Koolitarkus ja elutarkus

29. nov. 2013 Andres Arrak majandusteadlane - 7 kommentaari

Olen seda korduvalt välja öelnud ja ütlen veel: mulle põhimõtteliselt ei meeldi termin teadmistepõhine majandus. Võttes aluseks meie põhikooli ja gümnaasiumi taseme, võiksime uhkusega konstateerida, et meil juba ongi teadmistepõhine majandus. Rahvusvaheliste võrdluste ja siit-sealt kuuldu põhjal võib meie koolilõpetajale anda väga kõrge hinnangu.

Ta tõepoolest teab palju. Interneti lairiba, iPhone’ide ja iPpadide ning sülearvutite levik võimaldavad Eesti kasvaval põlvkonnal omandada netipõhise (näpuga ekraanil asjade nihutamise) kirjaoskuse juba ammu enne esimesse klassi jõudmist. Maailm on sõna otseses mõttes meie tagataskus, magamistoas, köögis, ja kui soovite, siis ka vannitoas. Kogu küsimus on selles, mis netilehitseja aadressireale kirjutab, kas Facebook või … wikipedia.org.

Ühesõnaga, meie õpilane teab palju. Probleem on aga selles, et teadmistest üksi ei ole kuigi palju kasu, kui puudub faktide üldistamise ja analüüsimise oskus. See aga saab tekkida vaid praktiseerides. Referaate ja kirjandeid kirjutatakse väga vähe, kui üldse (mis ei käi kõikide koolide kohta). Ilukirjandust loetakse liiga vähe ja sageli lühikokkuvõtteid. „Iliast”, „Odüsseiat”, „Kalevipoega” ja „Robinson Crusoet” ei loeta originaalis, vaid heal juhul lühikoomiksitena. Kui järg jõuab Jules Verne’i „Saladusliku saareni”, siis … jaotatakse see (meeskonnatööna) klassikaaslaste vahel ära nii, et igaüks loeb sada lehekülge. Tänapäeval laetakse netist lihtsalt lühikokkuvõte. Netientsüklopeediates istumine ei asenda maailma kirjanduse kullafondi lugemata jätmist. Sealt tuleb nii ajalootunnetus, geograafiateadmised kui ka sõnavara, teisisõnu kultuurikiht. Kes pole „Kolme musketäri” ja selle järgesid lugenud, ei saagi kunagi teada, kuidas Prantsuse kuningate õukonnas räägiti ja milliseid armastuskirju kirjutati.

Omaette probleem on matemaatika. Terve põlvkonna noorte jaoks on matemaatikast õnnestunud kujundada paaria. Mitte et seda vähe õpetataks. Ei, võib-olla õpetatakse isegi liiga palju. Ma ei ole näiteks sugugi kindel, kas kõrgema matemaatika koht on ikka üldhariduskoolis. Selle keerukus peletab ehk liiga palju noori nii riigieksamist kui ka kõrgkooli sisseastumiseksamist. Näiteks siinust ja koosinust ei lähe enamikul koolilõpetajatest elus kunagi vaja, küll aga tangensit, mis aitab leida kõvera tõusunurga. Elus läheb aga iga päev vaja ristkorrutist ja liitintressi, et end SMS-laenu võttes mitte seebiks keeta. Matemaatika ei ole vaid arvutamisoskus. Matemaatika on loogika, meetod hiljem ette tulevate praktiliste probleemide lahendamisel. Sellepärast tuleb see ka õpilastele selgeks teha. Palju õpetamist ei taga seda. Mina õppisin omal ajal üksteist aastat seitse tundi nädalas inglise keelt, aga kooli lõpetades seda ei rääkinud. Midagi peab olema põhimõtteliselt viltu matemaatika õpetamise meetodites.

