Ghanas Kongo külas. Viiekesi ja vabatahtlikult

15. nov. 2013 Meeli Parijõgi - 1 Kommentaar

„Kuhu nii suure kohvriga minnakse?” küsib taksojuht. „Aafrikasse,” vastan ausalt. Sohver uurib, kuhu ja milleks, vangutab pead ning ühmab lennujaamas peatudes: „Äkki mõtled veel ümber?” Ei mõtle.

Aafrikasse lendame koos Johanna Helinaga humanitaarabi, arengukoostöö ja maailmahariduse organisatsioonist Mondo, füüsikaõpetaja Mart Kuurmega ja dokfilmide tegija Vahur Laiapeaga. Reisisihiks on Põhja-Ghanas Bolgatanga linna lähedal asuv Kongo küla, kus meid ootab inglise keele õpetaja Anu Joon.

Koosolek koolijuhtidega peetakse puude vilus. Vasakult: Meeli Parijõgi, Mart Kuurme, koolidirektor ja Johanna Helin.

Koosolek koolijuhtidega peetakse puude vilus. Vasakult: Meeli Parijõgi, Mart Kuurme, koolidirektor ja Johanna Helin.

Anu ja Mart on kaks kogenud pedagoogi, kes asusid Kongo külas vabatahtlikena tööle. Enne reisi Ääsmäe põhikoolis töötanud Anu on Ghanas juba septembrist, korraldab seal õpetajatele metoodilisi koolitusi, arendab Eesti ja Ghana sõpruskoolide koostööd, hoiab silma peal lastetoetusprogrammil ja organiseerib Kongo naiste käsitöö Eestisse transportimist. Nüüd saabub ka Mart, kohvris teleskoop ja laser, et jagada Ghana koolilastele füüsika- ja astronoomiatarkust, õpetada tähtkujusid ja näidata imelist loodusnähtust päikesevarjutust, mis satub õnnekombel just Mardi Ghanas viibimise ajale.

Johanna haarab juba Tallinna lennujaamas kindla käega ohjad ega lase neid Tallinna naasmiseni käest. Tänu Johannale oleme nagu vanajumala selja taga. Kõik on kontrolli all, kõik toimib. Vahur filmib peaaegu kogu valge aja ja vajadusel pimedaski. Mart ja Anu töötavad kirglikult ja palehigis – õpetaja on õpetaja 24/7. Igaühega neist olen valmis tulevikus luurele minema.

Minu tervis pidas kaks Aafrika-nädalat hästi vastu, aga ma ei jõua küllalt imetleda meie vabatahtlikke, kes töötavad Ghanas kuid. Tunnistan, et sealne kuumus on eestlasele ränk, päike kõrvetab armutult, Saharast tuiskav kõrbetolm matab hinge ja higi voolab katkematute ojadena. Keha püüab põhjamaalase jaoks ekstreemsetes tingimustes kohaneda, samal ajal peab aju tegema pingelist vaimset tööd.

Esimesed ehmatused

Kohalikel kaluritel aitavad paati kaldale tõmmata Mart Kuurme ja Vahur Laiapea.

Kohalikel kaluritel aitavad paati kaldale tõmmata Mart Kuurme ja Vahur Laiapea.

Esimesed päevad Ghanas veedame pealinnas Accras. Ööbime ülikoolilinnakus tudengite hostelis. Kanalisatsioon ja veevärk on täiesti olemas, samuti söögisaal. „Nautige viimast aega mugavusi,” soovitab Johanna. Õppejõud elavad õppejõudude kvartalites nägusates eramutes. Neist ühe hoovil silman peaaegu et ainsat ahvi, keda Aafrikas näen. Vaeseke on ketis. Teine kohatud ahv on samuti koduloom, istub taltsalt ühel mehel süles.

Accra rannas jalutades pakub üks kohalik noormees end meile lahkesti teejuhiks. Ta liugleb lootsi osavusega kalurionnide, kala rookivate naiste ja põngerjate vahelt läbi, viis valget sabas nagu pardipojad. Ootab, kuni Mart ainsana seltskonnast ujub, ja pakub siis atraktiivset võimalust aidata kalameestel paati köiega kaldale sikutada. Lahkumisel antud vaevatasu põlgab isehakanud giid aga väikeseks ja nõuab nördinult lisa. Mart solvub südamest. Ütleb, et talle meeldivad neegrid küll väga, aga igal nahaalsusel on piir, ja et üleüldse võiks see poiss tööle minna.

