Kirik ja kuused
Kui hiljutine reformierakondlasest Tallinna linnapeakandidaat Valdo Randpere avaldas päev pärast kohalikke valimisi suhtlusmeedias kurvastust selle üle, et Tallinnas jäi võimule Keskerakond, kirjutasin talle sellise kirja: „Keskerakonna ainuvõim Tallinnas pole ainult kohalike valimiste küsimus. Venelased protestivad Keskerakonna poolt hääletades Eesti valitsuse vastu, kes peab neid teisejärguliseks massiks ega hooli neist siiralt. Mulle näib, et üha rohkem tunnevad sedasama oma valitsuse suhtes ka eestlased, kes, tõsi, ei hääleta sel puhul mitte Keskerakonna, vaid näiteks Vaba Tallinna Kodaniku, Indrek Tarandi või teab kelle poolt veel, peaasi et väljendada oma protesti hoolimatuse vastu. Kui te hoolite vaid võimule pääsemisest ja võimust, aga mitte inimestest, kelle hääli te tahate saada, et nende raha käsutada, siis jääbki nii. Ja see, millest te tegelikult hoolite, paistab isegi valimiskampaania ajal õnneks või kahjuks hästi välja, rääkimata siis valimistevahelisest ajast. Eerik-Niiles Kross suutis valijaid veenda, et ta tõesti on korruptsiooni vastu, mitte ainult ei räägi sellest üksnes võimule pääsemiseks, et siis ise rahva tagant varastama hakata − ja inimesed andsid talle hääli päris rõõmuga. On vaja hoolida ja seda ka usutavalt ja veenvalt näidata. Aga kui Sa tõesti hoolid Lasnamäe haljastusest, võid ju mõne kuuse sinna ka linnapeaks olemata istutada.”
Olin selle läkituse juba postitanud, kui taipasin, et peaksin ka selgitama, mida ma kohalikest venelastest hoolimise all üldse silmas pean. Suhtumine okupatsiooni ajal Eestisse elama asunud sadadesse tuhandetesse venelastesse oli üks tähtsamaid poliitilisi küsimusi iseseisvuse taastamise ajal ja on seda praegugi.
Kui küsida Lasnamäe venelaselt, mida on teinud Tallinna linnapea Edgar Savisaar, siis on vastus üldjuhul üks: Savisaar ehitas meile kiriku. Ja kui küsida, mida on teinud peaminister Andrus Ansip, siis on vastus samuti ette teada: Ansip viis pronkssõduri Tõnismäelt minema.
Tallinna linnapea toel Lasnamäele rajatud õigeusu kirikut peavad tähtsaks ka uskmatud ja ateistid, sest see näitab just venelastest ja vene kommetest hoolimist. Kui tasuta bussisõitu või sünnitoetust saavad kasutada ühtviisi kõik linnaelanikud, siis õigeusu kirik on selgelt ühe usu, ühe rahvuse ja ühe meelelaadi teenimiseks rajatud pühakoda. Kullatud sibulakuplitest paremat välisreklaami venelastest hoolimisele Savisaare moodi on raske isegi ette kujutada.
Pronkssõduri äraviimine Tõnismäelt seevastu tähendas venelastele pühaduse rüvetamist. Eestlastele meenutas pronkssõdur okupatsiooni, aga venelastele oli selle kuju äravedamine nende tunnetele sülitamine − ränkraskes sõjas saavutatud võidu ja miljonite ohvrite mõnitamine.
Need kaks monumenti – Lasnamäe kirik ja Tõnismäe pronkssõdur – otsustasidki Tallinna volikogu valimiste tulemuse.
Mida siis nüüd teha? Kas tuua pronkssõdur Tõnismäele tagasi? Või ehitada järgmise valimiskampaania ajaks Lasnamäele veel kolm õigeusu kirikut – igale suuremale erakonnale oma?
See, mida Keskerakond ja Savisaar Tallinnas teevad, on okupatsiooni tagajärgede põlistamine. Kirik on vaid sümbol. Tegelikku elu mõjutab palju rohkem näiteks linnavõimu kangekaelne vastuseis eestikeelsele õppele vene koolides. Aga ka paljude muude otsuste ja žestidega püüab keskerakondlik linnavalitsus kohalikele venelastele nende häälte võitmiseks sisendada, et okupatsioon jätkub. Et nad võivad elada ka Eesti riigis samamoodi nagu Nõukogude ajal: umbkeelsetena ja eristaatuses.
See näiline hoolimine on pikemas plaanis karuteene ka venelastele endile. Savisaar ostab nende hääli, pakkudes vastu võimalust elada minevikus, kust on üha raskem välja pääseda.
Tõeline hoolimine tähendaks korraliku eestikeelse hariduse andmist ka püsivalt siia elama asunud migrantidele ja nende lastele, nende igakülgset abistamist sulandumisel Eesti kultuuri- ja inforuumi. Just siin oleks pidanud juba aastaid tagasi palju kindlameelsemalt ja hoolivamalt tegutsema ka haridusministeerium. Riik peaks üldjuhul rahastama vaid neid koole, kus kõiki aineid peale võõrkeelte õpetatakse esimesest klassist alates riigikeeles. Lasteaedades omakorda peab riigikeele õpetamine olema tasemel, mis võimaldab kõikidel kooliikka jõudnud lastel suurema vaevata riigikeelses koolis toime tulla. Kes tahab oma lapsi mingis muus keeles õpetada, lasku käia, aga see on siis juba eralõbu, mida ei pea kinni maksma maksumaksja.
Eesti valitsuse aastatepikkune hoolimatu suhtumine kohalikesse venelastesse on jätnud nad kahjuks Savisaarte ja Stalnuhhinite, PBK ja paljude teiste vene meediakanalite meelevalda. Selle tagajärgi näeme ilmselt veel mitmetel kohalikel valimistel. Kuuskede istutamisega seda olukorda ei muuda.