Hõimupäeval vadjalastest

Meid, soomeugrilasi ja samojeede, on umbes 25 miljonit. Meie hõimlased elavad laialipillutatult peamiselt Venemaal, Soomes, Norras, Rootsis, Lätis ja Ungaris. Hoolimata sellest, et meid eraldavad pikad vahemaad ja me oleme väga erinevad, seob meid palju. Meid ühendavad uurali aluskeelest pärit sõnad „suusk”, „kuusk”, „nool” ja „sõudma”. Meile on omane arusaam, et maailm on loodud linnumunast. Meid seob ka võitlus selle nimel, et olla soomeugrilane või samojeed. Meid on nii vähe ja lihtne on loobuda soome-ugri asja ajamisest. Eestlastel, kes on ungarlaste ja soomlaste kõrval suuruselt kolmas soome-ugri rahvas, lasub moraalne kohustus seista oma väiksemate õdede ja vendade eest. Hõimupäev, mis on nüüdseks ka riiklik tähtpäev, on üks võimalus tuletada meelde, et oleme soomeugrilased.

Hõimupäeva tähistatakse oktoobri kolmandal laupäeval. Hõimupäev on saanud üha enam tuult tiibadesse, peetakse hõimunädalat, mitmes koolis on hakatud hõimupäeva tähistama, nii ka Läänemaa Ühisgümnaasiumis.

Läänemaa Ühisgümnaasiumis oli hõimunädala raames üleval meie hõimlasi tutvustav näitus, toimus viktoriin ja hõimunädal kulmineerus vadjalaste tutvustamise ja vadajakeelsete väljendite õppimisega. Vadja keel valiti põhjusel, et see on eesti keele lähim sugulaskeel ja vadjalased elavad meile nii lähedal – Narva piiri taga Kingissepa rajoonis. Vadjalastest käis rääkimas Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte dotsent Heinike Heinsoo. Heinsoo kõneleb vadjalastest alati väga soojalt ja haaravalt ning pärast tema lugude jutustamist jääb mulje, nagu oleksid kuulajad ise vadjalaste juures ära käinud.

Heinike Heinsood võib pidada õnnelikuks inimeseks – tal on au tunda kõiki vadjalasi. Heinsoo: „Alguses oli neid üle 60, nüüd on neli. Iga kõnelejaga kaob minu isiklik tuttav, sõber …”

2010. aastal ilmus The New York Timesis romanši keelt (üks Šveitsi neljast riigikeelest, mida kõneleb umbes 35 000 inimest) tutvustav lugu, milles üks romanši keele patrioot tõdes, et keel on südameasi. Heinike Heinsoo nendib: „Keel on inimesed.”

Heinsoo on juba aastakümneid käinud igal aastal Vadjamaal, nagu tegi seda omal ajal ka tuntud vadjalaste uurija Paul Ariste. Peeter Olesk on Ariste kohta kirjutanud: „Ta ei kogunud Vadja külasid ja peresid tühjaks esemetest, mis kuulusid vadjalaste argipäeva, ta ei teinud Vadjamaad lagedaks. Ta kirjutas Vadjamaa puhtaks.” Ka tänased vadjalased teavad, kes on Paul Ariste. Kes temaga isiklikult kokku puutunud pole, on temast kuulnud oma vanemate kaudu.

Sinised verandad on vadjalaste juures levinud.

Vadjalaste rahvusloom on karu, rahvuslill aga põdrakanep (irvieine). Põdrakanep ilmselt seetõttu, et vadjalaste seas on populaarne olnud kaporski tšai − tee, mida on valmistatud põdrakanepist. Vadja juurtega on tuntud saksofonist Lembit Saarsalu.

Vadja keel on igapäevasest suhtlusest praktiliselt kadunud. Heinsoo: „Neli inimest kõneleb Vadjamaal vadja keelt hästi, aga neil pole, kellega rääkida. Vadja keelt kõnelevaid peresid pole juba ammu.”

Tähelepanuväärne on, et Heinsoo käib vadjalastele vadja keelt õpetamas. Vadja keele üks iseloomulik tunnus on, et k asemel öeldakse tš, näiteks vadja keel – vad’d’aa tšeeli, küla – tšüla, kivi – tšivi. Vadja keele õppimise peamine probleem on kirjakeele puudumine.

Kuigi 21. sajandil tungivad üha enam peale suured keeled, ei ole huvi vadja keele vastu kuhugi kadunud. Heinsoo sõnul pole vadjalaseks olemine enam häbiasi ja juurte otsimine on populaarne.

Küsimuse peale, milline on vadjalaste tulevik 20 aasta pärast, vastab Heinike Heinsoo: „Kõnelejaid pole. Mälestus on, kindlasti ka vadja keelega tegelejaid.”

Vadjalased on meile väga lähedal – nii keeleliselt, geograafiliselt kui ka kultuuriliselt − ning seepärast on tohutult oluline, et me vadjalasi ei unustaks, et märkaksime neid ja hooliksime rohkem oma lähedastest sugulastest. Ning mitte ainult kord aastas, kui tähistame hõimupäeva.

—-

VADJAKEELSEID SÕNU JA VÄLJENDEID

Vadja keel – Vad`d`aa t eeli

Tere! – Tere!

Tere hommikust! – Üvvää oomnikkoa!

Tere päevast! – Üvvää päivää!

Tere õhtust! – Üvvää õhtõgoa!

Nägemiseni! – Nät emiin! Jäämme üvässi!

Head ööd! – Üvvää üütä! Makaa üvässi!

Aitäh! – Suurõd passivad!

Vabandage! – Antakaa antõõssi!

Head isu! – Leipä sool!

Kas te räägite vadja keelt? – Pajatattõko vaissi?

Ma saan pisut aru – Väheizee saan arvoa

Ma ei mõista midagi – Sovsem en saa arvoa

Mis su nimi on? – Kui sinu nimi on?

Minu nimi on – … Miä õõn …

Kuidas sa elad? – Kui meeb?

Tänan, hästi – Passibo, üvässi meeb

Pole viga – Nitševoo

Kahjuks halvasti – Märänüssi

Sõber – Dovarišša

Ema – Emä

Isa – Isä

Poiss – Poika

Tüdruk – Tüttö

Mees – Meez

Naine – Nain

Õde – Sõzar

Vend – Vellä

Sa oled minu sõber – Siä õõt minuu dovarišša

Ma elan Eestis – Miä elän Viroza

Ma armastan sind – Miä suvaan sinua

Ilus – Iloza

Kerge – Kerkiä

Raske – Raskõa

Sinine – Sinin

Kollane – Kõltõin

Roheline – Rohoin

Punane – Kauniz

Must – Mussa

Valge – Valkõ

Pruun – Ruskõa

Isikulised asesõnad

Mina – Miä

Sina – Siä

Tema – Tämä

Meie – Müü

Teie – Tüü

Nemad – Nämäd

Mõned tegusõnad

Elama – Olema

Elän – Õõn

Eläd – Õõd

Eläb – On

Elämmä – Õõmma

Elättä – Õõtta

Eläväd/ellääz/ellää – Õllaa

Allikad: „Uurali keelte sõnastik”, Heinike Heinsoo