Esimene ehmatus Ghanas tabab mind keset 15-tunnist teekonda riigi lõunatipus asuvast Accrast põhjapiiri lähedal olevasse Kongo külla. Vahur filmib bussis, kui korraga hakkab kostma valje vihaseid hüüdeid, nõutakse filmimise lõpetamist. Loomulikult kaob kallis kaamera välgukiirusel kotti. „Nii agressiivselt pole mind varem keelatud,” tunnistab Vahur hiljem. „Ju see ebausuga seotud oli – kardetakse, et pildistamine ja filmimine viib hinge ära.”

Moskiitod ja krokodillid

Jõuame Kongosse kolme paiku öösel. Anu seisab külalisõpetajate elamukompleksi ees näoga, nagu ootaks valget laeva. Mart asub kohe autost välja astudes taevast uurima ja see on tema saabumise auks tihkelt tähine.

Kongo küla naised: kaunid tualetid ja uhke rüht.

Kongo küla naised: kaunid tualetid ja uhke rüht.

Meid Johannaga majutatakse esialgu katoliku külalismajja. Kuna seal pole aga elektrit, mis on hädavajalik nii töötegemiseks kui ka ventilaatori ringiajamiseks laes (mis on hädavajalik töövõime tagamiseks), kolime hommikul Spiritual Renewal Centre’sse. Taas luksuslik elamine – vesikloseti, päikesesooja duši ja seinakontaktiga. Voodi kohal rist, vastasseinas madonna pilt. Ja laes tõeline õnnistus – töötav ventilaator. Seisan selle alla ja kahetsen, et pole pikemat kasvu ega jahutavale tuuleõhule lähemal.

Ilma voodit ümbritseva moskiitovõrguta ei saa. See pole tarvilik üksnes malaariasääskede eemalhoidmiseks, vaid kaitseb ka muude pisemate elukate eest, kes pragudest tuppa võivad pugeda. Anu räägib, et lõi hiljuti kohalike lastega hoovis maha skorpioni moodi looma – kümme korda pidi virutama.

Kord, kui Anu mootorrattaga kooli läks, jooksis tal krokodillipoeg üle tee. Üks varasem vabatahtlik viskas julma nalja, et kui lapsed on vees ära testinud, et krokodilli pole, siis võib ujuma minna. Külanaine teab rääkida, et kunagi on siin krokodillid tõesti lapsi söönud, aga millal, ei mäleta.

Victori naised ja juhivõimed

Saime külalismajas esimest ööd (varahommikut) mõne tunni magada, kui juba koputas ning hõiskas ukse taga pikk süsimust mees – meie vastuvõtja ja sage saatja Victor More, Mondo kohaliku partnerorganisatsiooni Kongo Village Community Development Association juht. Victoril on kaks naist (mitmenaisepidamine on kohalik tava) ja palju juhiomadusi – ta on hea suhtleja ja talle meeldib esineda. „Lülitab oma show-mehe nupu sisse ja läheb,” ütleb Anu. Mõtlen, kes võiks Victor olla lääne ühiskonnas. Tõenäoliselt poliitik, võib-olla näitleja. Victori vend Thomas on arst. Talle kuulub külas soomlaste raha toel ehitatud kliinik. Thomase neljakandilises elumajas on mitu tuba ja televiisor. See on enam kui haruldane. Aastaid tagasi kaotas Thomas autoõnnetuses jalad ja liigub ratastoolis, mis ei takista õnneks kliinikus patsientide vastu võtmist. Thomase lahkel loal käisime ka kliinikut vaatamas. Patsiendid, põhiliselt emad väikeste lastega, moodustavad pika järjekorra, umbes nagu Eestis EMO-s. Kliinikus on ka sünnitusosakond. Parajasti on seal hästi rahulik. Ei olevat sünnitushooaeg.

Plaani peavad õpetaja Anu Joon ja Mondo partner­organisatsiooni juht Victor More.

Plaani peavad õpetaja Anu Joon ja Mondo partner­organisatsiooni juht Victor More.

Olime enne reisi lugenud hirmu- ja õudusjutte kuue tunniga tapvast koolerast, naha alla pugevatest putukatest, kollapalavikust, malaariast ja kõhutüüfusest, saanud kaasa manitsuse haigestudes kohe arsti juurde minna, sest siinsed tõved on salakavalad ja meile tundmatud. Anu köhib, aga kliinikusse minek on talle vastumeelt. Vahur uurib, kas kohapeal mõnda rahvaravitsejat pole – Anu saaks abi ja tema saaks seda filmida. (Vahuril on Kanal 2 „Haiglalugude” karastus.) Anule ei meeldi see mõte hoopiski.

