Huvitava kooli ukseni viib labürint
Õppeaasta künnisel eesti kooli huvitavuses kahelnud Jaak Aaviksoo ei jäta koolirahvast rahule ja on ellu kutsunud huvitava kooli ühiskondliku nõukoja. Tosina liikmega kogu pooled liikmed tulevad „põllult” – 65 haridussõbra seast, kes saatsid ideekonkursile ettepanekuid kooli paremaks muutmiseks.
Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Libliku meel on elevil, kuigi ta on lühikese ajaga pidanud läbi närima kümneid lehekülgi tuumakat teksti. Tuli ju nõukoja liikmeiks kandideerijail paari tuhande tähemärgiga oma ettekujutus huvitavast koolist arusaadavaks teha.
„Positiivne on see, et konkursile ei saadetud utoopilisi ideid, et tehke koolis kärtsu-mürtsu ja tulevärki ning kõik olgu fun,” lausub Liblik. „Polnud ka lahmivat kriitikat, et peaksime kohe midagi kardinaalselt muutma ja kopeerima Soome või mõne muu riigi pealt maha. Pigem anti häid mõtteid, kuidas toimivat veel paremaks teha, nii koolikorralduse ja -juhtimise kui ka õpetaja tasandilt. Päris mitmest mõttepaberist tuli välja ettepanek, et iga kool peaks endalt ja oma partneritelt küsima, kas meie kool on huvitav, ja mida teha, et see oleks huvitavam õpilasele, õpetajale, lapsevanemale, kooli toetajaile.”
Mõttekonkursile saadetud tööde seas oli ka neid, mis tutvustasid põnevaid ettevõtmisi, mida mõnes koolis juba tehakse. Enamik ettepanekuid ei nõua seaduslikke muudatusi ega suurt raha, vaid hoopis aega.
„Et aega leida, tuleb õpetajal kokku tõmmata mingeid seniseid tegevusi ja läheneda oma tööle teisiti,” räägib Liblik. „Kas ikka pean ära õpetama kõik faktid, mis õpiku autorid kirja pannud? Või lähtun õppekavast, teen oma valikud, kuidas põhiteadmisi huvitavalt esitada, ja mitte ainult ainetunnis. See nõuab uutmoodi lähenemist, et senisest koolirütmist lahti rebida. Et saada teise nurga alt vaadet koolile, uut impulssi mugavustsoonist väljatulemiseks, oligi vaja kaasata inimesi väljastpoolt.”
Huvitav kool pole projekt
Huvitava kooli algatuse stardipauguks võib pidada 23. augusti, mil minister Jaak Aaviksoo küsis Õpetajate Lehes, kas Eesti kool on huvitav. Küsimus tekitas suure järel- ja vastukaja. Millal on aga huvitava kooli algatuse lõpptähtaeg?
Libliku sõnul pole tegu projektiga, vaid pikema protsessiga, kusjuures huvitavuse mõõdupuu muutub ajas.
Konkurssi välja kuulutades loodeti, et sõna sekka ütlejaid on ka väljastpoolt süsteemi.
„Inimesed, kes podisevad hariduspoti sees, pole ise rahul praeguse seisuga, kuid muudatusi pole sündinud, seega leidsime, et peaks proovima teistmoodi ja andma võimaluse kaasa rääkida ka neil, kes seda tavaliselt ei tee,” põhjendab ministeeriumi avalike suhete konsultant Asso Ladva.
Nii ka läks. 65 konkurendi seas oli meeldivalt palju neid, kelle igapäevane leib ei tule koolist. Saadeti ka kollektiivseid ettepanekuid. Suures poliitikas olijad ei sekkunud, küll oli aga kohalike volikogude ja koolide hoolekogude esindajaid.
Nõukoja ellukutsuja Jaak Aaviksoo sõnul peaks kogu peegeldama ühiskonna ootusi haridusele, et tekiks avalik raamistus nendele sammudele, et õppekavad lähevad lihtsamaks, koormused väiksemaks, eksamid elulisemaks ja rohkem PISA testi nägu. „Et me küsime, mida õpilane oskab ja suudab teha, mitte ei kontrolli, kas ta teab Jäälahingu aastapäeva või Aleksander Nevski sünnipäeva,” ütles minister. „Minule meeldib kõige rohkem eksamiküsimus, kui palju kaalub Munamägi. Inimesed peavad mõtlema hakkama, mida nad on õppinud geograafias, loodusteadustes ja matemaatikas. Panevad kõik oma teadmised kokku ja arvutavad välja. Nii et rõhuasetus oleks funktsionaalsetel oskustel. Ja kui keegi arvab, et tuupimine koolist ära kaob, peab pettuma. Võõrast keelt ei saa selgeks ilma sõnade päheõppimiseta. See jääb alles, aga see ei tohi olla kõik.”
