Hinge jälg kivis

29. nov. 2013 Karl Kello - Kommenteeri artiklit

Võtnud kõneks Saaremaa muinasobservatooriumi, oleme juba viidanud suurte kivide reale, mis peaks osutama pärtlipäevasele päikesetõusule (vt ÕpL 27.09). Teine, võimalik, et Liukivist alguse saav kivirida võiks aga tähistada madlilaupäeva, s.o 21. juuli päikeseloojangut, mis sattus sinna kohta ca 1200–1300. Mõlemad pühakud, nii Pärtel kui ka Madli, on kohalikus kontekstis tulnukad.

Maarja Magdaleena kultus

Lääne-Euroopas tavalised madlipäeva traditsioonid, samuti Maarja Magdaleena kultus pole eesti rahvakalendrisse päriselt juurdunud. Kuigi võimalik ju on, et Maarja Magdaleena kultust on siinmailgi üritatud juurutada. Tõenäoliselt on madlipäeva varjutanud jakobipäev 25. juulil. „Maarja-mahtaleenapäev – see toob hädaleiba, jaagupipäival saab suure kaku” (Anseküla).

Maarja Magdaleena oli väidetavalt templirüütlite austus- ja ihaldusobjekt, samuti kui Püha Graal – mida käsitati ka taevakivina. Sellest pole kaugel teatud paralleel Kaali meteoriidiga. Wolfram von Eschenbachi (ca 1170–1220) sõnul on Püha Graal tõlgendatav taevast pärinevaks kiviks, mis seostub päikesega: Graali läbi põleb tules tuhaks ja sünnib taas iginoorenev päikeselind. Graal on nii „jõuline, et tuhastub / lind fööniks temast, puhastub, / et sündida siis uuesti / oma tuha seest” ja tõusta kaunimana kui varem (nõnda on kirjas „Parzivalis”). Kuivõrd Kristus seostub võrdkujuliselt fööniksiga, seostub Ta seega ka taevakiviga (vrd Kristus on elav kivi (1Pt 2)). Meenutame, et just Giotto oli see mees, kes kujutas Jeesuse sünnitähte Halley komeedina ja ilmselt ka Maarja Magdaleenat nõjatumas pühal õhtusöömaajal Jeesuse rinnale. Graali otsijad suundusid tuntud maailma igasse nurka välja. Igatahes sattus õilis rüütel Lancelot oma otsingutel samaväärsesse müütilisse paika kui Kalevipoeg, kes jõudis välja ümmarguse tumesinise veega järve äärde (vt ÕpL 01.02).

Kõigi jumalate esiema

Vanakreeka mütoloogias on kõigi jumalate esiisa Akmon tähenduses ‘meteoriitne kivi’ (vrd läti akmens ‘kivi’). See võib aga väga hästi olla lihtsalt hilisem patriarhaalne ettekujutus asjade olemusest, sest sama hästi võib selles taevakivis näha kõigi jumalate esiema, kuivõrd musta meteoriidi kujul ilmutas end juba kreeka armastusejumalanna Aphrodite (vrd rooma Venus, babüloonia Ishtar, semiidi Astarte jt). Esmane kujutis temast olnud musta meteoriidi tükk, mida hoitud Küprosel templis, mis pärit umbes aastast 1200 eKr. Armastus on kõige algus. Elu algus. Kreeka varases filosoofias käsitati armastust kui kosmilist ürgprintsiipi. Armastus sünnitas endale seltsiliseks Valguse, kellest tärkas Maa, kes tegi kõigepealt valmis Taeva, et see teda kataks. Jumal on armastus, ütlevad kristlased.

Tuhat aastat hiljem, 204 eKr, õnnestus Väike-Aasiast Rooma tuua idamaist Jumalate Ema kehastav väike must meteoriit, mis pani alguse uuele päikesekultuslikule traditsioonile. Must kivi võeti suurte auavaldustega vastu ning paigutati Palatinuse künkal asuvasse võidujumalanna Victoria templisse. Selle idamaise Jumalate Ema kultuses sisaldus huvitav detail: 25. märtsil alanud kevade saabumise rõõmupidu päädis paari päeva pärast tema piduliku kümblusega. Härjavankris sõitis jumalanna hõbekuju, näoks nukiline must kivi, Almo jõe äärde, mis suubub linnamüüride all Tiberisse. Ülempreester pesi jõevees vankrit, kuju ja muid pühi esemeid.

Tacitus omakorda kirjeldab paar-kolmsada aastat hiljem põhjamaise emajumalanna (maaema Nerthus) kultuslikku pesemist muinasgermaanlaste püha saare saladusliku järve vees: „Maailmamere saarel on püha hiis ja selles pühitsetud vanker, mis on kaetud vaibaga – vaid preester tohib seda puudutada. Tema tajub jumalanna sisenemist pühasse kohta ning saadab rohkes aupaklikkuses tolle kahe lehma veetavat vankrit. Rõõmupäevad ja pidukohad on siis kõikjal, kuhu iganes ta peab vääriliseks saabuda ja kus külas viibida. Nad ei lähe sõtta, ei haara sõjariistu, luku taha on pandud kõik relvad, siis tuntakse ja armastatakse niivõrd rahu ja puhkeaega, kuni seesama preester viib surelikega suhtlemisest küllastunud jumalanna taas tagasi pühamusse. Seejärel pestakse vanker ja vaibad ja – kui tahad, siis usu – ka jumalus ise üksildases järves. Abiks on teenijad, kelle seesama järv kohe endasse neelab.” (Tõlkinud Kristi Viiding.) Võimalik, et ilmutas end seegi emajumal taevakivi kujul. Päikese pesemisest on jälgi säilinud nii läänemeresoome kui ka läti mütoloogias. Tacitus võttis kõneks ka aestide jumalate ema kultuse ja kuivõrd Vello Lõugas on tõlgendanud Nerthuse kümbluskoha Saaremaal asuvaks Kaali järveks, satub kumbki kultus üsna ühte kanti.

