Kirjanike raamatuelamused lõppevast aastast

29. nov. 2013 Mari Klein - 1 Kommentaar

Jaanika Palm

Eesti lastekirjanduse keskuse lastekirjanduse uurija

Mööduv lastekirjandusaasta on olnud nii rikkalik ja mitmekesine, et ühte ja kindlat lemmikut välja valida on keeruline. Luulesõpradele võiks soovitada Leelo Tungla üle mitme aasta ilmunud värsket kogu „Porgand töötab porgandina” omapärase kujunduse ja Regina Lukk-Toompere imeilusate illustratsioonidega. Ka meie lastekirjanduse alustala Ellen Niidu värskelt ilmunud valikkogu „Mänguvesi” pakub (taas)avastamisrõõmu. Segakogumikest võiks jõuluvana kingikotti leida tee „Laste rõõm”, mis koondab eesti lastejutte ja luuletusi aastaist 1980–2010 ning sünnipäevalugusid ja -luuletusi sisaldav „Sünnipäevalood”.

Mudilaskirjandust ilmus tänavu eriti rohkelt. Väikesed raamatuhuvilised võiksid lugeda Andrus Kivirähki lühilugu „Konna musi”, mis jutustab lennukiga kingitusejahilt naasva jõuluvana kingikotist metsa kukkunud muinasjuturaamatutest ja nende tekitatud segadusest. Indrek Koffi „Kui ma oleksin vanaisa” räägib soojalt väikese poisi kujutelmast, milline saab olema tema elu vanaisana. Rootsi kirjaniku Ulf Starki „Täitsapoiss” uurib samuti väikese poisi ja tema vanaisade suhteid, tehes seda humoorikalt ja südamlikult. Piret Raua „Roosi tahab lennata” pajatab loo hobusest, kes end ja oma unistusi alles otsib.

Need, kes armastavad juba pisut pikemaid lugusid, võiksid lugeda debütant Anti Saare raamatut „Kuidas meil asjad käivad”, mis jutustab väikese Vasseli ja tema pisut boheemlasliku pere argielust. Teos pälvis ka Aasta Rosina auhinna. Printsessieas tüdrukutele (aga miks mitte ka poistele) võib soovitada Piret Raua „Teistmoodi printsessilugusid”, mis on vahva vastulöök imalatele printsessiraamatutele. Leedu kirjaniku Selemonas Paltanavičiuse „Tere, kuidas läheb?” sisaldab 14 kirja, mille metsaloomad kirjanikule saadavad, ja sobib imekenasti jõululugemiseks.

Kindlasti tasub kätte võtta inglase David Almondi maagiline ja seiklusrikas jutustus „Poiss, kes ujus koos piraajadega” ning norra menukirjaniku Maria Parri südamlik ja sündmusterohke „Vilgukivioru Tonje”, millele hiljuti anti parimale tõlkelasteraamatule omistatav Paabeli Torni auhind.

Mulluse noortekirjanduse hulgast paistab silma Elo-Maria Rootsi „Vaimude jaam” , mis seob oskuslikult ja köitvalt tänapäeva haridusküsimused ja noorteprobleemid. Tõlgetest võiks sellele vanusele soovitada ka John Greeni realistlikku romaani „Süü on tähtedel”.

Nii et on, mida valida, on, mida lugeda!

 