Tagajärg on, et kõrgkoolides on populaarsed erialad personalijuhtimine ja suhtekorraldus. Eestis on puudu üle poole tuhande IT-spetsialisti. Aga infotehnoloogiat, nagu ka teisi reaalteadusi õppida soovijaid napib. Reaalsus on, et kolm neljandikku Eesti tudengeid õpib pehmeid erialasid ja vaid neljandik reaalteadusi. Ja seda mitte ainult Eestis, vaid Euroopas laiemalt. Indias lõpetab igal aastal kõrgkooli üle miljoni inseneri. Suur osa neist meelitatakse Ameerikasse. Meil ei võimalda seda Eesti seadused ja bürokraatia. Peame ise olema võimelised insenere koolitama.

Kas keegi on mõelnud, miks ühel hetkel tituleerisid kõik akadeemiad ja instituudid end ülikoolideks? London Business School ja Masachusets Institute of Technology miskipärast ei häbene olla ärikool ja instituut. Küll aga Eesti tehnika- ja maaelu teadusi õpetavad asutused. Millise sõnumi pidi see ülikoolistumine ühiskonnale edastama. Klassikaline ülikool koosnes teatavasti usu-, arsti-, õigus- ja filosoofiateaduskonnast. Need ei kata tõepoolest täies skaalas tänapäevase, info- ja kommunikatsioonitehnoloogial baseeruva teadmistepõhise ühiskonna kogu spektrit.

Aga nüüd jõuame majanduse juurde. Oleme püüdnud (koos Junior Achievementi arengufondiga) juurutada majandusõpet Eesti gümnaasiumides juba 1090-ndate algusest, kui haridusminister oli Rein Loik. Nii Loik kui ka praegune minister Jaak Aaviksoo on toetanud majandus­õpikute kirjutamist ja kirjastamist. Ent reaalsus on selline, et kui ma igal septembril oma uute tudengite käest küsin, kui paljud neist on saanud gümnaasiumis vähemalt aasta jooksul süsteemset majandus- või ettevõtlusõpet, tõuseb heal juhul umbes kolmandik kätest (tegelik majandusteadvus jõuab gümnaasiumilõpetajatest umbes neljandikuni). Seega teab ja tunneb meie koolilõpetaja raku ehitust, diktüoneema kilti ja Mendelejevi tabelit. Aga seda, kust raha tuleb, ta ei tea. Nagu ei tea ta maailmas (majanduses) toimuvaid tendentse: globaliseerumine, demograafilise käitumise hukutav mõju heaoluriikidele ja IKT-l baseeruv deindustrialiseerumine, milles tugevalt osalevad Aasia riigid.

Seetõttu ei oska abiturient ka eriala valida. Aastakümneid tagasi oli valikuvariante vähe ja valida seetõttu lihtsam. Üks, millest hoiduda, oli (Nõukogude) armee. Ja siis vastavalt matemaatika tugevusele kas üks-kaks humanitaar- või reaalala. Keemiat õppima minemine tähendas tollal kas õpetajaks või laborisse sattumist. Tänapäeval tähendab keemia sadu võimalusi ja kuulub arstiteadusse ning infotehnoloogiasse juuri ajades kindlasti maailma ühte perspektiivikamasse tegevusvaldkonda. Keemia koos IT ja meditsiiniga on kahtlemata üks tulevikuharidusi, kus huvitavaks alles hakkab minema ja kus on tulevikus väga palju raha. Sama kehtib füüsika, bioloogia ja teiste valdkondade kohta.

Meie koolilõpetaja teab küll anorgaaniliste ja orgaaniliste ainete (sh butaan) ehitust detailideni. Ent ta pole eriti midagi kuulnud juba käivitunud järjekordsest tehnoloogilisest revolutsioonist, mis on nano-, bio-, info- ja materjalitehnoloogia sümbioos ja kus Hiina ning India on (s)uu(r)ed tegijad. Ja seetõttu „on keemia nõme” ja õppima minnakse aiakujundust. Tänane abiturient on oma teadmiste poolest varasematest kindlasti mitu korda targem. Ent oskus valida pole kaasas käinud valikuvariantide arvu kasvuga. Põhjuseks … „Saladuslikust saarest” loeti vaid lk 120−200.

