Vanalinna kool ja Euroopa kool

Kuni põhikooli kuuenda klassini elasin ma Tallinnas, õppisin Vanalinna hariduskolleegiumis (VHK) ja olin eluga rahul. Pärast seda võttis mu koolitee aga ootamatu pöörde.

Millalgi kuuenda õppeaasta jooksul teavitas mu ema mind, et ta osales edukalt tõlkekonkursil ja me kolime Luksemburgi. Ma ei näinud mingit tungivat põhjust Eestist lahkumiseks, aga ilmselt ei osutanud ma ka tulemuslikku vastupanu, sest järgmisel aastal leidsin end juba pea 4000 õpilasega Luksemburgi Euroopa koolist ning Vanalinna kooli kompaktse sarmi asemel ootasid mind funktsionalistlikud majamürakad. Toona oli Luksemburgi Euroopa kool omalaadsetest suurim, kuid kannatas ikkagi kogu aeg ruumipuuduse all. Sellega toime tulemiseks rajati kooli territooriumile järjest uusi T-plokke ehk ajutisi hooneid. Samal ajal ehitati linna teise otsa Luksemburgi II Euroopa kooli ning praeguseks on kool kaheks jagunenud.

VHK versus Euroopa kool

Vanalinna koolis mulle meeldis, mul oli seal häid sõpru ning ka ümbrusel oli oma võlu. VHK õppekava eripäradest oli minu jaoks kõige kasulikum inglise keele hea tase; muusikakoolist jäin ma puutumata ega osanud seda tollal kahetseda. Asudes nüüd võrdlema Vanalinna kooli Euroopa kooliga, tuleb arvestada, et VHK on ikkagi pigem riigikool ja kasutab riiklikku õppekava teatud lisandustega. Luksemburgi Euroopa kool seevastu on rahvusvaheline ega ole otseselt seotud Luksemburgi riikliku koolisüsteemiga. Euroopa koole on EL-is kokku 14, nende õppekava reguleerivad liiduriikide valitsused ühiselt; kooli lõpetaja saab EB (Euroopa bakalaureuse) tunnistuse. Luksemburgi Euroopa kooli esmane funktsioon on pakkuda EL-i sealsete asutuste töötajate lastele ühtaegu emakeeleõpet ja euroopalikku haridust. Peale rahvusvahelisuse on tal Eesti kooliga võrreldes aga ka teisi erinevusi.

Kool ja keel

Alguses rabas mind sealne keeltesegadik, paabellik lärm, mis vahetunnis koridorid täidab. Euroopa koolis on õpilasi EL-i kõigist liikmesmaadest ning neile kõigile võimaldatakse emakeeletunde (tingimusel, et tegu on EL-i ühe riigikeelega). Õpilased jagatakse sektsioonidesse õppekeele järgi, milleks on tavaliselt emakeel. Väiksemate rahvuste õpilasi on aga emakeelse sektsiooni moodustamiseks sageli liiga vähe, mistõttu valivad nad õppekeeleks oma esimese võõrkeele ja liituvad vastava sektsiooniga.

Eesti sektsiooni puudumisel liitusin inglise sektsiooniga ning õppisin inglise keeles kõiki aineid peale eesti ja saksa keele. Esimese kooliaasta olin ühes klassis inglastega, järgneval aastal aga moodustati inglise sektsiooni raames eraldi klass võõrkeelsete, „sektsioonita” õpilaste jaoks. Meid oli esialgu viisteist õpilast peaaegu kümnest rahvusest: ungari, poola, läti, kõik uuemad EL-i liikmesmaad. Suhtlesime omavahel inglise keeles (välja arvatud teiste eestlastega). Enamik mu sõpru olid klassikaaslased, kuid käisin läbi ka inglaste ning teiste rahvustega; keelesektsioonid koolis ei piira tingimata suhtlusringkonda. Mis puutub rahvustundesse, siis see ei kadunud küll kuhugi, kuid polnud sõprade leidmisel ka määrav. Euroopa kooli paljudel õpilastel on algusest peale oma rahvust raske defineerida, sageli on vanemad eri rahvusest ja laps kasvanud hoopis kolmandas riigis (nagu Luksemburg).

Kirjanik Mati Soonik külastab algkooli eesti keele tundi.

Inglise keeles hakkama saamiseks olin hästi ette valmistatud; mind õpetasid vanemad, arvuti ja kool. Mu ema on õppinud inglise filoloogiat. Arvutimängudega tutvusin vara ning need aitasid keele õppimisele kaasa; mäletan senini, millisest mängust sain selgeks sõnad „parking lot” ja kust kirjandusliku maiguga fraasi „the final leg of our morning journey”. Peale selle õpetati VHK-s inglise keelt esimesest klassist alates viis tundi nädalas – seda on isegi rohkem kui Euroopa koolis, kus esimese klassi õpilastel on esimest võõrkeelt kolm tundi nädalas. Nii VHK-s kui ka Euroopa koolis rakendati keelekümbluse printsiipi, st õpetaja rääkis tunnis ainult inglise keeles. Printsiip on õige – kui mu inglise keele oskus arenes Euroopa koolis kiiremini kui VHK-s, siis ei olnud vahe keeletundide kvaliteedis, vaid selles, et „kümblus” haaras Euroopa koolis ka ülejäänud ained ning suure osa igapäevasuhtlusest. Mis puutub keeletundidesse üldiselt, siis on Euroopa koolis võimalik luksus, et peaaegu alati õpetab keelt seda emakeelena rääkija.