AareleidKai Aareleid

tõlkija

Ilmunud on palju head tõlkekirjandust. On hea meel, et järjest on jõudnud eesti keelde kena valik värsket soome kirjandust, näiteks Rosa Liksomi „Kupee nr 6” (tlk Kadri Jaanits, Koolibri), mis sai 2011. a Finlandia auhinna, samuti Riikka Ala-Harja vastuoluline „Dessant” (tlk Kätlin Kaldmaa, Hea Lugu). „Mina, Katariina” (tlk Maimu Berg, Varrak) – Laila Hirvisaari ajalooline romaan sellest, kui raske oli keisrinna kroon – on mõjuv eelkõige sellepärast, et selgesti on tunda autori pikaaegset kiindumust peategelasse ja tema ajastusse. Rõõmustasin ka Jari Tervo „Layla” (tlk Jan Kaus, Varrak) ja Joel Haahtela „Elena” (tlk Hille Lagerspetz, Hea Lugu) ilmumise üle. Äsja tuli eesti keeles välja esimene moodsa tšiili klassiku Roberto Bolaño mahukas eestindus „Metsikud detektiivid” (tlk Klaarika Kaldjärv, Koolibri). Sel aastal on Bolaño rindel oodata veel üht uudist, tema väiksemat pärli „Tšiili nokturn” (LR). Täiesti kummaline suvine lugemiselamus oli tšehhi kirjaniku Bohumil Hrabali tragikoomiline ajastupilt „Ma teenindasin inglise kuningat” (LR, tlk Küllike Tohver).

 

pajuImbi Paju

kirjanik, režissöör

Äsja ilmunud Czeslaw Miloszi „Valitud luuletused” on suurepärane kingitus igale eesti lugejale. Selle koostaja ja tõlkija on poola kultuuri ja keele ekspert, luuletaja Hendrik Lindepuu. Poolakate kaua pagenduses viibinud poeet Milosz, Nobeli preemia laureaat, on lihvinud külma sõja eest kodumaast eemal viibides end justkui meeleheite, õnne, armastuse, tõe ja moraali kudumites peituva saladuse läbinägijaks. Ta luuletused liiguvad nagu lühifilmid vaataja silmade ette, vahendades eksiilis olija kurbust, mis on justkui meie kõikide kurbus eksistentsiaalses üksinduses, kuhu teisel pole pääsu, kuid milleks Miloszi luule annab sõnad ja võtme. Tunnete paljusus Miloszi luules on elu märk. Ta luule seisab vastu totalitaarsele moraalile, kus loodusseadused annavad loa alandada ja hävitada ligimest, kus peab olema külm nagu kivi, kus pole kohta Jumala headusele. Luuletaja otsib, mitte ei kuuluta tõde, kuid tõde on kõige olulisem, see on nagu armastus, mis ei tohiks iial väsida. Tõde ülendab, kuid ei anna alla, ei reeda ega tule luules esile kahepalgelisena. Luuletaja kuulab ja kuulutab sügavat vaimu, ta on tema elushoidja, ta teeb selle vaimu avalikuks lugeja sees. Mis lisab vastupidavust meie ellu, kus on hetki, mil kõik nagu pudeneks pihkude vahelt. Tema luule on alasti elu filosoofia õppetund, meditatsioon, armulaud … kui ta küsib:

Kes tegi ülekohut lihtsale inimesele,

Naerdes ise selle ülekohtu üle,

Ümbritsetud karjast klounidest,

kes paiskasid segi hea ja kurja …

Miloczi luule kaitseb lugejat halva saatuse eest, ta tuleb ligimesearmastusega eesti kultuuriruumi ja tuletab meelde, et iga inimene, sünnist surmani, loodab oma tegudest hoolimata, et talle tehakse head, mitte halba.

 

VainolaKätlin Vainola

lastekirjanik

Hiljuti avastasin raamatu „Täitsa­poiss”, mis hakkas mulle kohe väga meeldima. Loo on kirja pannud Ulf Stark Rootsist. Raamatul on ka hästi sobivad ja seda põnevaks tegevad pildid, mille autor on soomlane Markus Majaluoma. Raamat on ühelt poolt südamlik, nagu lasteraamatule sobilik, aga teisalt on temas ka hoogsust ja mõtlemapanevat. Mõnus oli, et tegelastena olid aukohal vanaisad, ja et nad ei olnud klassikalised muhedad kiiktoolist peasilitajad, vaid üks neist tegi lapselapse lausa orjaks, kui lasi tal tööd teha. Kokkuvõttes võib öelda, et raamat on küll õhuke, aga jutustab suure loo.