Ja see ei ole vaid Eesti probleem. Külastasin Iirimaal õppeasutust nimega Dundalk Institute of Technology. Iirimaal ehitati analoogilisi koole 1980. aastatel kümme. Iirlased tegid mulle ühe asja selgeks. Kuna ka nende noored koolilõpetajad ei oska valida, siis on üha levinum traditsioon enne veidi tööd teha, reisida, maailma ja eelkõige ennast tundma õppida ning alles siis – teinud nüüd juba teadliku valiku – kõrgkooli end täiendama tulla. Kas end leitakse Norras maasikaid korjates, Ameerikas lapsi hoides või Aafrikas neegrilastele päästearmee koosseisus kulbiga suppi tõstes, pole oluline. Oluline on teha kohe õige(m) valik ja mitte juba esimeselt või teiselt kursuselt välja kukkuda. Kulutanud eelnevalt hulganisti maksumaksja või laenuraha.

Oletame, et kõik läks kenasti ja meie noor peab kõik kolm Bologna-aastat vastu ja saab bakalaureusekraadi. Tõde on selles, et kolme aastaga on ta läbinud kõik alus- ja baasained, aga mitte kuigi palju erialaoskusi andvaid aineid. Kraadi lõpetamiseks vajalik kirjalik töö ei ületa seejuures keskmise referaadi nõudeid. Aga tööturule siseneb nüüd veelgi kõrgema enesehinnanguga inimene, kes hakkab kohe nõudma vähemalt kümne tuhande kroonist palka.

Teine variant on, et see otse gümnaasiumist bakalaureuseks saanu otsustab kuulata Bologna soovitust ning läheb kohe magistrantuuri edasi, et omandada ka oskusteks vajalikud erialaained. Kui seegi etapp läbi (TEADMISED + OSKUSED), on midagi väga olulist ikka puudu – KOGEMUS. See kogemus, mida oleks saadud enne ülikooli või bakalaureuse ja magistrantuuri vahel töötades või siis rakenduskõrgkoolis arvukates praktikates ja praktilistes töödes. Seal Iirimaal (ja mitte ainult) on kombeks, et magistrantuuri tullakse pärast teatavat aega töötamist ja mingi taseme juhiks tõusmist tekkinud konkreetsele probleemile lahenduse saamiseks täiendavaid teadmisi omandama. Tulemuseks on magistritöö, mis lahendab väga praktilise probleemi. Eesti keskmine bakalaureus ei ole enne töötanud ega satu ka pärast (ei otse ega kaude) magistrantuuri. Seepärast ongi Eesti oluline probleem struktuurne tööpuudus. Töökäsi on justkui puudu, aga inimesi ei ole.

Lisaprobleem on täiendus- ja ümberõpe. Ameerika ja Briti ülikoolilinnakud on südasuvel nii paksult rahvast täis, et autot on raske parkida. Ja need inimesed ei ole eelkõige turistid, vaid õppurid. Tudengid ise võtavad suvekursusi. Näiteks IT-tudeng tuleb ja õpib suvel ärijuhtimist. Neile lisaks ja enamiku moodustavad aga tööinimesed, kes keskmiselt iga viie aasta tagant leiavad end jälle koolipingist, kuna tehnoloogia on vahepeal jälle nii palju muutunud. Ja loomulikult ei saa nad õppimisele pühenduda ajal, mil ettevõttes töö käib, küll aga suvel, kui see on kollektiivpuhkusel. Seetõttu ei puhka ükski (hea) Ameerika ega Briti professor suvel. Kes aga kordki on tarkuse ja heade mõtete linna Tartusse sattunud jaanipäeva ja 1. septembri vahel, teab, et see on üks „igav liiv ja tühi väli”.

PS Kaks Pärnu koolipoissi nuusutasid hiljuti butaani. Selle struktuurivalem on CH3CH2CH2CH3. Huvitav, kas need poisid olid butaani keemilist valemit keemiatunnis õppinud. Kui nad ka olid, siis kindlasti ei olnud nad õppinud, mis sinuga juhtub, kui sa seda gaasi sisse hingad. Need kaks eesti lolli tüdrukut, kes otsustasid minna Peruusse narkootikume vedama, polnud ilmselt kuigi hästi kursis Ladina-Ameerika vanglaelu nüanssidega. Noored eesti naised, kes moslemitele mehele lähevad, pole ilmselt lugenud läbi ühtegi raamatut, mis kirjeldavad naise rolli moslemiperekonnas (lahutuse puhul pühi suu lapsest puhtaks). Huvitav, millised õpiväljundid jäid neil noortel koolis omandamata?


