Tantsuõpetaja: „Liigutama hakatakse siis, kui see on poliitiliselt kasulik”

18. okt. 2013 Meeli Parijõgi - Kommenteeri artiklit

Eesti Tantsuhariduse Liidu volikogu esinaine Jane Miller-Pärnamägi, kes on juhendanud nii professionaalseid tantsijaid kui ka erivajadustega lapsi, räägib loovtantsust kui iga õpetaja abimehest, samuti huvihariduse kängumisest.

Mis on tants?

Tants on iga inimese silmades nagu ilugi. See võib olla rõõm liikumisest, eneseväljendus, sõnum kellelegi … Hariduslikus mõttes võib tants olla väga hea meetod, et õpetada lapsi midagi mõtestama ja analüüsima. Kuigi tantsu on mujal Euroopas juba aastakümneid õpetamismeetodina kasutatud, isegi üldharidussüsteemis, ei ole see Eestis kuigi levinud.

Arvamus, et tants on sammude jada, mis tuleb ära õppida, on väga ahas. Sammude taga on märksa rohkem.

Hiljuti ilmus Koolibris raamat „Loovtants”. Mis on loovtants?

Loovtants on minu arvates hea meetod tants nii-öelda pilbasteks lahti võtta. On oluline, et laps saaks aru, millest tants koosneb. On keha kõigi oma osadega, on ruum ja aeg. Liikumisel on rütm. Loovtants õpetab, mis on tantsu elemendid. Laps saab õppida neid elemente kasutama ja tantsu nii-öelda läbi enda uurida.

See on selline meetod, mida võiks kasutada üldharidussüsteemis – mitte väga tantsuspetsiifiline, sest kasutab kõige tavalisemaid, üldisemaid elemente. Hea väikeste laste õpetamiseks.

Kui väikeste laste õpetamiseks?

Lasteaia- ning algklassilapsed ja põhikooli noorem osa on sobivaim sihtrühm.

Seda USA tantsuõpetaja Mary Joyce’i raamatut on Eestis kümmekond aastat paljundatud ja ise tõlgitud. Kui õppisin Viljandi kultuuriakadeemias, tõlkisid seda nii õppejõud kui ka tudengid. Nüüd on see täismahus välja antud. Seni tõlkis igaüks endale olulist osa.

Miks see raamat nii populaarne on?

Sest see on ühe hea õpetaja lihtsalt kirja pandud kogemus. Mingis mõttes tantsuõpetamise päevik – õpetamispõhimõtted ja väga konkreetsed tunnikirjeldused. Raamat on hea abiline tantsuõpetajatele, aga ka kehalise kasvatuse õpetajatele, alushariduse õpetajatele, klassiõpetajatele …

Mis kasu on selle lugemisest teiste erialade õpetajatele?

Seal on palju didaktilist tarkust, alates sellest, kuidas tundi üles ehitada. On nõkse, kuidas suunata lapsi kontsentreeruma. Loov improvisatsiooniline harjutus, et saada lapsed uuesti keskenduma, on värskendav ka füüsikatunnis. Meil kõigil on keha ning on natuke kurb, et haridussüsteemis ei keskenduta oma kehale. Mida keha vajab? Me ei oska seda tunnetada. Tunnis võib see väljenduda laste rahutuses, suutmatuses keskenduda. Need on keha märgid, mis ütlevad, et laps tahab pingeid maha raputada. Piisab mõnest minutist liigutamisest, et saada tagasi tunni teema juurde.

Raamatu üks võlusid on selle lihtsus. Teos koosneb kolmest osast. Esimene selgitab loovtantsu olemust ja põhialuseid. Mulle meeldib, et Joyce kirjeldab seda, mida on tunde andes ise kogenud. Teine, metoodiline osa on oluline lugemine ükskõik mis aine õpetajale. Kolmandas osas on konkreetsed pedagoogilised põhimõtted, näiteks, et tunnis pole õpilaste mass, vaid eri isiksused. Juttu on ka erivajadustega lastest, sellest, kuidas tunni reeglid võiks kohe ühiselt paika panna – mida ja miks me teeme. See kõik puudutab samuti iga aine õpetamist.