Ja kui juba vanaisadest sai juttu tehtud, siis sobib rääkida ka raamatust, kus tegutses vanaema. Nimelt sattus kätte islandi kirjaniku Þorarinn Leifssoni natuke vanematele lastele mõeldud raamat „Vanaema Huldi raamatukogu”. Selles on lähenetud raamatutele ja lugemisele uue nurga alt. Aeg on seal tulevik ja lapsed on raamatute järele lausa hullud, sest nende maailmas on kirjasõna peaaegu et keelatud. Kõikjal vilguvad vaid lameekraanid. Ja ka vanematega ei tülitseta, sest neid võib kergesti kaotada. Nimelt on kõik pered kuldpanga kliendid ja kui raha tagasimaksmine raskeks läheb, siis võetakse inimesed. Õnneks sekkub vanaema Huld, kellel on meeletu raamatukogu ja kes teab, mida teha. Raamat on nii mõtlik kui ka meelelahutuslik, meeldib arvatavasti täiskasvanutelegi.

 

PervikAino Pervik

kirjanik

Üks mu viimase aja põnevamaid lugemisi on olnud Meelis Friedenthali „Mesilased”. Mulle oli jäänud ajakirjanduses ilmunud tutvustuste kaudu mulje, et see on üks väga tumemeelne raamat, mistõttu ma väga lugema ei rutanud. Tunnistan, et ma ei armasta masendavaid lugusid. Ja ikka on ju ka sellist, mis elukurbust just otse peale ei lao.

Aga lõpuks ma end „Mesilasi” lugemast leidsin. Ja mu üllatuseks selgus, et kuigi jutt kulgeb äärmiselt süngete olude keskel, ei mõju ta üldse masendavalt. Mulle mitte.

Nii palju siis meelolust.

Aga raamat on igatahes äärmiselt huvitav.

Tähelepanu all on inimese ja ta hinge suhe sellises probleemiasetuses, nagu see võis olla 17. sajandi lõpu Euroopa ülikoolides: kui hing on lahkunud, pole inimene enam aktuaalne. Aga kuhu hing jääb ja mida ta endast kujutab, on Leidenis bakalaureusekraadi õpingud lõpetanud ja Tartusse õpingute jätkamiseks stipendiumi saanud Laurentsiuse teema, mille üle ta on mõtisklenud ja mille ta nüüd Tartus ka dispuudiks saab: hingeteooria. Teine tähelepanu all olev teema on nõiad ja ebausk, samuti 17. sajandi lõpu silme läbi nähtult. Nõiad, selgeltnägijad ja muud sellised isikud on meil siin Eestimaal praegu võõrastavalt suure tähelepanu alla sattunud. Mingi kummaline ootus näib ühiskonnas valitsevat müstiliste jõudude suhtes. Sel teemal on liikumas palju häma.

Kuna Meelis Friedenthal on hariduselt teoloog ja kirjutab praegu doktoritööd romaaniga haakuval teemal, siis ta teab, millest räägib. Väga huvitav on!

 

Rein VeidemannRein Veidemann

kirjanik ja TLÜ professor

Loodan, et paremad palad eesti kirjanduse selle aasta saagist saabuvad jõulumüüki, sest aasta on olnud üldiselt kitsi. Praeguse seisuga oskan soovitada proosast Rein Põdra „Voori”, mida pean tema loomingu üheks tippteoseks. Elulooromaani ja memuaristika piirile jääb Enn Põldroosi „Mees narrimütsiga”. Rohkest reisikirjandusest tasub kätte võtta hoopis vana Vilde reisid Euroopasse („Tossutäkuga Euroopasse”). Luulest võiks ehk taasavastada Indrek Hirve tema „Hingekirja” kaudu. Köitsid ka Lehte Hainsalu saagad „Ilma ääre pääl”. Üksainus luuletus sellest, „Väike trummilööja” väärib olema pärl. Tõelised lugemiselamused kogunevad sellest aastast siiski välisautorite loomingust. Kõigepealt Olavi Paavolaise „Sünge monoloog” – näide sellest, kuidas sõjapäevikust saab kunstiteos. Ei väsi ma lugemast W. Somerset Maughami, sedakorda Eesti jaokski tähenduslikul, 1905. aastal (Noor-Eesti!) ilmunud „Karusselli”. Kohustusliku teosena peaks meie raamaturiiulitel olema Montaigne’i „Esseid”. Suur tänu Kristiina Rossile, et ta selle prantsuse suurvaimu eesti keeldegi kodustas.