7 kommentaari teemale “Koolitarkus ja elutarkus”

  1. keemik ütleb:

    Aiakujundust minnakse, vastupidiselt autori arvamusele, õppima justnimelt sellepärast, et sellega nähakse ette töö võimalusi – aiatööde tellijaid, lillepoode, aiandusfirmasid, kes taimi impordivad ja müüvad, meil jätkub. Keemiale, füüsikale, bioloogiale aga ei ole praegu ja siin sugugi nii häid rakendusi. Tipud saavad jääda teadusse, jah, tõsi. Ent mis seal ees ootab? Pärast magistriõppe läbimist doktorantuur sissetulekuga 380 eurot kuus. Kui on hea juhendaja, kes saab projektidest 200 eurot stippi juurde maksta, on hästi. Aga aiakujundaja teenib sel ajal juba umbes poole suuremat palka. Pärast doktorantuuri ei pruugi keemikul aga üldse enam tööd olla, Eesti tööjõuturu jaoks on ta ülekvalifitseeritud. Teadurina ülikoolis saab 900-1000 eurot bruto, millega ei saa osta korralikku korterit ega elamist sisse seada. Õpetajana tööle asudes teeniks noor haritlane veelgi vähem. Jah, IT on ainus valdkond, kus on võimalik kiiresti järje peale saada, kuid selleks ei piisa lihtsalt õppimisest, vaja on ka annet – nagu igal alal. Meil on nokk kinni, saba lahti olukord – ühtpidi on vaja pädevaid insenere ja teadlasi, kuid teistpidi on vaja esmalt ettevõtlust, mis teadmisi väärtustaks, kus noored insenerid ja teadlased saaksid hakata oma oskusi realiseerima – neid ju peaaegu ei ole, kui mõni üksik teaduspargi väikeettevõte välja arvata. Enamik Eesti ettevõtete juhte räägib kogu aeg sama juttu – noored on üle kvalifitseeritud, meile ei ole vaja kõrgharidusega keemikut, vaid kutseharidusega keevitajat ja mööblitislerit. Isegi pangajuhid ütlevad, et neil ei ole vaja magistreid (magistriõpe on tänapäeval nõukogude aja kõrgharidusega võrdne), neile piisab täiesti 3-aastase programmi läbinud bakalaureusest. Nii et mis siis ikkagi peaks motiveerima õppima?

  2. rch ütleb:

    Artikkel püüab liiga palju erinevaid asju pakkuda ja nii jäävad need kahjuks teadmiste tasemele. Kui lugeja mõtlemisvõime pole piisav, on talle sellest vähe kasu.
    Millisel tasemel on tänase õpetaja mõtlemisvõime, ma ei tea, aga autori mõtlemisvõimet hindan kõrgelt. Seepärast lootsin rohkem. Siis kardan, et õpetajale jääb kasutegur madalaks.
    A.A. pole ju mõtelnud mõtlemisest endast. Sellest siis ka artikli laialivalguvus.
    Põhiliseks pean seda, et tänane kool on tarbimise õpetamine. Selleks pole mõtlemist vajagi, aga teadmistest on palju kasu. Sellest siis tuleneb, et koolis loovusele tähelepanu ei pöörata või ei osata pöörata. Nii on õpetamine suunatud teadmistele ja mitte mõtlemisele. Sellest on kahju.

