Eestlaste elamused Keenia koolis

29. nov. 2013 - Eestlaste elamused Keenia koolis kommenteerimine on välja lülitatud

Minu päev õpilasena Keenia koolis ehk valgustav kogemus haridusvallas

Karl Patrick Norberg

Tallinna inglise kolledži 12. klassi õpilane

Esimest korda klassi astudes vaatab mulle vastu 68 hirmunud silmapaari. Vähemalt sama ehmunud nägu on õpetajal, kes kohe püsti hüppab ning mu kätt surub. Esialgsest ehmatusest üle saades muutub hirm laste silmades rõõmuks. Nii õnnelikke nägusid pole mina oma kooliteel varem kohanud. Sean end sisse tagumisse pinki ning olen valmis osa võtma Lääne-Keenia Shianda küla põhikooli 7. klassi tunnist.

Klassi ees seisev autoriteet (õpetaja) on õpilased justkui hüpnotiseerinud. Lapsed vastavad igale küsimusele kooris, püüavad lõpetada õpetaja lauseid ning kui keegi peab tahvli ette minema, siis võisteldakse, kes seda teha saab. Tundi kuulates tekib kohe silme ette tuttav kujutlus regivärsi lugemisest. Õpetaja ütleb ees ning õpilased kordavad tema järel. Ei pea pikalt mõistatama, millest selline üksmeel tuleb. Õpetaja võimleb, võitleb, näitleb ning selgitab, sest 68 murdeealise koolilapse tähelepanu köitmine-hoidmine ei saagi kerge töö olla. Igale õigele vastusele järgneb aplaus, igale valele vastusele kriitika.

Õpik oli ainult õpetajal

Peale selle on õpetajal käes kaardikeppi meenutav pulk, mida ei kasutata geograafia õpetamisel, vaid ulakate laste kasvatamisel.

See kõik on vaid põgus esmamulje. Tegelikult on koolisüsteemis oluliselt rohkem Aafrika üldisest elustiilist tulenevaid mõjutusi, kui esialgu paistab.

Lapsed tulevad kooli kella seitsmeks ning lahkuvad sealt viie-kuue ajal. Vahetunde praktiliselt ei ole, on vaid kahetunnine söögipaus, mille ajal osa lapsi läheb koju sööma ning teised hulguvad kooli läheduses. Pea üheteisttunnine koolipäev on sel põhjusel nii pikk, et kodus, mudahütis, paljudel elektrit ei ole, ja koolis tuleb rohkem tööd ära teha. Kõik õpilased on riietatud neoonrohelisse koolivormi, mis jätab neist mulje kui mustanahalistest Mupo politseinikest. Koolivormid on räbaldunud, mitmekordseid pärandamisi ning igapäevast kandmist üle elanud. Osal on algsest vormist alles umbes kolmandik. Õpikuid on klassis vaid üks ning seegi on õpetaja käes. Kogu tarkus liigub õpetaja huultelt kohe vihikusse ning sealt õpitakse see pähe.

Õpitingimused koolis ei ole head, kuid õppetöös on inimesed olulisemad kui vahendid ning tarkadest õpilastest puudust ei ole. Ma olen võlutud Keenia lastest, kes isegi siis, kui nad peavad mahtuma kahe inimese pinki neljakesi, on täis imeväge. Nad tahavad õppida, nad teavad, et neil on vedanud, et neil on selline võimalus, ning nad on valmis seda kasutama. Iga tarkusetera, mis õpetaja klassi poole saadab, neelatakse ahnelt alla ning tulemust on hiljem ka näha. Kindlasti jääb puudu euroopalikust individuaalsest lähenemisest õppetööle, aga siinses koolis jääb see veel pikaks ajaks unistuseks.