Nõukoja kuus liiget on ministeeriumi valitud-kutsutud. Oma nõusoleku Eesti hariduse arendamisel kaasa lüüa on andnud Liina Hirv, Kersti Kaljulaid, Heldur Meerits, Priit Perens, Raul Rebane ja Ilmar Raag. Lähiajal tehakse valik ka mõttekonkursil osalenute seast ning veel sel aastal peaks nõukoda esimest korda kokku saama. Nende käsutusse läheb ka konkursile saadetud ideepank. Tegu pole siiski salajase infoga, see jõuab õpetajate ja koolideni, et parimad kogemused saaksid levida. Ideid hakkab tutvustama ka Õpetajate Leht.
„Uuendustee on siiski vabatahtlik,” lisab Liblik. „Alalhoidlikke koole ei suuni keegi muutuma.”
—–
Konkursile saadetud ideid
Õppimist takistab ning pidurdab ühtlasi koolirõõmu just (enese)usuprobleem. Õpilane usub, et ta ei ole võimeline lugema mõneleheküljelist katkendit, paksemast raamatust rääkimata. Õpilane usub, et ta ei ole võimeline poole tunni jooksul kirjalikult arutlema. Liiga palju õpilasi usub, et nad ei ole võimelised tunnis üldse millekski. Alustagem eneseusuõpetusega näiteks algklassides ning tehkem (kooli)elu huvitavaks noorte endi seas. Viigem õpilasteni edulugusid endasse uskujate pisematestki saavutustest. Kutsugem kas või igasse „usutundi” esinema õnnelikke ja enesekindlaid inimesi. Toogem näiteid, kus ühe või teise oskuse tekkimiseks, (teadmiste) tipu vallutamiseks on tarvis järjepidevust, keskendumist ja eneseusku. Õpetagem lapsi aega ja ressursse planeerima. Andkem neile nippe, kuidas iseseisvalt ka kõige tüütumast ainest üles leida see piskugi huvitav. Kõik tunnid ei saa iialgi igaühele läbinisti põnevaks. Usk, et inimene ise on oma saatuse – ja koolikogemuse – sepp, aitab neid õpilasi, kes end täna koolist lihtsalt läbi lohistavad, et viimaks ometi teisel pool aeda asuvale rohelisele aasale pääseda.
———
Minu jaoks algab huvitav kool koolimajast ja selle ümbrusest. Kujutage ette koolimaja, mille ukseni viib labürint, mida läbides tuleb täita põnevaid ülesandeid (vastavalt klassile, nt „leia juhis paremalt neljanda puu kolmandast õunast” või „määra puu järgi põhi ja suundu sinnapoole”). Juba kooliukseni jõudmine on õpilase jaoks rõõmus saavutus, see on eesmärk, preemia hea töö eest. Huvitav koolimaja iseenesest oleks muidugi suur, avar, hele, täis põnevate kujudega klasse ja koridore. Klassid oleks varustatud kõikvõimalike ja -mõeldavate interaktiivsete vahenditega. Vahetunnis oleks laste kasutada spordisaal koos mitmekülgsete sportimisvõimalustega, rahutuba (pehmete diivanite ja madratsitega) vaikseks lobisemiseks ja kindlasti mängutuba ning raamatukogu. Täisvarustusega mänguväljak õues kuulub iseenesestmõistetavalt samuti huvitava kooli juurde. Aga on ka sisemine pool ehk see, mida ja kuidas koolis õpetada, et õpilasel oleks huvitav. Tänapäeva õpilane tüdineb üsna kiiresti. Arvan, et huvitava kooli sisulised märksõnad võiksid olla „praktika” ja „avastus”. Kõik huvitavas koolis antavad ülesanded peaksid olema praktilise suunitlusega, et ei tekiks küsimust, miks õpitakse. Kindlasti peaks huvitavas koolis lisaks põnevusele olema omal kohal ka hoolivus, lapsesõbralikkus, eripäradega arvestamine. Huvitavas koolis peaks olema huvitav õpetaja, kellel on lisaks erialaharidusele lai silmaring, huvitavad hobid ja suur hulk ideid huvitava tunni läbiviimiseks. Neid ideid võiks ta ammutada mööda maailma rännates ja koole külastades. Seda saaks teha, kui õpetajal oleks võimalik võtta pärast nelja või viit aastat tööd üks vaheaasta.
