olid vaid kunstiõpetuse, muusika, tantsu ja näitekunsti jaoks.
Enamikul algkooliõpetajatest on abiks üks abiõpetaja, kes tegeleb erivajadustega lastega tunni ajal klassis või viib nad kordamööda koridori ja aitab neid seal järele. Mõnel õpetajal aitab abiõpetaja kirjalikud tööd ära parandada.
Olin ka ise lisaks algkooliõpetajale veel abiõpetaja. Minu ülesanne oli töötada 3.–4. klasside õpilastega koridoris, aidates neid matemaatikas. Tegelesin õpilastega ühekaupa, korraga 5–15 minutit. Õpilastega, kes on mitmes aines nõrgad, tegelevad päeva jooksul mitmed abiõpetajad, kutsudes neid korduvalt klassist välja. Õpetajad on möönnud, et selle tõttu jäävad nõrgematel õpilastel lüngad ainetes, mida käsitleti, kui need lapsed parasjagu koos abiõpetajaga koridoris olid. Samas on Ameerikas ka tavaline pakkuda andekamatele võimalust õppida kiiremas tempos.