Vabadust olla laps ei anta

Keenia õpilased on sihikindlad ning arukad, neile ei anta vabadust lapsed olla, sest ühiskondliku ärahellitamise ohvreid siin maal ei ole. Lasteaedade puudumise tõttu peavad kaheaastased lapsed üksi hakkama saama ning tundub, et neil on kõik ellujäämiseks vajalik juba sünnipäraselt olemas. Keenias teavad seitsmeaastased lapsed vastust küsimusele, kelleks saada, ning töötavad tõsiselt, et ihaldatud positsioonini jõuda. Ma arvan, et Eestis oleks liiga palju eeldada, et kõik 12. klassi õpilased sellele küsimusele vastata oskaksid.

Õppeained on samad mis Eesti riiklikus õppekavas, ainuke erinevus on kristlik õpetus, mis on tund nagu iga teine ning millega kool kindlustab, et maa on täidetud kristlastega. Ühiskonnaõpetuses räägitakse kõigest muust kui riigis möllavast korruptsioonist, kuid üldiselt on see jutt asjalikum kui see, mida mina õppisin. Vaba tunni ajal õpilastega rääkides üllatusin, kui palju nad oma riigist teavad. Keenia õpilased suutsid rääkida riigi majandusest ning sotsiaalsetest probleemidest.

Õpilaste hulka sulandumisel mul erilist edu ei olnud, aga küllap on see nii lühikese tutvuse järel loomulik. Minu valge nahk jättis minust ilmselt „harituma” mulje, kui oleksin soovinud.

Päev Keenia koolis muutis mind tohutult: see suurendas veelgi minu usku hariduse olulisusse, jättis mulle mälestuse, millega kaitsta ennast koolimasenduse eest, ning pani mind kriitiliselt analüüsima Eesti õpilaste õpiharjumusi. Kui näeksin ka Eesti koolides nii motiveeritud õpilasi, tugevneks mu usk meie maa tulevikku suuresti.

——–

Minu päev õpetajana Lääne-Keenias Shianda külas ehk hingekriipivad mälestused

Pille Olesk

Valga gümnaasiumi arendusjuht

Pille Kibera slummi tüdrukutekoolis tundi andmas

Pille Kibera slummi tüdrukutekoolis tundi andmas

Kui ma hommikul mootorratta tagaistmel kihutades läbi Aafrika uduloori kooli jõudsin, olid tunnid kummalisel kombel juba alanud. Kuigi need pidid algama kell kaheksa.

Kui alustada päris algusest, siis oli mul õnn viibida sügisesel koolivaheajal kümme päeva kevadises Keenias. Sõidu Aafrikasse tõi MTÜ Mondo maailmapäeva plaani konkursi võit.

Shianda külas on umbes 30 000 elanikku. Koolitunnid lõpevad kella nelja paiku. Küla on suur, seetõttu on paljudel õpilastel tükk tegu, et enne pimedat koju jõuda. Kodustes mudaonnides pole elektrit, õnneks kodutöid tavaliselt ei jäeta.

Käisin Keenias seitsmes koolis ja andsin peaaegu kõigis ka tunde – kahes keskkoolis, neljas põhikoolis ja internaatkoolis, kus õpivad ka puudega lapsed. Õpetajate tööd ja metoodikat vaatlesin neli koolitundi, neist kaks matemaatikat ja kaks inglise keelt. Ülejäänud tundides läksid käiku juba Eestis ettevalmistatud tunnimaterjalid. Põhikooliosas rääkisin keskajast Eestis (annan Valga põhikoolis 5. klassis ajaloo ja pärimuskultuuri tundi) ning keskkoolis prügist (Valga gümnaasiumis annan globaliseeruva maailma kursust). Pool aega tunnist tutvustasin Eesti koole ja ajalugu.

Õpetajal on malakas käepärast

Igas Shianda koolis kordus sama stsenaarium. Kõigepealt juhatati mind office’isse ehk õpetajate tuppa. Kiirele teejoomisele õpetajatega nostalgilisest plekk-kruusist järgnes direktori käepigistus (kätlemiseks on neil eriline tehnika) ja sissekanne külalisraamatusse. Õpetajate tuba on sisustatud askeetlikult: paar koolilauda seina ääres, tahvel, mõned dokumendid seintel.