——-
Soovime, et passiivsed tunnitegevused, nagu loengu kuulamine ja individuaalne ülesannete lahendamine asenduksid tunnivälise videote vaatamise ja mänguliste ülesannete lahendamisega veebis. Et nende asemel tegeleks õpetaja rohkem iga õpilasega personaalselt ja kasutaks tunnis aktiivõppe meetodeid, nagu grupitööd, rollimängud, simulatsioonid, käelised tegevused, väliõpe jm. Et õppimist hakkaksid juhtima õpihimu ja õppija unistused, mitte kohustus ja tähtajad. Et kontrolltööd ja hinded asenduksid jooksva ja sisulise tagasisidega õppekeskkonnalt, juhendajalt ja kaasõpilastelt.
——-
Lisaks erialaainetele ja faktidele on minu meelest ülimalt oluline õpetada koolis ka suhtlemisoskusi ning enesemotivatsiooni ja enese tundmaõppimist. Enamikus edulugudes on tegu just inimestega, kes oskavad elus läbi lüüa ning põlevad sisemisest soovist midagi korda saata – need on täiesti õpitavad oskused!
——–
Minu kujutluses on huvitava kooli ideele juba pandud alus programmiga „Tagasi kooli”. Nüüd tuleks seda ainult edasi arendada ja kirjutada parimad külalisõpetajad juba õppeprogrammi sisse. Tänu nendele õpetajatele saavad lapsed uut infot väljastpoolt kooli. On selge, et üks õpetaja ei suuda päevast päeva oma ainet lõpmatuseni huvitavaks teha, kui aga inimene annab tunde ainult aeg-ajalt, siis jätkub tal energiat kauaks. Koolipere peab edaspidi veel aktiivsemalt otsima oma ala tippe, kes juba oma eeskujuga innustaksid lapsi aktiivsemalt õppetööst osa võtma ning kaasaksid neid oma tegemistesse nii koolis kui ka väljaspool kooli.
———–
Et kool muutuks taas huvitavaks, tuleb vastutus ja kohustused õpilase arengu ees jaotada võrdselt õpetaja ning õpilase vahel, niisamuti ka kooli ning kodu vahel. Kui õpilastele antakse elust õige ettekujutus − ilma pingutamiseta ei saavuta midagi ja lõputunnistuse jaoks peab vaeva nägema −, märgatakse nii mõndagi huvitavat igavatena tunduvates õpikutes, mida muidu poleks viitsitud lahtigi teha. Kui õpetaja tunnetab, et ta pole klassi ees ainult oma lõbuks, vaid läheb ka õpilastele korda, paraneb õhkkond ning õpetajas tekib huvi tundi veel huvitavamaks teha. Kindlasti tuleksid kasuks ka väiksemad klassikomplektid, kuid peamine on siiski laiskusetondi väljajuurimine, ja seda eelkõige õpilaste seast.
———-
Liigne tasapinnalisus on üks tänase kooli kitsaskohti. Õpitakse valdavalt õpikute, töövihikute, slaidide vahendusel ning vahetul ruumilisel kogemusel on õppetöös väike ja tihti teadvustamata roll. Kui ebaloomulik on mõelda kas või asjaolule, et 12 aastat haridust saadakse põhimõtteliselt ainult ühtmoodi toolidel ühtmoodi istudes (vrdl nt, millises või mitmes asendis meeldib inimestele kodus raamatut lugeda). Et ruumiline mõtlemine oleks igaühe jaoks loomulik oskus, ei pea õppima arhitektiks ega lisama tunde tihedalt täis tunniplaani. Ruumiõpe saab sisalduda ka teistes õppeainetes ning teised ained ruumiõppes.
———
Minult üks mõte, mida ma pole mujal kohanud. See puudutab vahetundide korraldust. Et vahetunnis tõepoolest saaks vaimu puhata, tuleb koolihoone planeerimisel kavandada puhketsoonid õpilastele. Ja need ei tohiks olla klassiesised koridorid. Puhketsoonis saaks sõpradega lihtsalt olla ja jutelda, mängida või mõtted joonistamise-ristsõnaga mujale viia. Mitte midagi tegemine (igavus) tapab. Kui vahetunnis oleks „hängimisele” mõistlik alternatiiv, võivad sellest paraneda õpilastevahelised suhted (vähem juhuslikku või süsteemset kiusamist), õpilastel oleks vähem aega katsetada sigarettide, alkoholi jms-ga. Kui õpilane saab vahetunnis tõepoolest lõõgastuda, läheb ta suurema innuga tundi. Ta ei ole väsinud, vahetunni tõuklemised ei tule temaga tundi kaasa, ta on emotsionaalselt ja vaimselt valmis nautima „huvitavat kooli”.