Palja istumiseotsa peal

Kui ongi nii, et madlipäeva päikeseloojangut viitav kivirida saab alguse Liukivist, siis on see asjaolu sümboolikat tihkelt täis. Taevakivi ja liukivi on emajumala sümbolid mõlemad, esinedes ilmselt taevaema ja maaema võrdkujuna. Liukivi on viljakusekivi; liulaskmisel on sigivusmaagiline toime. Kui noor naine laseb palja istumiseotsa peal sellelt kivilt liugu alla, saab ta õnnelikult mehele ja ka käima peale. Lapsed on jumala and. Mitmel pool Euroopas on olnud kombeks, et nii mehele saamiseks kui ka last ihaldades kivilt palja istmikuga liugu lastakse. Carnacis Prantsusmaal hõõrunud naised kõhtu vastu kivi, et rasedaks jääda. Viljatutel abielupaaridel soovitatud alasti kivide vahel tantsida ja noortel abielunaistel kivide peal istuda. Šveitsis aga liuguvat ämmaemand ise lastekivilt paljastatud taguotsaga alla ning kui ta siis kivile koputab, ulatavad nähtamatud käed talle lapse. Ka seto Jaanikivil istunud noored neiukesed agarasti kivil, „et siis varsti mehele saab”. Lääne-Nigulas vihelnud vanatüdrukudki neljapäeva õhtul oma häbedust kaksiratsa ohvrikivil kadakavihaga, et poistele armsaks saada.

Hingekivi

Assaku Nõiakivi (detail). Iseloomulikumaid lohukive Eesti muinasmaastikult.

Assaku Nõiakivi (detail). Iseloomulikumaid lohukive Eesti muinasmaastikult.

Väikeselohulisi kultuskivisid ehk lohukive on nii Eestis, Skandinaavias kui ka Iiri- ja Inglismaal. Arheoloogide veendumuse kohaselt pole täit selgust, miks need augud kivisse toksiti, kuid kividele ohverdamise kombega need kindlasti seotud pole. Seda näitavat nende sagedane asend ka kivide püstistel pindadel, kuhu poleks saanud ohvriandi paigutada. Siiski, arheoloogide kindlameelsest suhtumisest hoolimata tekib küsimus, kas lohukivi lohk pole mitte hinge jälg kivis, millesse võidi ohverdades hõõruda verd või rasva. Sest inimese hing asub kivis, usuti kiviajal. Hingekesed puhkavad, ootavad oma aega kivi sees. Lahkunu hing usuti naasvat kivisse ja ootavat seal taassünni aega.

Austraalia aborigeenid uskusid väidetavalt, et surnud esivanemate jumalik vägi kestab kivides edasi ja kui neid hõõruda, tugevneb see vägi nii elavate kui ka surnute hüvanguks (Carl Gustav Jung). Teatud polüneesia keeltes on hingekivi nimi kuruku (kuru ‘hing’, ku ‘kivi’). Kuruku on ümmargune, kuni inimese pea suurune kivi (vrd kur ‘mees; isane; inimene’, vrd Kuramaa liivlased kui kure-uskiji rahvas, see on maajumala usku inimesed (liivi kure, eesti kura tähistab omaaegset allilma isandat, maajumalat)).

Veel kord: kas lohkude näol pole tegu mitte hinge jäljega kivi sees? Jäljega, mis võimalik, et ka ümmarguse hingekiviga suure kivi sisse lihvitud? Hingekiviga hõõrumisel asub inimese hing ümber kivisse? Millest jääb jälg järele. Kuhu võis sümboolselt ka näpuotsaga verd hõõruda – paljukest on hingekesel vaja, peamiselt tähelepanu. Verd armastavad hingekesed iseäranis, selle kohta jõudis teave isegi kreeka kunstmütoloogiasse, vrd Odysseuse vereohver maailma põhjaserval. Loogiline. Sest kui esivanemate hinged ootavad kivi sees taassünnivõimalust, tuleb neid ju ometi toita. Esivanem peab eluaset edasi kodu lähedal, aga kivi sees, hoolitsedes ühtlasi oma järeltulijate ja maa viljakuse eest. Lohukivid asuvad väidetavalt muinaspõllupaikades. Nõnda ei saa väidet, et need ei saanud olla ohvrikivid, eriti tõe pähe võtta. Rasva või verd võidi ohverdada ka kivile hõõrudes, igatahes on seda teada Soomest ja Skandinaaviast. Tundub väga nii, et hinge jälg kivis on püsivam kui linnu jälg õhus, kala jälg vees …


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!