Antropoloogiaga on keerulised lood

Jana Limbo-Simovart: „Eesti keel ja kultuur sobib küll rahvusteaduste uurimisobjektiks, aga eesti inimene seda au millegipärast ei vääri.”

Ajaloo instituudi teaduri, antropoloog Jana Limbo-Simovarti unistus on köita ühte ajalooline ja tänapäeva eesti inimene. Kuidas seda teha – suuresti just hammaste abil. Hammaste põhjal saab inimese kohta üllatavalt palju teada. Siinkohal meenub Vene teadlaste hämming, kui selgus, et vene inimestel on läänemeresoomlaste purihambad suus.

Jana Limbo-Simovart on lõpetanud TÜ bioloogina erizooloogia alal ja jätkab ka teaduse tegemist bioloogiakeskselt. Ajaloo instituudi kõik kolm antropoloogi (ka Leiu Heapost ja Raili Allmäe) nimetaksid end hea meelega pigem bioloogideks, aga kuna uurimismaterjal tuleb arheoloogiast, siis ollakse bioarheoloogid, kes interpreteerivad arheoloogilist materjali bioloogilises kontekstis. Lähenedes inimesele populatsioonikeskselt, käsitatakse teda kui bioloogilist objekti. Üks võimalus selgitada inimese olemust ongi teha seda luude põhjal.

Jana Limbo-Simovart uurib ainult hambaid, täpsemalt – ajaloolisi hambaid. Pikkusmõõtude ja põlenud luudega ta ei tegele. Eesti arheoloogilises materjalis on meeletult palju põlenud luid, pronksiajal olid ju puhtalt põletusmatused, aga hammastel laguneb email tules ära. Arheoloogiasse sattus Jana üsna varakult, määrates ülikooliajal koostöös meditsiiniajaloolase Ken Kallinguga inimese vanust hammaste järgi. Siit siis ka vastus küsimusele, mis on üldse bioarheoloogia ja kuidas satub bioloog niisuguse temaatika juurde, mis toob teda tööle ajaloo instituuti.

Lapsepõlv peegeldub hammastes

Vaatan täiskasvanute hambaid ja näen nende lapsepõlve, ütleb Jana Limbo-Simovart: „Hambaemail moodustub lapseeas. Kui keha temperatuur tõuseb üle 38 kraadi, esineb mingi infektsioonhaigus või on toidupuudus, loobuvad emaili moodustavad rakud tegevusest. Kui stressiepisood saab läbi ja laps jääb ellu, siis emaili tootmine taastub. Täiskasvanuikka jõudnud inimese hamba peal näitab seda stressiepisoodi üks joonekene, nn lineaarne hüpoplaasia. Saan isegi öelda, kui vanalt see moodustus.

Hammas on arheoloogias väga tänuväärne asi, ta säilib kaua ja on ainukene osa inimesest, mis on olnud otseselt kontaktis väliskeskkonnaga. Seetõttu võimaldab hammaste uurimine kõige lihtsamalt hinnata keskkonna mõju organismile, näiteks inimese toitumist. Hammaste haigused on otseselt seotud sellega, mida söödi ja kuidas toitu valmistati. Palju suhkruid ja eeltöödeldud toit soodustab kaariese teket. Tegemist ootavad dieediuuringud hambakivi põhjal, mis näitaks, kuidas on toitumine aja jooksul muutunud. Hambakivis, mis skelettidel enamasti säilinud, on võimalik leida toidujäänuseid. Mujal maailmas seda tehakse ja ka meie mikrofossiilide uurijatele oleks see jõukohane.

Ka hammaste kulumine annab palju teavet, nii toitumise kui ka eluviisi kohta. Hambaid võidi kasutada n-ö kolmanda käena, näiteks kui inimese esimeste ülemiste hammaste email on kuidagi jaburalt ära kulutatud, siis on võimalik, et nende abil näiteks pingutati nööri. Mõnel pool on suudetud lausa kindlaks teha, et odaotsi teritati hammastega.”

Hambaemaili keemilised analüüsid võimaldavad samuti uurida toitumist, aga ka migratsioone. Näiteks kui teatud elementide isotoopide koostis erineb luu koostisest, võib eeldada, et inimene on muutnud elukohta. Inglismaal on sellega palju tegeldud, kasutades geoloogiauuringuid. Eestis on see geoloogia esialgu täiesti tegemata.