Millal te ise tantsimist õppima hakkasite?

Üpriski hilja. Nii kaua, kui mäletan, oli mul alati tohutu soov tantsida. Aga meie pere elas paigus, kus polnud tantsuvõimalusi või ei osanud vanemad märgata, kui hirmsasti ma tantsida tahtsin. Kõndisin väiksena varvastel ja tahtsin baleriiniks saada nagu tüdrukud ikka. Onupojad õppisid võistlustantsu ja õpetasid ka mulle samme. Mina õpetasin omakorda külalapsi. Lõin tantse ja õpetasin neid teistele.

Juba lapsena tantsupedagoog valmis.

Peamine oli hästi suur tahe. Võib-olla see, mida ma praegu teen Eesti tantsuagentuuris ja tantsuhariduse liidus, ongi tahe pakkuda lastele sellist tantsuõpetust, mida ma ise oleksin soovinud. Sest mina hakkasin tantsima alles keskkoolis. Kui olin teismeline, valmis Põlvas uhke kultuurimaja. Seal oli palju ringe: teater, moestuudio, tants … Kui koolis tehti bändi, hakkasin trummariks. Ühesõnaga, tegin kõike. Tants tundus kõige südamelähedasem.

Mis stiili harrastasite?

Šõutantsu. Kultuuriakadeemiasse astudes oli see kogu mu tantsutaust, pluss see, et olin teatris balletti näinud. Ma ei teadnud improvisatsioonist ega kaasaegsest tantsust midagi. Põhimõtteliselt nägin kogu tantsutehnikat esimest korda alles seal.

Praegugi räägitakse, et ülikooli tasandile tulev kontingent peaks olema varem omandanud ABC. Mina ei olnud ja ülikool pidi hakkama minuga nullist vaeva nägema.

Mis on Viljandi kultuuriakadeemia trump?

See on sünergia. Seal on eri kunstialad mõnusalt koos. On koostöö nii muusikute kui ka teatri poolega. See on väga hea paik, kus iseennast otsida ja leida. Seal pole algusaastatel oluline, et sul oleks juba tohutu nägemus, võid rahulikult katsetada ja teha erinevaid töid. Tallinnas on ses mõttes keerulisem, et linn on suur ja sebimist palju. Viljandi on kompaktsem ja segavaid tegureid on vähem.

Olen hästi tänulik seltskonnale, kes seal õppis, sest meil oli aktiivne elu. Tegime ka kooliväliselt mitmeid projekte. Inimesed õppisid olema algatusvõimelised, projekte algusest lõpuni ise ellu viima. Hea eluline oskus.

Foto: Maarja Noormets (Mary Joyce'i raamatust „Loovtants”)

Foto: Maarja Noormets (Mary Joyce’i raamatust „Loovtants”)

Kuidas noorel tantsuõpetajal töökoht leida õnnestus?

Minu diplomil seisab: tantsuõpetaja-koreograaf. Arvan, et nüüdseks olen läbinud kõik tantsuõpetaja kogemuse olulised etapid. Pärast kultuuriakadeemiat sõna otseses mõttes sattusin Tartu lähedale Ilmatsalu kooli õpetama. Võtsin kinni ühest ajalehekuulutusest. Naljakas oli, et ilmselt täpselt ei teatud, keda otsitakse. Kõhklesin, kas vastata kuulutusele, kus otsitakse karaktertantsu õpetajat, kes on eri rahvaste tantsude õpetaja. Mõtlesin, et pole just see tüüp, aga proovin.

