Kuhu peaks liikuma meie doktoriõpe?

28. ja 29. oktoobril pidasid Eesti kõrgkoolide rektorid, teadlased ja doktorandid Tartu ülikoolis aru doktoriõppe arengu üle. Vestlusringis otsiti vastust küsimusele, kui palju doktoreid Eesti ikkagi vajab.

Juba kümme aastat räägitakse, et Eesti vajab aastas 300 doktoranti. Kõrgkoolid peavad arvu laest võetuks, kuid Tartu ülikooli makro­ökonoomika professori Raul Eametsa arvutuste kohaselt ongi vajadus 250−340. Praegu on lõpetajaid keskmiselt 220−240, kuigi doktorantuuri astujaid on üle kümne korra rohkem.

„Väljaspool akadeemilist elu on vajadus doktorikraadiga inimeste järele napp,” osutas diskussiooni avanud haridus- ja teadusminister akadeemik Jaak Aaviksoo kraadi kaitsnute kesistele tulevikuväljavaadetele. Ettevõtja huvi sünnib siis, kui ta tajub, et kraadiga inimene kasvatab oluliselt ettevõtte konkurentsivõimet. Üks teadlane ei suuda aga ettevõttes midagi genereerida, vaja läheb 3−5 inimese tööd ja tulemuseni jõudmine võtab kaua aega.

Arvestades olemasolevaid akadeemilisi töökohti, pole peaaegu pooltele uutele doktoritele raha akadeemilise karjääri jätkamiseks. „Pooled peaksid jätkama väljaspool akadeemilist sektorit või välismaal ja sellele on seni liiga vähe tähelepanu pööratud,” osutas Aaviksoo.

Minister viibutas näppu ka juhendajate suunas – liiga suur hulk doktorante peab puutuma kokku suhtumisega, et doktoriõpe on pigem tema eneseteostus, kusjuures juhendajal napib kontaktiaega või juhendamisoskust. „Miks juhendaja võtab teema, kui tema akadeemiline südametunnistus ei ole puhas oma kompetentsuse hindamisel?” küsis Aaviksoo ja lisas, et doktoriõppe tulemuslikkuse ja kvaliteedi tõstmiseks on võimalikud ka seadusandlikud sammud.

Tartu ülikooli rektor Volli Kalm rääkis, et ettevõtjad on altid ostma ülikoolilt pigem väikseid teaduslikke lahendusi, mis valmivad lühikese ajaga. Suure osa doktorantide tööpõld on aga avalik sektor, kunsti- ja kultuuriasutused, mis ei olegi tellijad.

Ettevõtlusse siirduvad teadlased peavad arvestama, et seal mõõdetakse midagi muud. Ei loe ilmunud artiklite arv, sa pead tõestama konkurentsis, et oled parem, et sind võetaks kellegi asemel tööle. Kalm on pannud tähele sedagi, et akadeemilises mõõtmes võimekamad teadlased on tugevamad ka ettevõtlusega koostöös ning nende käe all olevad doktorandidki on seotud tipp- ja arenduskeskustega.

Kes jääb ellu?

Tallinna tehnikaülikooli teadusprorektor Erkki Truve tõstis üles teadlaskonna jaoks kuumima teema – valdkondade rahastamise. „Eesti riik on seni pidanud koolitustellimuse kaudu vajalikuks doktoriõpet seinast seina,” ütles Truve. „Teaduse rahastamise uute instrumentide kaudu on öeldud, et riik soovib edaspidi anda vähematele teadlastele rohkem raha. Seni riiklikult toetatud teadlased võivad jääda rahastuseta ja selles valdkonnas doktoriõpe katkeb. Oleme väiksed, raha on vähe, aga seda tuleb ka selgelt poliitiliselt deklareerida. Seni on retoorika olnud teistsugune: meil on ülikoolid ja vastutusvaldkonnad ja nad ise vaatavad, kuidas hakkama saavad. Ülikoolidel ja ühiskonnal on vaja teada, millised valdkonnad on riigile olulised.

Kui teadlaste arv peaks vähenema kaks korda, siis ei saa ka doktorikraadi kaitsjate arv suureneda.”

Kriitikale vastates torkas Jaak Aaviksoo vastu ja osutas ülikoolidevahelisele dubleerimisele: „TTÜ-s võiks energeetikaga tegelda küll, kui tähelepanu õigusteaduse arendamiselt kõrvale juhitaks. See käib ka teiste ülikoolide kohta. Meie probleem pole selles, et ei jätkuks ressurssi, vaid selles, et tegeleme asjadega, millega mujal ülikoolides juba tegeldakse.”

Aaviksoo meenutas, et tema ülikooliaegadel oli sada professorit, nüüd on 500. Liiga palju on pööratud tähelepanu kvantiteedi kasvatamisele. Ministri sõnul tuleb Eestis tagada kriitiliste suundade akadeemiline kompetentsus. Kuid ükski riik, ka suuremad, ei suuda katta doktoriõppe kõiki suundi ja enamikus valdkondades tuleb kraad omandada väljaspool riiki. Ühe doktorikraadi kohta kulutab maksumaksja 64 000 eurot. Ülikoolid võiksidki saada tükitasu ja vaadata, mida nad selle rahaga teevad ja kellele maksavad.

TTÜ professor Tiina Randma-Liiv juhtis tähelepanu vähesele vääriliste kandidaatide hulgale, mis on tingitud meie riigi väiksusest. „Räägime doktoriõppe väljundist ja protsessist, aga liiga vähe sisendist, kuigi see on määrava tähtsusega,” ütles ta. „Meil on vastuvõtt, mitte valik. Valik tähendaks mugavustsoonist väljatulekut. Kas Eesti parimad ajud jõuavad doktorantuuri? Ei tea. Parimad gümnaasiumilõpetajad lähevad ju välismaale, aga kas nad tulevad meile doktorantuuri? Ja kui avatud ikkagi oleme välisdoktorantidele, miks me ei võiks kohti rahvusvaheliselt välja kuulutada?”

Diskussiooni juhtinud eksrektor, praegune riigikontrolör Alar Karis osutas takistusele − meie keskpärane õppejõud ei soovigi konkurentsihirmus enda kõrval näha välismaal kraadi kaitsnut.

Volli Kalm tegi ettepaneku kruvida doktorantide atesteerimise nõudeid nii, et ei kukutaks neljanda aasta teisel semestril välja. Niiviisi saaks raha kokku hoida ja maksta ülejäänutele kõrgemat stipendiumi.

„Volli Kalm hakkab asja tuumale lähemale jõudma,” kiitis Aaviksoo. „Kui suudaksime teha rahvusvaheliselt tugevat doktoriõpet 5−6 erialal, oleks see kõva tulemus. 2/3-l erialadest tuleks doktoreid ette valmistada mujal maailmas. Aga see on liiga suur suutäis, akadeemiline kogukond ei ole võimeline seda alla neelama. Poliitikud seda otsust ei langeta. Oleks mõistlik, kui enamik meie professoritest oleks kraadi saanud välismaal. Kui siin saalis viibinutest rohkem nii arvaks, saaksime 4−5 aasta pärast mõtte teoks teha. Ja kui rektorite nõukogu teeks ettepaneku, et doktoriõppekavade atesteerimisel võiks vähendada nende arvu kolm korda, siis HTM-i taha see ei jää.”