 

KIRJANIKUDKätlin Kaldmaa

kirjanik, tõlkija, luuletaja

Nagu juba tavaks, oli seegi aasta tihe ja raamatuküllane. Eesti kirjandusest tahaks sel aastal kõigepealt soovitada P. I. Filimonovi veekandjate sektist jutustavat romaani „Thalassa! Thalassa!” ja novellikogu „Nekroloogide kirjutamise oskus”. Lugejal jääb vaid imestada, milliseid radu mööda selle kirjaniku mõtted käivad – ja igas hetkes meeliskleda.

Luulest tõstaks esile Mariliin Vassenini esikkogu „Horror vacui”. Ärgu kardetagu, see raamat ei ole ladina keeles, ikka puhtas eesti keeles jõuavad lugejani autori sügavad tõdemused ja läbielamised. Teise luuleraamatuna jääb kindlasti meelde Triin Soometsa kümnes luulekogu „Asjade omadused”. Nagu talle omaseks saanud, Soomets ei keeruta, vaid haarab kohe asjal sarvist: „tõde pole tõsine”.

Tõlkeraamatute armaadast teeb kõige rohkem rõõmu islandi kirjaniku Sjóni romaan „Virvarebane”. See pealtnäha väike raamat on suurepärane näide sellest, kuidas väheste sõnadega ilmatu suur maailm esile manada.

Loomingu Raamatukogu lõpututest varasalvedest soovitaks sel aastal kindlasti lugeda Ryszard Kapuściński raamatut „Reisid Herodotosega”, kus maailma näinud poola ajakirjanik jutustab oma seiklustest mitmel mandril, kaaslaseks Vana-Kreeka seikleja Herodotose peateos „Historia”. LR teiseks täheks tõstaks sel aastal Virginia Woolfi autobiograafilise teose „Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”. Siit saab lugejale selgeks, kui tihedalt selle kirjaniku elu ja looming omavahel seotud on ja kui suurel määral toetub Woolfi looming omaenda mälestustele. Loetagu ja mõtiskletagu!

 

KiviAita Kivi

kirjanik ja Eesti Naise peatoimetaja

Mul on kaks lemmiksarja, milles ilmuvad teosed tavaliselt pettumust ei valmista: „Moodne aeg” kirjastuselt Varrak ning „Nüüdisromaan” Eesti Raamatult. Lõppeval raamatuaastal vaimustasid mind „Moodsa aja” sarjast näiteks Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium” ja Jari Tervo „Layla”.

Houellebecq kujutab romaani „Kaart ja territoorium” ühe värvika tegelasena iseennast. See võte eeldab annust sarkasmi ja vaimukat lähenemist – ja mõlemat jagub romaanis algusest lõpuni. Et teine peategelane on kirjanikust portreed maaliv kunstnik, siis on arutlused nüüdisaegse kunsti ja kirjanduse, väärtushinnangute muutumise ja võõrandumise teemal ootuspärased. Veenvalt kujutab Houellebecq ka tegelaste sisepingeid ja hingelisi vastuolusid.

Jari Tervo romaani „Layla” tegevus toimub samuti 21. sajandil ning autori hoiak meid ümbritseva suhtes on kriitiline. Asju ilustamata, esmapilgul isegi kiretult, kirjeldab ta nii Türgis elava kurdi verd neiu kui ka Helsingis prostituudina tegutsemist alustava naise katsumusi. Kui erinevad on kultuuritaust ja heaks ning halvaks peetava piirid – ja kui sarnane on saatusele alla jääjate võitluse innukus oma elu eest! Romaan paneb proovile lugeja empaatiatunde piirid.