——–
Kuidas olla inimene inimeste seas – küsimus kõigile kooliga seotutele, õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele. Huvitav kool on kool, kus iga laps on väärtustatud, kus igaüks austab teiste õigusi, ka õigust haridusele. Konfutsius räägib oma õpetuses 2500 aastat tagasi, et inimlikkus on õpitav ja arendatav, kuid vähesed suudavad olla pikemat aega tõeliselt inimlikud. Kas inimlikkus on õpitav ja arendatav ka aastal 2013 Eesti vabariigis? Ikka on, kui me seda soovime. Praegusel majanduslikult raskel ajal on inimlikkus selline väärtus, mis hoiab kokku ühiskonna ressursse ja annab uued võimalused ühiskonna arengus. Inimlikkus tähendab Konfutsiuse arvates küll inimesearmastust, kuid eelkõige tähendab ta „inimeselikkust”, st seda, mis eristab inimest loomast: kultuuri, haridust, kombeid, õiglustunnet. Ka usuõpetus on õpetanud eelnenud põlvkondadele inimlikkust, kahjuks pole praegu sellist õppeainet, mis seda teeks. Seda lünka saab täita, õpetades inimõigusi nii üldhariduskoolides, ülikoolides, kutseõppeasutustes kui ka süsteemselt täiendusõppes. Inimlikkuse õpetamine ja arendamine algab kodust, jätkub koolis, ülikoolis ja eluülikoolis.
——–
Lapse kujutlusvõime ja tundeelu on sissepääs lapse arusaamadesse elust, maailmast ja väärtustest. Sellepärast ei pea õppeprotsess olema suunatud vaid intellektile ja arusaamisele. Õpetamine peab olema suunatud laste fantaasiale, tunnetele ja mõistusele – just sellises järjekorras. Teiste sõnadega: ei ole piisav, kui õpetame lapsed lihtsalt lugema, arvutama ja kõiki teisi õppeaineid hästi tundma – me peame neile veel rohkemat andma, et neist areneksid harmoonilised Inimesed.
——–
Kas need näited ideedest ongi siis inimestelt väljastpoolt kooli? Nendes pole ju mitte midagi uut, originaalset ega huvitavat. Samasugust ja palju paremat ning veenvamat teksti võib kirjutada iga koolis töötav õpetaja. Ja miks teha etteheiteid õpetajatele, et õpetame fakte jm, aga vajalikke asju nagu mitte. Esiteks, õpetame erinevaid oskusi, teiseks, miks siis eksamid küsivad nn fakte. Võõrkeelt saab vägagi õppida ilma sõnade tuupimiseta.
Kooli teevad huvitavaks säravad isiksused, kes valdavad aktiivõppe meetodeid. Sellist õpetajate palgataset lähikümnendil me ei saavuta, et helgeimad pead valiksid õpetajaameti(Soomes on õpetaja erialale konkurss 10 ühele ülikoolikohale ja seal on asi parem). Jääb Üle pigistada olemasolevast ressursist maksimaalne välja, ehk panustada õpetajakoolitusse ülikoolis. Juba kuivanud savi voolimine ehk juba töötavate õpetajate täiendkoolitus ei ole nii effektiivne isiksuse arengu aspektist(erialaselt aga võib olla väga hea). Praegu töötame ülikoolides paljuski tühja- diplomeeritud õpetajad kooli enamasti ei lähe. Maksumakja raha raisus. Pikk praktika õppe alguses aitaks välja sõeluda kutsumusega inimesed. Seda ka plaanitakse.
Huvitavaks õppeks vajame häid ideid ja praktikaid. Seda sab teha Koolielu kaudu, aga ka koolikeskselt. Oma koolis on tegemisel andmebaas, kus õpetajad panevad klassiti, aineti ja teemati kirja võimalikud aktiivõppemeetodid.
Tore, et ministeerium on sellise vajaliku projektiga välja tulnud. Ka Soome on praegu häiritud õpitaseme langusest(eelmise nädala värske uuring)ja vastumeelsusest õppimise suhtes ning neil ei ole veel kindlat plaani, mida ette võtta.
Huvitav, kas ilukirjanduse lugemine sobib aktiivõppe alla?