  3. igaasjamees ütleb:

    Autor avab teemasid kuid ei analüüsi neid. Mõistlik on küsida MIKS? ja seda igal pool. Keemik selgitas asja päris hästi. Lükkan natuke laiemaks. Ühe lolli noore leiab igaüks ,ka kümme või sada lolli noort saab üles otsida, aga sellest ei piisa. Tervikuna on noored üllatavalt nutikad ja- paraku-ratsionaalsed. Lolli tööd ei tehta ja perspektiivitut asja ei õpita.
    Vajalik on paber, tunnistus, mis võimaldab liikuma hakata edasi võid juba laiast maailmast leiba otsida või hädakorral kas broileriks hakata

  4. rch ütleb:

    Mulle öeldi kunagi täpsemini kui ise taipasin sõnastada:
    ‘Töösse saab suhtuda kahtemoodi —
    ühed töötavad tulemuse pärast,
    teisi tõmbab töö ise kui protsess.’
    Kool on täna orienteeritud esimestele, tõsisemat väärtust ootaks aga nimelt teistelt. Arvan, et kool on need kui tülikamad õpilased unustanud.
    Aga asjata!

  5. rch ütleb:

    Kui juba siin olen, siis lisan:
    Koolitarkuse all mõtleb A.A. ilmselt teadmisi, mis lähevad edukalt kaubaks, mis on oskuse tasemel ja mida kool täie eduga ka annab.
    Elutarkuseks aga pean ka mina üldistamise ja analüüsimise oskust ehk lihtsamalt mõtlemisvõimet.
    Tark pole see, kes palju teab, vaid pigem see, kes sellest (,mida teab,) ka aru saab. Siis pigem vähem, aga sisukamalt.
    Kumbki termin pole eriti hea. Aeg on selles mõttes elutarkust ka koolis hakata õpetama. Selleks tuleb õppeplaane vast oluliselt koomale tõmmata. Siiani käib see hea õpetaja isikliku eeskuju kaudu.

  6. Juku ütleb:

    To Rch: No-nii: …. Aeg on selles mõttes elutarkust ka koolis hakata õpetama. Selleks tuleb õppeplaane vast oluliselt koomale tõmmata. Siiani käib see hea õpetaja isikliku eeskuju kaudu….
    Elutarkuste õpetamine käib ka tänases koolis,kuid max tulem oleks kodu õpetav-kasvatav-toetav- arendav tegevus. Osa elutarkusi on omandatavad läbi aineõpetuse. Need on aga valdavalt praktilised tarkused-oskused. Puudu jääb hingeharidusest-empaatiast-mõistmisest-aatelisusest… . Ainuüksi kirjanduse tundides neid ei omanda. Aga kus siis. Õppeplaani tunde võib küll vähendada analoogiliselt toimunuga kuid SEE EI OLE VÄHENDANUD AINETE MAHTU,pigem vastupidi. Kool ei tõmba õlga alt õpilaste toetamise osas aga temalt ei saa ka seitset nahka koorida! Küll aga ootaks kool põhjendatud ettepanekuid ja mõtteid väljaspoolt koos ressurssidega. Sest süsteeme väljapoolt võõra pilguga vaadates võib leida kivi mille all arvukalt vähke peidus!

  7. rch ütleb:

    Mida pole, seda pole. Minul ressursse nimelt. Ja ulmelisi ettepanekuid koolile pole mõtet teha. Küll aga jääb üle mõtteid.

    Et mitte kasvada tarbijalikuks, vajab noor inimene pikemaajalist perspektiivi. Seda pean kõige olulisemaks.
    Kuni uskusime jumalat, oli Tema surematusega see perspektiiv ette antud, Aga usk peab ikka olema usutav.
    Täna näen sellise perspektiivina, mis on peaaegu igavikuline, ka noore inimese jaoks inimkonna kestlikkust. Seda tasub uskuda, et Teelt mitte eksida.
    Kool peaks selle usu tarbeks pakkuma inimkeskset usuõpetust. Aga pole õpetajaid, kes seda pakkuda saaksid. Kõige vajalikum on õpetaja. Kui õpetajaid leidub, saan ka oma mõtteid kellelegi pakkuda. Seni viimase aastakümne jooksul ja kauemgi olen igavikulähedaste mõtete kallal pusinud. Nüüd jääb neid ülegi.
    Siis inimkonnakeskne usuõpetus võib olla kivi, mille all hulgem vähke peidus.

    P.s.: Püüan ‘Inimese Tee’ edasiarenenud versiooni kunagi välja anda. Seal teemast pikemalt.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!