„Nüüdisromaani” sarjast vapustas näiteks Thomas Hettche „Isade armastus”, milles püütakse avada lahutatud meeste hingeelu ja -valu: ka isad, kes ei saa oma lastega pidevalt koos elada, kannatavad omal moel. Äramärkimist väärib autori oskus pinget kasvatada. Guillaume Musso romaan „Ingli kutse” toob omapärase süžeega esile nüüdisaegsete tehnikavidinate kasutamisega kaasnevad ohud.

Eesti kirjanike loomingust meenub Rein Põdra romaan „Voor” – hämmastav, millise veenvusega kujutatakse selles Eesti Wabariigi kullavarude kindlasse kohta toimetamist.

 

tomuskIlmar Tomusk

lastekirjanik ja riigiametnik

Möödunud aasta jõuludeks olid päkapikud jõudnud järeldusele, et ilmselt on minu mõistus keeleasjade ja lasteraamatute kirjutamisega tegeldes kängu jäänud. Nii leidsin kuuse alt Stanfordi füüsikaprofessori Leonard Susskindi „The Cosmic Landscape: String Theory and the Illusion of Intelligent Design” („Kosmiline maastik: stringiteooria ja illusioon arukast disainist”). Miks meile tundub, et universum on justkui spetsiaalselt disainitud, et seal võiks tekkida mõistuslik elu? Kas ruum on kolmemõõtmeline või on mõõtmeid rohkem, näiteks üksteist, kuid me lihtsalt ei taju neid? Kas on vaid üks universum või on neid rohkem, näiteks lõpmatu hulk? Millest koosneb aine ja mis on stringid? See oli suurepärane jõulukingitus ning tekitas huvi veel selliseid raamatuid lugeda.

Oxfordi füüsikaprofessori Frank Close’i „Neutrino” selgitab, et igas sekundis läbib meie keha iga ruutsentimeetrit mitukümmend miljardit imepisikest osakest, mida me ei tunne ning mida on ka kõige tundlikumate seadmetega erakordselt raske tuvastada. Suurepärane lugemine neile, kes vähegi sellest huvitatud on, mis maailmas tegelikult toimub ja kuidas teadlased neutriino lõpuks kinni püüdsid.

Manchesteri ülikooli füüsikaprofessorid Brian Cox ja Jeff Forshaw on kirjutanud raamatu sellest, mida tähendab salapärane sõna „kvant”: „The Quantum Universe: Everything that can happen does happen” („Kvantuniversum: kõik, mis võib juhtuda, juhtubki”).

USA füüsikateoreetik Lawrence M. Krauss selgitab raamatus „A Universe from Nothing: Why There Is Something Rather than Nothing” („Universum eimillestki: Miks on olemas pigem midagi kui mitte midagi”), miks universum on olemas ja miks on täiesti loomulik, et miski tekkis eimillestki. Et raamatu järelsõna on kirjutanud Richard Dawkins, saavad tubli koosa ka need, kes arvavad, et universum ei saa tekkida iseenesest.

Ning lõpuks maiuspala kõikidele Suure Paugu austajatele. Oxfordi matemaatik Sir Roger Penrose, kellele kuulub geniaalne lause „Crazy is alright if it Works” („Ka hullumeelne idee on hea, kui see töötab”) ja kes on välja arvutanud, et elu juhusliku tekkimise võimalus on 1/10124, on kirjutanud vapustava raamatu „Cycles of Time: An Extraordinary New View of the Universe” („Aja tsüklid: Erakordne ja uus vaade universumile”). Penrose väidab, et Suur Pauk mis toimus 13,7 miljardi aasta eest, polnud sugugi esimene ega jää ka viimaseks.

Pean tunnistama, et need raamatud on mu filoloogilist silmapiiri tunduvalt avardanud.