Stressivaba lapseiga muinasajal

Kümmekond aastat tagasi tekitas teadusringkondades väikest elevust uuring Kirde-Eestis Pada kalmesse 12.–13. sajandil maetud inimeste hammastest. Täiskasvanud naiste hammaste analüüsi põhjal (mikroelemendid, hüpoplaasia ehk stressimarkerid, hambapatoloogiad jmt) selgus, et tüdrukud võisid olla lapsepõlves paremini hoolitsetud ja hoitud kui poisid ja said vahest isegi paremat toitu. Hiljem see Euroopa kontekstis küllalt anomaalne nähtus kadus. Mis järeldusi saaks selle põhjal teha ühiskondlike olude kohta üleminekul muinasajast n-ö euroopaliku elulaadi juurde? Kas võiks isegi olla põhjust rääkida n-ö emaõiguslikust ühiskonnast? Pada naiste kuldse lapsepõlve põhjuste kohta saab siiski esialgu välja pakkuda üksnes spekulatsioone. Igatahes näib tüdrukute elu olnud varajases lapseeas stressivabam kui poistel. Jana Limbo-Simovart pakub välja võimaluse, et naised toodi mujalt maalt ja seega olid nad loomuldasa teiselaadse toitumisega kui kohalikud mehed ja küllap neil võis siis ka parem lapsepõlv olla.

JLS: Ma ei oska öelda, kas Pada naisi koheldi lapsepõlves paremini kui mehi. Ma ei tea, kas tüdrukud said paremini süüa kui poisid, kuigi võib-olla nii oligi. Aga seda võin öelda, et Pada naistel oli enne kristianiseerimist stressiepisoode lapsepõlves vähem kui meestel. Need on uskumatud asjad, mida on võimalik välja uurida. Ilmnes, et naiste mikroelementide varieeruvus oli palju suurem, tähendab, nad olid pärit eri kohtadest, erinevate toitumisharjumustega, mehed aga kontsentreerunud ühte kohta. Mõtlesime, et äkki mehed olidki kohalikud, mereliste markeritega, sõid nii mere- kui ka lihatoitu palju rohkem kui need, kes hiljem sisemaal elasid, ja naised äkki toodigi mujalt. Eks nad siis võisid ollagi harjunud erinevama menüüga.

Tuli välja, et hilisematel aegadel külakalmetesse maetud meestel oli n-ö palju lõbusam dieet kui naistel. Ajaloolased on kirjutanud, et tööl käivad mehed said lõunasöögile silgu lisaks. Ja Tääksi meestel, kuni 18. sajand, ilmnevadki merelised markerid. Oleme siin nalja heitnud, et tõenäoliselt mehed saidki oma silgu kätte, naised aga mitte.

Enne ja pärast

Ja ongi nii, sedastab Jana Limbo-Simovart, et need, kes on maetud enne kristianiseerumist, on väga terved inimesed ja sada aastat hiljem, juba kirikukalmistu puhul, ilmneb samast piirkonnast täiesti teine pilt (vrd näiteks Muhu Viira, 11.–12. sajand, ja Saaremaa Karja, 12.–14. sajand). Oli ikka väga teistsugune elu (muidugi, kliima oli ka teistsugune – pärast ristiusutulekut algas väike jääaeg). See ilmneb nii kasvu kui ka hamba patoloogia uuringutest ning nõuab tõsist teaduslikku analüüsi. Mille tegemine on nüüd tõsise kahtluse alla sattunud: TLÜ ajaloo instituudi (äärepealt oleks kirjutanud: TA ajaloo instituudi) bioarheoloogide tiim ei saanud järgmiseks aastaks rahastust, ja seda just nüüd, kui on jõutud väga heade tulemusteni. Ajaloo instituudi ainsas suures teemas olid sees ka Jüri Peetsi Salme laevmatuse uuringud. Loodetavasti saab vähemalt tema personaalse uurimistoetuse.