Ajarännak kuldses rahus

Meie reis oli kummastav rännak nii ruumis kui ka ajas. „Me näeme siin endi minevikku,” ütleb Anu. Vaatan ümmargusi õlgkatusega savionne, mis vihmaperioodil lagunevad ja mida tuleb seepärast korraliselt kõpitseda. Need on tavalised eluasemed. Elektrist ega veevärgist pole sellises elamises muidugi mõtet rääkida. Ka ust pole ees. Kanad-kitsetalled käivad sisse-välja. Hommikul ronib laps ukseavast välja ja läheb kooli, tüüpprojekti järgi ehitatud kivihoonesse, koolivorm seljas. Õhtul poeb onni tagasi. Siinkohal on paslik meenutada, et veel 19. sajandil elati eesti taredes sakste meelest õudustäratavates hügieenitingimustes, inimesed ja loomad läbisegi. Ja et veel enne viimast ilmasõda polnud mitte igas meie maamajapidamises kemmergut.

Aeg liigub Ghanas väga aeglaselt. Hiljaks jääda on raske. (Teised ei tule ka õigeks ajaks.) Kui Mart palub mul nimetada mõne Kongot iseloomustava märksõna, vastan: „Rahu.” Inimesed on maru rahulikud, tavaline seisund on istumine ja millegi-kellegi ootamine. Muidugi, saksa täpsuse ja ordnungiga harjunud inimese võib see närvi ajada.

Lõikearmid põskedel

Inimestel on siin kaks nime. Üks neist hõimunimi, millel on oma keeles ka mingi tähendus, näiteks „jumala kingitus”, ja teine inglise nimi või soome vabatahtlike ja toetajate eeskujul pandud soome nimi – olgu Pekka või Matti. Lõikearmid põskedel on hõimumärgid. Need on vajalikud, et oma hõimu liikmed su ära tunneksid.

Kongo küla tähtsaim mees – külavanem ehk chief traditsioonilises rõivastuses. Vasakul paistab katoliku kirik.

Kongo küla tähtsaim mees – külavanem ehk pealik traditsioonilises rõivastuses. Vasakul paistab katoliku kirik.

Inglise keel on riigikeel. See erineb tunduvalt inglise keelest, millega meie harjunud oleme. Isegi kõige tavalisemad sõnad kõlavad teisiti. Go hääldus on „goo”, thank on „tank” ja salt on „satt”. Anu räägib, et koolis tuleb tal lapsi lihtsalt ümber õpetada. Ghanas kõneldakse mitut hõimukeelt, mis on nii erinevad, et hõimud üksteisest aru ei saa. Seepärast suheldakse omavahel inglise keeles. Ühe hõimu rahvas eelistab isekeskis, nagu kuulsime, rääkida siiski veel hõimukeeles, Kongos on selleks nabti keel. Üleminek hõimukeelelt inglise keelele ja vastupidi on kerge ja kiire.

Ristiusk ja paganlus eksisteerivad Kongo külas rahumeelselt kõrvuti. On katoliku kirik ja selle lähedal paganlik ohverdamispaik. Inimesi enam ei ohverdata, küll aga loomi – kanadest kitsedeni. Paganausulised viskavad nalja, et tänu nende ohverdamistele saavad katoliku kiriku koeradki kõhu täis. Ja ainsad prisked koerad, keda nägime, olid tõesti kiriku omad. Hea näide uue ja vana põimumisest on arst Thomas More’i kodune pühanurk – kapi otsas suur neegripealiku kuju, selle kõrval seinal Kristuse pilt.

