Konverents hajutas udu õppimist toetava hindamise kohalt
Kujundav hindamine ehk uuema nimega õppimist toetav hindamine on juba mõnda aega tekitanud õpetajates nii elevust kui ka ärevust. Seepärast keskendus ka koolivaheaja konverents Tartus just sellele teemale.
Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse teadur Maria Jürimäe on neli aastat olnud „kokk” õppimist toetava hindamise köögis – teinud uuringuid ja koolitanud praegusi ja tulevasi õpetajaid. Podiseva pliidi ääres seistes on ta näinud: mõni retsept ei lähe tööle. „Kui ei arvestata toiduainete värskusega või pott pole puhas, maitsvat suppi ei saa,” ütles Jürimäe ka oma avaettekandes 24. oktoobril Tartus haridus- ja teadusministeeriumi ning Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse korraldatud konverentsil „Õpetaja professionaalse arengu toetamine õppekava uuenduste rakendamisel”. Seepärast oligi tal varuks hulk retsepte saali kogunenud 230 koolijuhile-pedagoogile.
Jürimäe sõnul on õppimist toetava hindamise rakendamisel õpetajale hädavajalik usk, et kõik lapsed on võimelised arenema ja õppima. Ta tõi näiteks välismaise uuringu, kus klass jagati võimete põhjal kaheks ja ühele grupile öeldi, et nad on nutikamad. Olidki. Alles pärast selgus, et tegelikult olid selles grupis vähem võimekad ja teises tugevamad.
Et panna hindamine õppimise teenistusse, peab klassis olema turvaline keskkond, kus vigade tegemine pole karistatav ning õppimine on sisukas ja kaasahaarav. Õpetajale on tähtis info kogumine, kaalumine ja kasutamine.
„Ära tee ise seda, millega õppija hakkama saab!” soovitas Jürimäe. „Toeta iga õppijat just nii palju kui hädavajalik. Vigade tegemine on õppimise loomulik osa. Tule rutiinist välja: muuda õppimine ja õpetamine põnevaks seikluseks. Ole eelkõige inimene!”
Õppekava soovitab
Õppimist toetavat hindamist soovitatakse kasutada nii põhikooli kui ka gümnaasiumi riiklikus õppekavas, kus on öeldud, et „kujundava hindamisena mõistetakse õppe kestel toimuvat hindamist, mille käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist, antakse tagasisidet õpilase seniste tulemuste ning vajakajäämiste kohta, innustatakse ja suunatakse õpilast edasisel õppimisel ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed. Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. Tagasiside kirjeldab õigel ajal ja võimalikult täpselt õpilase tugevaid külgi ja vajakajäämisi ning sisaldab ettepanekuid edaspidiseks tegevuseks, mis toetab õpilase arengut.”
Kui tavapärane hindamine puudutab aineteadmisi, siis kujundava hindamise puhul saab laps tagasisidet ka oma hoiakute, väärtushinnangute ja oskuste kohta, hinde panemise asemel toetatakse õpilast sisuliselt. Head õpetajad on seda alati teinud. Paraku ei saa kõik lapsed alati piisavat tuge õppimise järgmiste sammude kavandamisel. Tagasiside peaks õpilaseni jõudma siis, kui sellest on kasu. Vähe tähtis pole ka õpilase enda roll hindamisel ja selle õppimine, et iseseisvas elus paremini hakkama saada.
Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse teadur Maria Jürimäe.
„Kujundava hindamise” asemel kasutatakse nüüd uuemat nimetust „õppimist toetav hindamine”. Jürimäe sõnul on termini vahetuse põhjus asjaolu, et paljude jaoks seostus kujundav hindamine kujundhindamisega − lepatriinude ja muude kujundite kasutamisega hindamisel.
„Väikesed väärarusaamad ei ole seni üle läinud ja arusaamad on paljudel õpetajail udused,” lisas Jürimäe. „Arvatakse ka nii, et kujundav hindamine on sõnaline kirjeldav hinnang protsessi lõpul, mis on hoopis kokkuvõttev hindamine. Kõlab ka selliseid väärarusaamu, et tegu on õpilase arutu kiitmisega, olenemata tulemusest. Seega õppimist toetav hindamine peaks olema üheselt mõistetav. Tegelikult võiksid kõik koolihindamised õppimist toetada!”
Jürimäe ei arva, et riigieksamid ja hinded peaks kaduma, riik tahab ju infot. Iseküsimus on, kas need eksamid peaksid nii kitsalt ainealased olema. Võiks ju võtta õppekavast kõige tähtsama ja kaasata läbivaid teemasid.
„Teiste riikide uuringute tulemused on näidanud, et kui õppija saab tagasisidet ja teab oma eesmärke ning seda, kus ta parajasti on, ei pea hindamisel olema numbreid. Kui ta saab pidevalt tagasisidet, siis edu innustab ja ka tulemused on paremad,” lausus Jürimäe.
Eesti koolides pole õppimist toetav hindamine veel väga levinud. Ülikooli teadlased tahtsid kaasata oma uuringusse neli kooli, kus süsteemi kasutatakse, ja neli, kus ei kasutata. Kuid isegi nelja kooli oli raske leida.
