Heli Lääts: Laulda olen ma armastanud lapsest saati

8. nov. 2013 - Kommenteeri artiklit
Sauvere algkooli pere 1934. aastal. Tollal kaheaastane Heli Lääts istub oma õpetajast ema süles, nende kõrval tema vennad Valdur ja Koit.

Sauvere algkooli pere 1934. aastal. Tollal kaheaastane Heli Lääts istub oma õpetajast ema süles, nende kõrval tema vennad Valdur ja Koit.

 

Minu esimesed lapsepõlvemälestused on seotud kooliga. Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen koolis käinud. Minu ema oli Saaremaal Sauvere külakooli õpetaja ja juhataja, ühtlasi küla haridus- ja kultuurielu hing. See oli 4-klassiline kool – maja ühes otsas elasime meie, teisel pool oli üks suur ja üks väike klassituba. Olin uudishimulik tüdruk, toppisin nina igale poole, tahtsin kõike näha ja teada. Klassitoas oli suur pottahi ja selle sees süvend, kuhu ma ilusasti istuma mahtusin. Juba päris pisikesest peale istusin seal ja kuulasin, mida ema teistele lastele õpetas, muidugi õppisin selle kõrvalt ise ka. Kuna hakkasin varakult koolis käima, olen alati olnud klassis teistest noorem.

Isa elas Kuressaares, tal oli seal väike tisleritöökoda. Laupäeviti väntas ema jalgrattaga linna ja pühapäeva õhtuti jälle tagasi, vahemaa oli 28 kilomeetrit. Kui harilikult lähevad lapsed suveks maale vanaema juurde, siis meie vendadega veetsime koolivaheajad linnas. Aga see kestis lühikest aega – kolmandasse klassi läksin juba Kuressaare algkooli, sest algas sõda ja koolid muudkui rändasid ühest kohast teise. Varsti juhtus ka see traagiline sündmus, et ema võeti kinni ja enam ta koju ei tulnudki – ta hukati 1941. aasta detsembris. Ema oli kirglik õiguse ja õigluse eest seisja, küllap see talle saatuslikuks saigi. Need olid väga segased ajad, polnud palju vaja, et inimene kodust ja elust ilma jätta.

Eks meie, lapsed, olime pärast seda nagu laglekesed tuules. Ühe aasta, neljandas klassis, elasin tädi juures Kivimäel. Kuna sõjavägi vajas koolimaju laatsarettide jaoks, tuli mul selle talve jooksul käia neljas koolis: Kivimäe algkoolis, Rahumäel, Pääskülas, lõpuks Hiiul. Siis tulime vennaga isa juurde Kuressaarde, vanem vend läks Tallinna kooli.

Laulda armastasin ma juba pisikesest peale. Isegi ilmale otsustasin tulla 1932. aasta jaanipäeval, kui Kuresaares laulupidu peeti. Ema, kes oli Sauveres ka kohaliku segakoori juht, tookord oma lauljate ette ei jõudnudki. Aga laulupeost saime mõlemad osa, sest Kuressaare lossi hoovist laululavalt kostis peohelin haiglasse ja nii ma saingi nimeks Heli.

Tagantjärele mõeldes tundub mu nimevalik tähendusrikas – see valmistas ette kõike seda, mis mind edaspidises elus ootas. Mäletan, et juba väikese tüdrukuna hiilisin koori proovides tasakesi tagumisse ritta ja laulsin kõiki laule kaasa. „Su Põhjamaa päikese kullast”, „Laul rõõmule”, „Oh laula ja hõiska” – neid vanu laule lauldakse laulupidudel tänase päevani. Noorem vennas on rääkinud, kuidas ma külalapsed kokku võtsin, neile laulud selgeks õpetasin ja ise koori juhatasin. Mina seda ei mäleta. Küll aga on meeles keskkooliaeg praeguses Saaremaa ühisgümnaasiumis, tollases Viktor Kingissepa nimelises keskkoolis, kus ma juba teadlikult laulda tahtsin. Mu lemmiktunnid olidki laulmine ja võimlemine.

Olin kooliajal rahutu hing, mind jätkus igale poole. Tegin palju sporti: ujusin, mängisin korv- ja võrkpalli, tegin viievõistlust ja kergejõustikku – minu nimel on kõrgushüppes isegi üks vabariigi noorterekord –, sport- ja iluvõimlemist. Kuna meie võimlemisõpetaja oli Eesti rahvatantsu ema Anna Raudkats, möödusid pooled võimlemistunnid rahvatantse tantsides. Lõin kaasa ka kooli näiteringis.

Kavatsesingi minna Tartu ülikooli kehakultuuri õppima, dokumendid olid juba ära saadetud, aga 1950. aasta laulupeol, kus me oma kooli kooriga käisime, võttis laulmisõpetaja Joosep Aavik mu käekõrvale ja viis konservatooriumi noorte lauljate ülevaatusele. Laulsin seal oma laulukesed ette ja mul soovitati tulla laulmist õppima. Asi lõppes sellega, et Tartusse eksamitele ma ei jõudnudki, tegin samal ajal hoopis muusikakooli sisseastumiseksameid. Kuna ma ei olnud eksamiteks üldse valmistunud, kukkusin paraku läbi. Aga soov laulmist õppida oli nii suur, et proovisin järgmisel aastal uuesti, ja sain sisse. Õppisin laulmist ühtekokku üheksa aastat. Kõigepealt neli aastat muusikakoolis, seejärel viis aastat konservatooriumis, mille lõpetasin 1960. aastal kammer- ja kontsertlaulja diplomiga.

Lauljatee algas mul juba muusikakoolis õppimise ajal. Konservatooriumis tulid esimesed suuremad esinemised, koostöö Eesti Raadio estraadiorkestri, Emil Laansoo ansambli ja Eesti Raadio naistrioga, ringreisid, lindistused, välisreisid, laureaaditiitlid. Nii see läks. Kokku olin laval 55 aastat.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!