Ei oska hinnangut anda, ütleb Jana Limbo-Simovart, aga intervjuudest jääb mulje, et raha antakse sinna, kus juba on. Euroopa toetus on nii oluline ja annab uurijatele nii suured eelised, et paraku nad ongi paremad ja tugevamad. Kes osaleb tohutu suures rahvusvahelises projektis, sel ongi väga head teadustulemused – nende kriteeriumide põhjal, mida meil hinnatakse. Eestis on nii vähe spetsialiste ja nüüd kaotame need ka ära (üks näide on Peipsi järve uuringud). Hea küll, muudame suunitlust ja esitame taotluse uuesti, aga selle paari aastaga on inimesed leidnud juba uue rakenduse ja uurimisvaldkonda uuesti üles ehitama hakata on väga raske.

Küll väliseksperdid teavad

Mida? Loomulikult seda, mis on vaja eesti rahvuskultuurile, Eesti teadusele. Kui ollakse seisukohal, et see pole teadus, mis meil tehakse, siis nii jääbki. Keegi retsensent ütleb, et teie metoodika ei toimi. Meie teadlased teavad, et toimib. Pealegi, keegi teine ei tule uurima nii väikest eesti asja kui seda on näiteks Eesti meeste suur kasv. Kuidas on see muutunud muinasajast tänapäevani; kui pikad olid näiteks Vene nekrutid ja Eesti poisid, see on nende jaoks marginaalne. Pronksiajal ja rauaaja lõpus olid meie inimesed hästi pikka kasvu ja siis, kuni 17. sajandini, kasv kängus, seejärel hakati pikkuses jälle juurde võtma.

Kahju, et just siis, kui põlvkondadepikkuse uurimistöö järjepidevus (Juhan Aul, Karin Mark, Leiu Heapost, Raili Allmäe, Jana Limbo-Simovart …) hakkab vilja kandma ja algab interpreteerimise periood, lõigatakse see võimalus ära.

Lisaks poliitilise korrektsuse teemale, mis tungib juba füüsilisse antropoloogiasse, ilmneb ka ootamatuid eetilisi probleeme. Keegi kirjutab retsensiooni: miks pole arvestatud indiaani kontseptsiooni, misjärgi luustikke ei tohi sel moel kasutada. Eestis veel tohib.

Kõik on keskmised

Antropoloogiaga on igal pool maailmas keerulised lood, tõdeb Jana Limbo-Simovart. Kuigi igaüks saab aru, et üks on negriidne ja teine asiaat, ei tohi heaoluühiskondades seda vahet teha, peame olema kõik ühesugused. Leiu Heapostile öeldi Rootsis juba aegu tagasi, et nemad ei või inimesi mõõta – seal on kõik võrdsed, kõik on keskmised, keegi ei tohi erineda. Omal ajal aga teenis Leiu Heapost välja dissidenditiitli ja käis vaibal selle eest, et tema uuring näitas − töölisnoored on lühemad kui õppivad noored. Ei saa olla niisugust asja. Aga süües tervislikumalt ja mitmekülgsemalt ongi potentsiaal kasvada pikkusesse suurem, seda just meeste puhul.

Etnogenees ei ole tänapäeval popp, see on rohkem DNH valdkonda jäänud, kuigi see on ka morfoloogia põhjal väga hästi ennustatav. Postgenoomika tähendab, et nüüd hakatakse selle tõdemuseni juba ringiga tagasi jõudma. On palju lihtsam vaadata inimesele näkku ja öelda, et ta on negriidne, kui hakata DNH-d tegema. Osa asju on õigustatud teha mõõtmiste, morfoloogia põhjal. See töö, mis Leiu Heapost on teinud, võib kunagi jälle väga oluliseks osutuda. Traditsioonid on tohutult olulised.

Antropoloogia pakub inimesele alati pinget, kinnitab Jana Limbo-Simovart. Igaüht huvitab, kuivõrd ta paigutub kasvu ja kaalu ja vanuse poolest Eesti keskmisesse. Tartu antropoloogid uurivad elavaid inimesi. Tänapäeva Eesti inimene on tegelikult ära kirjeldatud: pikkus, proportsioonid, kaal. Ainult et keegi ei tea seda. Need andmed on aga tähtsad kas või niisugusest aspektist: kui koolilastele on vaja mööblit tellida, peab teadma, kui pikad nad on. Pole meil vaja teada, kui pikad on Inglise või Ameerika lapsed.