„Võib küll leida koole, kus üksikud õpetajad seda kasutavad,” sõnab Jürimäe. „Et terve kool üle läheks, selleks on vaja juhtkonda, kes õhutab protsessi. Aga seda ei saa teha sunniviisiliselt, siis läheks formaalseks. Tegemist on ju mõtteviisi muutusega. Tartus on õppealajuhatajad saanud õpikogukonna mudelit nuusutada. Sellel on palju elemente ja tervikliku süsteemini on veel pikk maa.”
Šotlastel edumaa
Konverentsil tutvustati ka Šotimaa kogemust. Üldhariduse õppekava rakendades on riiklik organisatsioon Education Scotland kümne aasta jooksul panustanud hulga ressursse koolide abistamiseks õppimist toetava hindamise arendamisel. Asutus nõustab ja toetab koole hindamisel ning teeb õpetajakutse arendamisel koostööd riigiasutustega, samuti juhib ja korraldab õpetajate professionaalset arengut, et toetada ühist arusaama standarditest. Toetusmeetmetes on tähtsal kohal töö õpikogukondadega.
Education Scotland on töötanud välja kujundava hindamise metoodika (vt National Assesment Resource’i veebilehte https://www.narscotland.org.uk/. Seal on sadu näiteid koolide praktikast. Ka kohalikud omavalitsused ja teised huvilised saavad lehte kasutada, et kujuneks asjadest ühine arusaam).
Education Scotlandi arendusekspert Sheila Quigley rääkis, et nende eesmärk on vähendada lõhet edukate ja vähem võimekate laste vahel. 21. sajandi õppimine erineb ju oluliselt varasemast. Hindamisnõuded tulenevad õppekavast. Õppijad peavad olema hindamisse kaasatud, see ei tohi olla õpetaja isiklik arvamus.
„Traditsiooniliselt on usutud, et õpetaja annab hinnangu. On suur väljakutse muuta seda arvamust,” rääkis Quigley. „Oleme loonud seireprotsessi, kus õpilased ja õpetajad arutlevad, kuidas hindamine on toimunud. Hindamine peab hõlmama õppimist laiemalt – lisaks tundidele ka tunniväliselt (hobid, suhtlemine). Eeldame, et kõik õpetajad kasutavad õppimist toetavat hindamist. Siiski kasutatakse seda mõnes koolis rohkem, teises vähem. Meie usume sellesse tuliselt!”
Teine välisesineja, Sloveenia riikliku haridusinstituudi uurija ja vanemkonsultant Ada Holcar Brunauer on töötanud 20 aastat muusikaõpetajana, muuhulgas ka Ljubljana rahvusvahelises koolis.
„Mind häiris, kui õpilased küsisid tunni algul, kas neid hinnatakse,” rääkis Brunauer. „Mõtlesin, mida pean teistmoodi tegema, et tekitada huvi.”
Oma uuringus vaatles ta õpilaste arusaamu terviklikust hindamisest ja selle mõjust õpitulemustele muusikaõppes. Ta otsis vastust küsimustele, millised õppevormid soodustavad kõige enam sügavat õppimist ja millised kujundava hindamise strateegiad on tõhusad, samuti uuris hindamisvahendite kasulikkust.
„Iga uue peatüki algul annan õpilastele paberi, kus on kirjas kogu lähikuude tegevus,” kirjeldas Brunauer. „Küsin, milliseid teadmisi on veel vaja ja mida selleks teha. Näitan ka eelmiste aastate töid. Sloveenias peetakse väga tähtsaks tagasisidet, enam kirjalikku, aga ka suulist. See viib edasi. Vahel on vaja vaid üht kommentaari. Ka kaaslaste tagasiside on väga oluline. Minu uuring tõi välja, et lastele meeldib töötada gruppides, korraldada ise oma õppeprotsessi ja hinnata kaaslasi ja ennast. Nad leidsid, et õppimine võib olla ka lõbus.”
Õppimist toetava hindamise arendamine on Sloveenias projektipõhine, kaasatud on paljud koolid. „Ühtedes koolides on see edukas, teistel on arenguruumi,” iseloomustas Brunauer.
Kuidas edasi?
TÜ haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse teadlased on õpetajate abistamiseks koostamas õppimist toetava hindamise veebilehte. Kasutada on sadakonna koolitustel käinud õpetaja praktilisi näiteid, kuid need on eklektilised. Süstemaatilisi andmebaase teinud riigid on pannud sinna ja ka koolitusse ning nõustamisse palju ressurssi, kust aga Eestis selleks raha leida? Õpetajate koolitamist on meil keerukamaks muutnud ka koolitusraha vähenemine.
„30-liikmelisse gruppi satub neidki, keda koolist on saadetud, ilma et oleks isiklikku huvi,” märkis Jürimäe.
HTM-i tellimusel käivitab keskus järgmisest aastast õpikogukondade projekti. Koole kutsutakse üles kogukondi moodustama ja nende tegevust toetatakse mitme aasta jooksul. Igal järgmisel aastal saavad uue koolid võimaluse projektiga liituda. Koolidele, kes ei liitu, pakutakse muid võimalusi, tutvumaks õppimist toetava hindamise ja läbivate teemade kontseptsiooniga. Infot osalemisvõimaluste kohta leiab 2014. aasta algusest keskuse kodulehel www.curriculum.ut.ee ja Facebooki lehel.
Keskuse kodulehel on üles pandud ka kõigi konverentsi ettekannete slaidid.