Y-generatsioon Ugala teatris
Lavastus „Y-generatsioon” sai alltõuke taasiseseisvumise perioodist, mil eestlased olid ühtehoidvamad kui kunagi varem. Seisti oma riikluse eest, et tulevikus oleks lastel – neil, kes Balti ketis isa kukil jäätist sõid, ja neil, keda sel ajal veel polnudki, siin parem elada. Nüüd on nad olemas ja neid on palju. Meie oleme see beebibuumipõlvkond, keda ülejäänud maailm teab kui y-generatsiooni – põlvkond, kes on kasvanud üles arvutimaailmas, kes ei loe enam raamatuid, kes ei viitsi enam tööd teha, kes on kodumaata ja rahvuseta globaalsed inimesed. Nii meist ju arvatakse.
Meil pole tõepoolest Eestiga samasugust sidet, nagu oli meie vanematel. Meid ei olnud veel olemas, kui rahvuslikkuse tipptund möödus ja erastamine algas. Isamaalisus ja kodukohaarmastus on parimal juhul loosungid, mille abil meid valima meelitatakse, aga poliitika ajab juba aastaid südame pahaks. Laulupidudel laulame laule, mis meile vabaduse tõid. Nostalgitseme, aga samas mõtleme, et see on vanade inimeste üritus, millest vaid nemad tõeliselt aru saavad.
Ometi ei lähe kõik noored välismaale ja enamik minejatest tulevad peagi tagasi. Meile meeldib siin. Me tahame midagi Eesti heaks ära teha. Meil on igatsus sellise ühtsuse järele, mis oli eestlaste vahel taasiseseisvumise ajal, aga me ei oska seda soovi mitte kuidagi väljendada. Lipud auto tuuleklaasi küljes on vaid väike lohutus. Meie ja meie vanemate põlvkonnal on aga üks suur sarnasus – ka meie tahame, et meie lastel oleks siin parem elada. See tekitab palju küsimusi: kelle vastu me võitlema peaksime ja kuidas, kas me üksi suudaksime midagi muuta, mida me õigupoolest tahame jne?
Neile küsimustele vastamiseks oleme lavastamise käigus läbi viinud mitmeid aktsioone (minipleenum, kohtumine Ott Pärnaga, grafiti tegemine linnaruumi, uuspatriotistlik laulupidu ja Viljandisse sissekirjutamine), et mõista oma nõrkusi ja tugevusi nii indiviidide kui ka grupina. Samuti soovisime katsetada oma võimalusi.
Kuidas siis ikkagi jõuda selleni, et meie lastel oleks siin tulevikus parem elada? Meil on tänaseks ideed olemas, kuid tõde selgub alles siis, kui meie viimane aktsioon – lavastus „Y-generatsioon” − on jõudnud publikuni. Vaatame koos, mis juhtub.
Lavastaja Adeele Sepp, dramaturg Mehis Pihla, kunstnik Kristjan Suits.