Ilmatsalu suurde üldhariduskooli otsis tantsuõpetajat samuti alles tööle tulnud valla kultuurinõunik, kellega leidsime hingesuguluse ja oleme seniajani head sõbrad. Kool ise polnudki tantsuõpetaja tulekuks päris valmis. Tajusin vastumeelsust. Samas on hea, et kogesin, mis tunne on minna noore ja rohelisena võõrasse keskkonda. Lasteaias andsin loovtantsu tunde ja seal oli tajutav sarnane suhtumine. Kokku kaks aastat põnevat kogemust.

Kas suutsite viimaks sulatada ka vanemate kolleegide südamed?

Seda ei oskagi öelda. Kõigepealt oli vaja võita õpilaste südamed. Võitlesin selle nimel, et nad käiksid kohal. Paljudele oli näiteks kodus seriaali vaatamine olulisem kui tunnis käimine.

Juba mainitud kultuuritöötajaga tegime Tartusse oma loovstuudio, mille nimeks sai Loovkeskus. Julgen öelda, et see oli oma aja pioneer. Meie põhieesmärk oli eri kunstiliike kokku tuua. Olid foto-, tantsu-, teatri- ja kunstinurk. Tegime performance’eid ja sulatasime kunste omavahel, öeldes, et kunstid tulevad nurkadest keskpõrandale kokku. See oli väga põnev aeg ja taas eriline kogemus, sest kaasasime ka, nagu tollal öeldi, riskilapsed, et neid integreerida.

Kuidas riskilaste integreerimine õnnestus?

On väga hea jõuda erivajadustega lasteni just kunsti abil. Kõige rohkem vajavad nad toetust ja iseendast arusaamist. Neil on tarvis õppida palju lihtsaid oskusi, suhtlemist, usaldust, mida on hea teha näiteks loovtantsu õpetades, meeskonnatööd, üksteisega arvestamist. Mõnda neist lastest olen hiljem näinud – nad on tublid ja tegusad. See kogemus andis mulle kindluse, et kunstiteraapia toimib. Arvan, et üldharidussüsteemis on loovtants vajalik ka põhjusel, et see on väga hea võimalus klassi ühte sulatada, üksteist austama ja mõistma panna. Loovtants õpetab üksteist jälgima, sest tantsuanalüüsi osa on suur. Ühed teevad, teised vaatavad. Pärast arutatakse. Tantsu vaatamise kunst pole Eestis veel eriti levinud. Loovtants õpetab kaasaegsest tantsust aru saama.

Edasi sattusin tegema muusikale, kus töötasin professionaalsete tantsijatega. Olen andnud Tallinnas tunde nii keskkoolis kui ka muusikaakadeemia ooperistuudios. Aga minu süda kuulub väikestele lastele. Ennekõike tahan õpetada neid. Eesti tantsuagentuuris ma praegu ei tööta, sest mul on aastane laps.

Kuivõrd üldhariduskoolis tantsuharidust saab?

Üldhariduskooli hakkab tants tasapisi tulema. On edumeelseid koolijuhte, kes näevad tantsus head moodust pakkuda lastele iseenda avastamise võimalust. Arvan, et tõukeks sai Eesti tantsuhariduse liidu aktiivne osalemine uue õppekava loomises, kus liidu initsiatiivil koostati üldhariduskoolide tantsuõpetuse ainekava. Praegu on töös selle gümnaasiumiosa. Põhikooli tantsuõpetuse ainekava andsime ka raamatuna välja. See on soovituslik alus, millest lähtuda. Kasutatud on nii-öelda stiilideülest lähenemist, kuigi seal on ära toodud konkreetsed tantsustiilid. On seltskonnatantsud, loovtants, eesti rahvatants ja rahvaste tantsud ning gümnaasiumiosas kaasaegne tants ja ballett.

