Akadeemilise karjääri mustrid: akadeemiliste töötajate seiklused imedemaal
Eneli Kindsiko magistritöö „Akadeemilise karjääri mustrid Tartu ülikooli doktorantide näitel” sai Eesti teaduste akadeemia 2013. aasta teadusauhinna üliõpilastele. Magistritöö on ühtlasi sisend teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogrammi TIPS uuringule 6.4 „Teadlase karjäär: Eesti rahvusvahelises taustsüsteemis”.
Akadeemilise karjääri olemust on iseloomustatud tsitaadiga klassikalisest lasteraamatust, mille järgi tuleb joosta kõigest väest, et oma kohal püsida: „Ent kui sa tahad mõnda teise kohta jõuda, siis pead jooksma veel kaks korda kiiremini.” Kas ka Eestis tõttavad akadeemilised töötajad nõnda vapralt?
Tartu ülikooli kui Eesti vanima ja suurima ülikooli akadeemilise karjääri uurimisega alustamine võimaldab anda kõige adekvaatsema ning laiapõhjalisema ülevaate akadeemilise karjääri mustritest Eestis. TÜ on tööandja ca 1800 akadeemilisele töötajale, aastas kaitseb doktoritöö üle saja inimese (2011 ja 2012 vastavalt 152 ja 95). Uurimisel rakendati doktorantide veebipõhiseid küsimustikke, millele tõi täienduse aastatel 2000–2012 doktorantuuri lõpetanute oluliste statistiliste näitajate (nt sugu, vanus kaitsmisel, valdkond) analüüs, ja viimaks kirjeldati 2000. ja 2005. aastal doktorantuuri lõpetanute edasist karjääriteed.
Akadeemilises karjääris on rohkelt uuritud soolise ebavõrdsuse küsimusi, samuti palgaerinevusi ja karjäärimudeleid objektiivselt tasandilt lähtudes, ent vähe on pööratud tähelepanu sellele, millest sõltub motivatsioon kaaluda akadeemilist karjääri. Üldlevinud arusaam akadeemilisest karjäärist kui lineaarsest kulgemisest keskkoolist ülikooli bakalaureuseõppesse, sealt magistri- ja otse edasi doktorantuuriõpingutesse ei pea sageli enam paika. Doktorandi taust tuleb selgelt esile just distsipliinide lõikes. Aastatel 2000–2012 TÜ doktorantuuri lõpetanute (1112 doktorit) baasil saab välja tuua, et humanitaar- ja sotsiaalteadustes liikus 70% otse magistriõppest doktorantuuri, reaal- ja loodusteadustes on vastav näitaja 89%. Seega liitus arvestatav hulk inimesi doktorantuuriõpingutega pärast aastatepikkust pausi.
Doktorantuur kui esimene valikukoht
TÜ doktorantide järgi otsustades on ka Eesti doktorant sarnaselt Põhjamaadega kaitsmise ajal kolmekümnendate keskpaigas. Noorimad doktorid on matemaatika-informaatikateaduskonnast (kus ca 50% kaitses kraadi enne 30. eluaastat), vanimad õigusteaduskonnast (kus ligi 90% kaitsnutest olid kraadi saamisel üle 40 eluaasta). Nominaalajaga, s.o 48 kuuga suutis õpingud eduka kaitsmiseni viia 22%. Siinkohal on arvesse võetud kahte kuupäeva – millal astuti doktoriõppesse ja mis kuupäeval toimus kaitsmine. Teadlikult ei ole eristatud akadeemilisi puhkusi, lisa-aastaid ning muid katkestusi, kuna eesmärk oli saada teada õpingute reaalne, mitte formaalne kestus. Näiteks doktorant, kes on õpingute ajal viibinud kolm korda vanemapuhkusel, võib viibida doktorantuurist eemal üheksa aastat, ent formaalselt siiski läbida õpingud nominaalajaga.