Pealikul külas

Küla tähtsaim mees on traditsiooniliselt külavanem ehk chief, eesti keeles pealik, kes valitakse ametisse eluks ajaks. Chief on kursis kõigega, mis külas toimub. Kui inimesel on mure, läheb ta chief’i jutule. Varguse korral hakkab juurdlust toimetama chief. Ta võib anda kannatanule loa minna politseisse, aga kõigepealt tuleb pöörduda siiski tema, mitte riigiinstantside poole. Seejuures on praegune chief ristiinimene ning teeninud Ghana sõjaväes. Meie kohtumisel istus ta ehtsa neegrikuninga kombel avaras varjualuses poodiumil asetseval toolil nagu troonil, üll triibulist halatti meenutav meesterüü, mida kutsutakse smokiks. Erinevalt vanadest lasteraamatutest polnud tema ümber poisikesi palmiokstega tuult tegemas. Tuult lehvitas ta endale ise, ja mitte palmi-, vaid paberilehega. Chief surus meil kõigil kätt ja palus enda vastas seina ääres pinkidel istet võtta. Poodiumi jalamil turnis väike poiss, ilmselt pealiku sugulane, ning trooni alla oli varjule pugenud suur koer. Pealik jättis muheda mulje, aga kaua me tema seltskonda nautida ei saanud, sest peagi kogunesid varjualusesse nõuandjad – algas koosolek põllumajanduse teemal. Mardil oli chief’ile kingitus – väike pudel Viru Valget, aga kiirustamise tõttu jäi see üle andmata.

Lese saatus

Eelmise külavanema lesk Mary.

Eelmise külavanema lesk Mary.

Käisime külas ka eelmise chief’i lesel Maryl. Südamliku naeruga eideke oli pealiku seitsmest naisest viies. Mary on vanaks ja pimedaks jäänud, kuid punub sellest hoolimata korve, see on tema väike teenistus. Mary ei ela õnneks üksi, sugulaste onnid on sealsamas kõrval. Omal ajal tähendas leseks jäämine naisele aga kogukonnast välja heitmist. Arvati, et mehe surmas on süüdi naine. Leske häbistati, tal lõigati juuksed maha ja kihutati külast alasti minema. Minema aetud naised moodustasid oma kogukonna. Nii tekkisid leskede külad. Tänapäeval pole leskede olukord enam nii troostitu, kuigi nende positsioon ühiskonnas on endiselt madal. Seepärast toetab Mondo ka Kongo lesknaisi. Sageli soovivad lesed majapidamisse looma – näiteks kitse, milleks Mondo siis raha eraldab. Nüüd lesknaistega kohtudes päriti, kuidas loomapidamine edeneb. Juhtub, et mõni loom lõpeb või läheb kaotsi. Nagu kurtis üks lonkav eideke: „Kits jooksis ära ja mina talle järele ei jõudnud …”

Tänavatolmus kaunitarid

Ghana külavaheteed on sageli sõelapõhjana auklikud ja taevani tolmused. Meil õnnestub üürida lihuniku auto, millega põrkame teed mööda edasi nagu hüppepalliga. Mardil on pärast järjekordset sõitu pealagi marraskil. Auto on ajahambast puretud ja tal puuduvad mõningad detailid, ilmselt on need lahti põrunud, parem esilatern ripneb nagu sürrealistlik silm oma koopast väljas. „Pole ka ime. Selline tee raputab meil kõigil lambid lahti,” tähendab Vahur. Anu tõmbab reipalt autoukse kinni ja ukse küljest pudeneb ära käepide. Aga auto on tubli – ta liigub siiski. Jah, mitte alati ei lähe käima ja vahel sureb välja.

Hämmastas tänavate räpasus nii külas kui ka linnas. Üks asi on Sahara kõrbe lähedusest põhjustatud tolm, teine asi olematu prügimajandus. Accras nägin vist kokku kolme prügikasti. Kohati meenutavad tänavad Tallinna tänavaid pärast pronksiööd. Johanna teab, et „Teeme ära” on Ghanassegi jõudnud, aga suurt tolku sest polnud. Pärast talguid läks kõik vanamoodi edasi.

Imetlust väärib, kui kaunid naised sellistes tingimustes olla suudavad. Välimust peetakse väga tähtsaks. Naised liiguvad lõõskava päikese käes ja paksus külateetolmus meie mõistes õhtutualettides – pikkades kleitides ja kostüümides. Neist õhkub rahu ja väärikust – võimalikult ilus välja nähes püütakse vaesusest üle olla.

Pidusöök ja kätepesu

Möödume küla vahel hirsipõllust. „See on pudruhirss,” selgitab Anu. Puskarihirss on juba koristatud. „Olge ettevaatlikud, siin võib puuke olla,” hoiatab Anu veel. „Ja tehke kõva häält, see peletab ussid, st maod eemale.”

Peale hirsi kasvatatakse ka riisi, sorgot, maapähklit, pipart … Populaarne viljapuu, mida järjest sagedamini koolide ümbruses kohtab, on mango – lastel vahetunni ajal hea kõhutäiteks nosida. Koolid küsivad Mondolt toetust ka konkreetselt mangoaedade rajamiseks.