Iga õpetaja saab õpetada oma kogemusest lähtuvalt. Oluline pole ju, mis stiili õpetatakse, vaid kuidas seda tehakse ja milliseid eesmärke seatakse. Üldhariduskooli tantsuhariduse eesmärk on, et lapsel oleks tantsimise, loomise ja tantsu analüüsimise kogemus. Kõigist ei pea saama tantsijad või tantsuloojad, tähtis on, et inimene tunneb ennast oma kehas hästi. Võib-olla harrastab ta tulevikus näiteks hoopis joogat, aga teab, et liikumine on mõnus, ning väärtustab nii tantsukunsti kui ka teisi kunste. Nagu kõik õppekavad räägivad, on eesmärgiks harmooniline inimene.

Millega tegeleb Eesti Tantsuhariduse Liit?

Eesti Tantsuhariduse Liidu loomise mõte tuli legendaarsel Mait Agul. Alguses oli selle nimi Eesti Tantsupedagoogide Liit. Pärast Mait Agu hukkumist muutus tegevus vaiksemaks. Tantsuhariduse liidu elluärkamine 2009. aastal on minu meelest hea näide kodanikuliikumisest. Nende aastatega on palju ära tehtud. Üldhariduskooli on tulnud tantsuõpetus, pluss tantsulise liikumise osa kehalises kasvatuses. See on näide, et kehalise kasvatuse õpetaja ei pea andma tantsuõpetust, kui tal puudub selleks haridus, vaid ta saab kasutada tantsuõpetuse meetodeid. Tantsuõpetaja ei lähe ju ka odaviset õpetama.

Erialase kirjanduse väljaandmine on käima läinud. „Loovtants” on välisautorite teoste seas esimene pääsuke. Järgmiseks soovime avaldada Eesti oma tantsuõpetajate kogemusi. Väga vajalik on tantsuinfo kuukiri – tantsuvaldkonna info haridusteemadest tantsukunsti teemadeni.

Kuidas huviharidus edeneb?

Huvihariduse vallas oleme samuti tantsuõpetuse raamõppekavaga tegelnud. Praegu on see kinni jooksnud. HTM vist ei jaga seisukohta, et see on oluline. Huviharidus on suur valdkond, mis vajab riiklikult süvenemist ja arendamist. Tundub kriitiline, et tahetakse ära kaotada huvihariduse õpetaja professioon ning nimetada kõiki noorsootöötajateks. Siin jõuame huvihariduse kvaliteedi küsimuseni. Noorsootöös on palju projektipõhiseid lühiajalisi tegevusi, ent huviharidus on järjepidev, pikaajaline protsess, mille üks eesmärk on kultuuri professionaalsed edasikandjad. Loodan, et kultuuriministeerium seisab selle eest, et tulevikus oleks professionaalseid kunstitegijaid. Kui huvihariduse valdkond devalveerub, siis kardan, et meil pole enam pärleid maailma tuntud nimede hulgas nagu praegu. Usun, et kõigil lastel on vaja huvitegevuskogemust mis iganes kunstivaldkonnas.

Nende teemade juurde joostakse siis, kui see on kellelegi poliitiliselt oluline. Üks küsimus on, kuidas huviharidus lasteni jõuaks, teine, kuidas toetada huviharidust pakkuvaid koole, huvihariduse õpetajaid, et nad saaksid ellu jääda ja areneda. Huvihariduse õpetajate palgad ei ole isegi sealmaal, kus üldhariduse õpetajate omad. Erahuvikool võrduks nagu eraettevõtlusega. Tegelikult on selle taga professionaalid, kes tahavad oma kogemusi lastele edasi anda.

Ehk pannakse rõhk valesse kohta: erahuvi-kool?

Just. Termin „erahuvikool” on üldse ebaõnnestunud. Näidake mõnda ärimeest, kes tahaks investeerida erahuvikooli. Huvihariduse õpetajad panustavad haridusse ja kultuuri, aga neid ei väärtustata piisavalt. Nii muusikakoolide õpetajad kui ka kunstiõpetajad töötavad üle Eesti suuresti omast initsiatiivist, isiklikust vajadusest õpetada. On omavalitsusi, kes neid toetavad, aga ka omavalitsusi, kes üldse ei toeta.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!