Doktorantuuri kui akadeemilise karjääri ühe kõige olulisema valikukoha parameetrid kujunevad sõltuvalt riigi kõrgharidussüsteemi korraldatusest. Eesti ja Põhjamaade doktorantide kõrgem keskmine vanus ning õpingute pikem kestus mõjutab oluliselt akadeemilise karjääri edenemisvõimalusi – iga formaalselt sätestatud akadeemiline karjäärietapp (teadur/lektor, vanemteadur/dotsent, juhtivteadur/professor) eeldab üldjuhul varasemate astmete läbimist ning vajalike oskuste ja kompetentsuste omandamist. Inglismaa kõrgharidussüsteemi ülesehitus võimaldab (doktorantuurile eelnevate õppeastmete lühidusest tulenevalt) aga doktorikraadini jõuda üsna noores eas, seega „toota” Euroopa noorimaid doktoreid (vanuses 27–30). Võttes arvesse doktorandi profiili, võib küsida, kas doktorantuur peab kohanduma akadeemilise karjääri ülesehitusega või peaks akadeemilise karjääri ülesehitus kohanduma doktorantuuri näitajatega.
Sõltuvalt kõrgharidussüsteemi „küpsusest”
Tartu ülikooli 2000. ja 2005. aasta lõpetanute edasiste liikumismustrite analüüsist selgus, et akadeemilise karjääri kiirus ja edenemine ametikohtade hierarhias sõltub tugevasti akadeemilise keskkonna, st kõrgharidussüsteemi stabiilsusest või „küpsusest”. Aastal 2000, mil kõrgharidussüsteem ei olnud veel 1990. aastate reformidest piisavalt stabiliseerunud, on doktorite liikumine akadeemiliste töökohtade hierarhias olnud väga kiire: mida ebamäärasem on keskkond, seda enam leidub ebatüüpilisi karjääriteid (nt kohe mõni aasta pärast doktorantuuri professoriks või dotsendiks saamine). Akadeemiliste mustrite väljatoomiseks vaadeldi, kuhu on doktorikraadi kaitsnu jõudnud vastavalt kolme, viie, seitsme ja kümne aasta pärast. Kui 2000. aastal oli 52 lõpetanu seas koguni viis inimest, kes kolme aasta pärast olid professori staatuses, ning viie aasta pärast juba kaheksa, siis 2005. aastal ei olnud ükski lõpetanutest professori ametikohale jõudnud isegi veel seitsme aasta pärast. Erinevalt aastast 2000 on 2005. aastal näha, kuidas akadeemilised töötajad on üha enam paralleelselt hõivatud nii ülikoolis kui ka väljaspool ülikooli. Lisaks, kui 2000. aastal lõpetanutest ca 79% on ka kümne aasta pärast mingil määral (kas täis- või osakoormusega töötamine) Tartu ülikooliga tööalaselt seotud, siis 2005. aastal lõpetanutel on seitsme aasta pärast side ülikooliga vaid 63%-l, st viie aastaga on seotus ülikooliga vähenenud 16%. Karjäärialasest edenemisest rääkides ei tasu ehk liiga kitsapiiriliselt silmas pidada hierarhiliselt ametiredelil tõusmist, hüljates juba eos võimaluse ühele positsioonile pikemaks ajaks püsima jääda. Retooriline küsimus „Kas see on halb, kui inimene on terve elu lektor või teadur?” on aktuaalne ka akadeemilise karjääri analüüsimisel.
Vananemine ja vähenev konkurents
Paljudele Lääne ülikoolidele tähendab vananemine ja vähenev konkurents akadeemilistele ametikohtadele 5–10 aasta pärast otseselt tajutavat ning kaugeleulatuvat efekti. Uuringutes on problemaatilisena nähtud eeskätt Itaalia ülikoolide olukorda, kus akadeemilise personali keskmine vanus on 55 eluaastat ning aastaks 2020 tuleb asendus leida 63%-le töötajaskonnast. Sarnaste probleemidega on silmitsi ka näiteks Kanada, Uus-Meremaa, USA ning Suurbritannia. Tartu ülikooli personalistatistika baasil võib välja tuua, et sarnaselt rahvusvaheliste tendentsidega on ka meil kõige ilmsem tarvidus järelekasvu järele reaal- ja loodusteadustes – üle 20% loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ning matemaatika- ja informaatikateaduskonna akadeemilisest personalist on üle 60 aasta vana.