Aga kuigi saksakeelsete õpetajate olemasolu Euroopa koolis mõjus mu saksa keelele kahtlemata hästi, ei omandanud ma seda ligilähedasel tasemel inglise keelega. Tundub, et kui kord inglise keelt oskad, on liiga lihtne saada hakkama teiste keelteta – isegi Luksemburgis.

Esseed ja valikuvabadus

Küsisin kahe eestlasest klassikaaslase käest, kes lõpetasid koos minuga Euroopa kooli, millised erinevused olid sel Eesti kooliga võrreldes. (Üks neist käis varem Nõmme gümnaasiumis, teine inglise kolledžis.) Nemad arvasid, et Euroopa koolis oli vähem faktide tuupimist ja suurem rõhk arusaamisel ning arutelul. Kuna ma ise pole Eesti gümnaasiumis käinud, ei oska ma seda poolt kommenteerida – küll aga võin nõustuda, et Euroopa kooli vanemates klassides on arutelul ja argumentidel oluline roll. Seda eriti keeletundides ja filosoofiatunnis (viimaste aastate õpilastele on kohustuslik kaks tundi filosoofiat nädalas ja soovi korral võimalik ka neli). Ka esseede osakaal on suur, seda eriti keeltes ja humanitaarainetes, mille lõpueksamid põhinevad üldjuhul tervenisti esseedel – eksam kujutab endast kas ühte pikka esseed või paari-kolme lühemat.

Euroopa koolis on õpetajatel kõrgemad palgad, samuti on rohkem meesõpetajaid – viimasel aastal oli mul 11 aineõpetajat, neist viis mehed. Kooli struktuur erineb Eesti omast; põhikooli- ja gümnaasiumiastmel on kooliastmed Primaire (esimesed viis klassi) ja Secondaire (viimased seitse klassi). Secondaire jaguneb omakorda osadeks: klassid 1−3, 4−5, 6−7.

Viimaseid klasse iseloomustab valikuvabadus: 6.–7. klassis saab kuni pooled ained ise valida. Kuigi valik on lai, on õpitavate ainete hulk kokkuvõttes väiksem ja neid õpitakse põhjalikumalt kui Eesti gümnaasiumis. Tunniplaan jääb kahe aasta jooksul samaks ning perioode ega veerandeid ei ole. Kõiki aineid on igal nädalal ning 1−5 tundi nädalas. Kohustuslikud ained minu tunniplaanis olid emakeel, esimene võõrkeel, ajalugu, geograafia, religioon/eetika ja kehaline kasvatus. Matemaatika ja filosoofia olid kohustuslikud algtasemel, valisin aga süvendatud kursuse; lõpuks oli ette nähtud vähemalt üks loodusteadus, mina valisin füüsika. Sellele lisaks õppisin veel saksa keelt ja inglise kirjandust. Kokku oli mul viimase kahe aasta vältel niisiis 11 ainet, nendest viie puhul valisin ise aine või tundide arvu.

VHK gümnaasiumis õppinud sõber seevastu ütles, et seal oli üksnes kohustuslikke aineid kokku 16 – liiga palju aineid ja liiga vähe võimalust tunniplaani ise kujundada. Kui otsime keskteed laia silmaringi ja valikuvabaduse vahel, siis näib tasakaal Euroopa koolis üsna hea – seal välditakse ka äärmuslikku spetsialiseerumist, mida leiab näiteks Inglise kooli A-tasemetel, kus saab läbi ajada vaid 3−4 ainega.

Aken Euroopasse?

Tänu oma suurusele andis kool linnas tugevalt tooni – iga reede õhtu täitus vanalinn Euroopa kooli õpilastega. Üks küsimus, mida ma pole enda jaoks veel päriselt lahti mõelnud, on linna suhe kooliga, kohalike suhtumine sellesse. Ilmselt haakub see luksemburglaste üleüldise dilemmaga, mis puutub teiste rahvuste esindajatesse; nad on riigile vajalikud, ent nende osakaal rahvastikust läheneb juba 50 protsendile. Otsest vaenu kohtasin vaid korra, aga kohaliku elu see osa, mis polnud Euroopa asutustega seotud, jäi mulle kaugeks. Ka Euroopa kool võiks olukorra muutmiseks rohkem teha: näiteks kohalik letseburgi keel on seal ainult valikainena kahel viimasel kooliaastal, kaks tundi nädalas.

Euroopa kool võimaldas käia huvitavatel koolireisidel, muuhulgas Lõuna-Prantsusmaale ja Kreetale. (Minu VHK sõbrad käisid võrdväärsetel reisidel tänu koorile.) Minu jaoks hõlbustas Euroopa koolis käimine ka Cambridge’i ülikooli astumist. Taotluste esitamise tegi lihtsamaks tõik, et inglise sektsiooni õpetajad olid süsteemiga tuttavad ning abiks personal statement’i ja muu vajaliku koostamisel ja esitamisel. Euroopa koolis avanes mulle uusi perspektiive, võiks ehk öelda, et see kujutas endast akent Euroopasse. Ometi paistis sealt ainult üks osa, üks versioon Euroopast