Kits on levinuim lihaloom. Kitsepiima tarvitavad ainult talled.

Kits on levinuim lihaloom. Kitsepiima tarvitavad ainult talled.

Söögivalmistamisvõimalust meil Johannaga erinevalt Anust, Mardist ja Vahurist pole, kuid tellimisel saab spirituaalses keskuses nii hommiku- kui ka õhtusööki. Meid hellitatakse erimenüü, continental breakfast’iga. On lahustuvat kohvi, teed ja kakaod, röstsaia, marmelaadi ja maapähklivõid, margariini, keedumuna või omletti. Paar korda saime isegi kaerahelbeputru, nii uskumatuna kui see Aafrikas ei kõla. Pühapäeva ja lahkumispäeva hommikul kostitati pannkookidega. Kuna tööpäevad on väga tihedad, ei õhtusta me seal sugugi mitte iga päev – lihtsalt ei jõua kella seitsmeks tagasi. Kui jõuame, kutsume ka viisiku ülejäänud liikmed sööma. Õhtusöögiks on kohalik kala ja kana, hästi vürtsikas paks kalakaste, riis, spagetid või maguskartul ja magustoiduks alati banaan.

Iga söögikorra juurde kuulub mitu pooleliitrist kilepakki vett. Naksad kile hammastega katki ja valad klaasi või imed pakist. Joogiveeks tohibki kasutada ainult paki- või pudelivett. Pidulikul söömaajal või linnas einestades on tavaline, et laudkonnale tuuakse kausike veega, kust kõik oma sõrmed läbi lobistavad. Itsitame, et vaene viimane!

Levinud piduroaks on kitse­lihavardad. Kitsepiima ei tarvitata, juustu ei tehta. Kits on lihaloom. Kitsekarju on tohutu palju, neid on täis nii küla- kui ka linnatänavad ning maanteed. Nad võivad südamerahuga bussi või auto nina eest läbi lonkida või keset teed põõnutada, nii et signaali peale silm ka ei pilgu. Alla aetud kitsetalle silmab sellegipoolest haruharva. Tõenäoliselt pole juht siis öösel pimeda tõttu tee peal magavat loomakest märganud.

Tõsiselt, kurja näoga inimest ma ei näinudki. Kõik naeratasid. Kusjuures see polnud ameerikalik keep smiling, vaid siiras ja soe naeratus. Inimesed on hästi abivalmid. Appi tullakse palumatagi.

Millal sa tagasi tuled?

Lapsed meenutavad olekult kohati täiskasvanuid, kuigi kasvult on nad pisikesed ja tunduvad seetõttu oma põhjamaistest eakaaslastest nooremad. Mart kiidab õpilaste motiveeritust ja nutikaid küsimusi. Õppima sundida pole neid vaja, nad teavad, et haridus on võti paremasse tulevikku ja et koolis käimine on privileeg, mida pole igal lapsel. Koolidevahelisel jalgpallivõistlusel kogunesid lapsed nagu linnuparv meie ümber. Mõned mudilased võtsid käest kinni, surusid ennast usaldavalt vastu võõrast valget inimest ja vaikisid. Ei vastanud inglis- ega nabtikeelsele kõnetusele, lihtsalt vaatasid suurte tõsiste silmadega. Mida vastata lapsele, kes palub, et sa ta kaasa võtaksid, või küsib „Millal sa tagasi tuled?”?

Levinud arvamuse järgi on valged inimesed väga rikkad. „Kas te mulle raha ei taha saata?” küsib taksojuht Accras teel lennujaama. „Kui palju sul vaja on?” pärib Johanna vastu. „20 miljonit,” arvab sohver. „Teeme nii, et mina annan sulle 20 miljonit ja sina annad mulle pärast 50 miljonit tagasi,” pakub Johanna kavalasti. (Tema esiisa oli Venemaal rändkaupmees.) Mõlemad naeravad.

See on esimene jutt Ghana reisilugude sarjast.

Koolivormi kantakse uhkusega.

Koolivormi kantakse uhkusega.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ghanas Kongo külas. Viiekesi ja vabatahtlikult”

  1. […] tuge ka mõnelt Eesti nutikalt ettevõttelt. Seda ettevõtmist on väga ilmekalt kajastatud ka Õpetajate Lehes. Ettevalmistused on täies hoos: olemas fotokas, Mondolt tööks saadud nutitahvel, üks 70l+15l […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!