Eesti liigub selgelt kaasa rahvusvaheliste trendidega – akadeemiline karjäär on praegu oluliselt variatiivsem kui varasemalt. 2000. ja 2005. aastal doktorantuuri lõpetanute seas ülikooliga jätkuvalt seotud olijate karjääri vaadates joonistub välja neli tüüpmustrit: esiteks karjäär, milles domineerib teadus, teiseks karjäär, kus jagatakse oma aega teaduse ja õppetöö vahel, kolmandaks eelkõige õppetööle fookustatus ning neljandaks karjäär, kus püütakse kombineerida ülikoolipõhist õppejõu- või teadustööd ning töötamist väljaspool ülikooli. Sealjuures, ülikoolivälise töö kombineerimine akadeemilise tööga on muster, mis ilmneb kõige enam just 2005. a lõpetanute puhul. Taolist trendi kinnitab ka Praxise uuring „Eesti õppejõud 2012”, kus toodi välja, kuidas üle poolte uuritud õppejõududest ei tööta vaid ühel ametikohal, vaid on hõivatud tasustatud tööga ka väljaspool oma kõrgkooli. Lisaks selgus Praxise uuringust, et sissetulek põhitöökohast kõrgkoolis moodustab ainult 67% õppejõudude kogusissetulekust.
Kuigi akadeemiline karjäär ei ole kunagi olnud esimene valik nende jaoks, kes seavad tähtsaimale kohale raha, on akadeemilist jätkusuutlikkust silmas pidades adekvaatne palgamäär oluline eeskätt põhjusel, et andekad noored soovivad pärast doktorikraadi omandamist ka jätkata. Kui erasektor pakub oluliselt perspektiivikamaid väljakutseid, võib akadeemilise karjääri valinud noorte hulk hakata drastiliselt vähenema, muutes ülikoolide jaoks kvaliteetse töötajaskonna värbamise ning hoidmise järjest keerulisemaks. Kõrgharidussektori akadeemilise töötaja ja ettevõtlussektori sama tegevusvaldkonna töötaja palkade vahed üha suurenevad. Näiteks ühel ja samal ajal doktorikraadi kaitsnud õigusteaduse lektor teenib mitu korda vähem kui praktiseeriv advokaat.
Akadeemilise karjääri staatus ühiskonnas
Kõrgharidussektori kasv on negatiivses korrelatsioonis akadeemilise karjääri atraktiivsusega uute tulijate silmis – mida „massilikum” on kõrgharidussüsteem, seda enam väheneb akadeemilise töötaja sotsioökonoomiline staatus ühiskonnas. Paljudes riikides pole proportsionaalselt üliõpilaste arvu kasvuga kasvanud ülikoolide rahastatus, mis on esitanud surve “mõelda ja käituda” nagu äriettevõte – püüdes osakoormusega töötajate ning tähtajaliste lepingute teel finantsilist paindlikkust saavutada.
Küsides õppivatelt doktorantidelt, milline on akadeemilise karjääri staatus Eestis, selgub, et olukord on kahetine: „Ühiskonnas on akadeemiline karjäär kuidagi arusaamatu ja üks parajalt hall ala: tundub liiga suur kuristik olevat n-ö päris töö ja akadeemilise töö vahel. Doktorandina saan pidevalt hukkamõistvaid pilke, et miks sa küll nii kaua pead õppima, ega nad sulle ju selle eest ei maksa, oled muidusööja jne. Akadeemiline karjäär (vähemalt selle algusfaasis) ei mahu Eesti „edukultuuri” konteksti. Kahe eesmärgi vahel oleks justkui suur lõhe: ühelt poolt tahab riik julgustada teadmistepõhist ühiskonda, aga teisalt peaksid teaduses olevad inimesed lihtsalt armastusest oma töö vastu ära elama – toetusskeemid ei ole hästi läbi mõeldud.” Ilmneb selgelt, et materiaalne toimetulek on üks olulisemaid mõjutegureid akadeemilise karjääri valikul: „Kui ülikooli õppejõu (nt lektori) töötasu on madalam või võrdne põhikooliõpetaja omaga, ei ole loota, et akadeemiline karjäär liiga atraktiivne oleks.”
Vahest kõige kriitilisema ohumärgina kerkib asjaolu, et formaalselt ülikoolide kehtestatud akadeemilise karjääri mudel ei toimi: „Pigem on tegu tööga ülikoolis. Selle karjääri puudus on, et mingit reaalset „karjääritreppi” ei näi olevat. Kõik edasised astmed näivad kättesaamatus kauguses olevat …”