Õpetajad on leidlik rahvas, näiteks riiulite puudumisel hoidsid õpetajad Munganga põhikoolis õppematerjali põrandal kohvrites. Rise and Shine internaatkoolis nägin plakateid, kus õpetaja oli joonistanud inglise keele tähestiku maisikotile.

Minu klassi astudes kõlasid õpilaste imestushüüded. Kooliõuel tundsin ennast eriti valge varesena. Seal ümbritsesid mind vahetunnis kooli kõik õpilased ja hüüdsid üksteise võidu: „mzungu” (valge inimene).

Õppetöö toimub Keenias inglise keeles. Õpetajad ja vanemad õpilased oskavad inglise keelt suurepäraselt, aga õpetaja poetab siiski vahel tunnis mõne lause õpilaste emakeeles – luhya hõimukeeles. Eelkõige noorematele õpilastele seletuseks või mõneks laulukatkeks. Õpetajate lauluhäält kuulsin nii 8. kui ka 5.–6. klassi matemaatikatundides.

Kummaline tundus klassiruumides õpilaste kooris rääkimine. Kui tunnis midagi ütlesin, näiteks „habari” („tere” suahiili keeles), siis vastati kooris „mzuri” ehk teretati vastu. Kui jalutasin tunni ajal kooliõuel, kostis igast klassist õpilaste kõnekoor. Näiteks 8. klassi matemaatikatunnis loeti kõik ülesanded kooris ette, siis korrati koos põhiküsimust ning seejärel asuti lahendust otsima. Vastus öeldi taas kooris.

Üks asi jahmatas. Õpetajad kasutavad tõepoolest vitsa (mitte kasevitsa, vaid tõelist malakat) ja see on neil kogu aeg käepärast. Pruugib see vaid hoiatuseks tõsta, kui õpilased kuuletuvad.

Koolimööbel on äärmiselt minimaalne. Algklassidel ja puuetega laste internaatkoolis olid meie mõistes pargipingid lauaks ja tagurpidi pink istumiseks. Põhikooliosas olid neis koolides, milles viibisin, kitsukesed koolipingid, millele vaevu vihik mahtus. Keskkoolis olid õpilase kasutuses aga juba päris laud ja tool.

Kodus saab süüa, kui süüa on

Neis koolides, kus viibisin, pakuti lastele lõunaputru. Koolilapse päev algab teejoomisega kodus ja lõpeb enamasti maisijahupudru söömisega õhtul. Muidugi, kui toitu on.

Reisi jooksul külastasin paljusid mudaonne. Kõik pered ei tule igapäevaeluga toime ehk paljud lapsed kannatavad alatoitluse all. Nägin peresid, kus arvatavasti ei olnud midagi süüa. Vaid suhkrurootükikesed lebasid laual. See jääb kauaks hinge kriipima.

Mukambi põhikooliga seob mind ka üks soojem side. Seal õpib Maria, tütarlaps, kelle kooliteed alates sügisest toetavad MTÜ Mondo kaudu Valga gümnaasiumi õpilased.

Mudaonni ees õuel istudes ja juteldes lubasin Mariale ja tema muldvanale vanaisale, et annan endast parima, et tüdruk saaks õppida. Keenia lapsed unistavad haridusest, sest ainult nii on neil tulevik kindlam.

Meie mõistes pole kooliraha suur: 40 eurot põhikooliõpilasel ja keskkoolis poole suurem summa. Selle summa eest saab koolivormi, töövahendid ja eksamitasud makstud. Keskkooli on sealse madala elatustaseme tõttu võimalik minna vaid vähestel. MTÜ Mondo kaudu toetavad paljud eestlased konkreetseid lapsi kogu koolitee jooksul.

Reis ekvaatori taha kevadisse Lääne-Keeniasse lummas oma lihtsuse ja vaesusega. Kontrastiks looduse lopsakus meile eksootiliste taimede ja loomadega.

Projekti rahastab välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.