Kuidas suhtute järelevastamistesse?
Allar Veelmaa
Loo Keskkooli matemaatikaõpetaja
Suhtun halvasti, sest need rikuvad õpilaste moraali. Küllap on iga reaalainete õpetaja puutunud kokku olukorraga, kus suurel osal klassist kontrolltöö ebaõnnestub. Kas jäi harjutamiseks aega väheks või olid ülesanded liiga rasked? Aga on ka kolmas võimalus: klassis lepitakse kokku, et teeme töö kahe peale, siis näeme, mis ülesanded töös on, ja õpetaja on kohustatud tegema kordustöö. On ka üks omapärane kontingent – need, kes muidu on terved kui purikad, jäävad kontrolltöö tegemise päeval äkitselt haigeks, ja nii mitu korda järjest.
Nii olemegi olukorras, kus peame konsultatsiooniaja (see on ju mõeldud konsulteerimiseks ehk nõupidamiseks) kulutama lõpututele järeltöödele. Minu matemaatikaõpetaja tegi omal ajal järeltööd esialgsest tööst oluliselt keerulisemad. Nii kadus igasugune soov järeltöid teha. Paraku see meetod tänapäeval ilmselt enam ei aita, sest siis kaevatakse õpetaja peale vallavalitsusse, HTM-i või koguni UNESCO-sse.
Tihti küsitakse õpetajate käest, miks nad andekate lastega vähe tegelevad. Vastus on lihtne: meie põhitegevus on tunnivälisel ajal lõpmatult järel(järel)töid teha.
Viljandi Kesklinna Kooli eesti keele õpetaja
Minul järelevastamist ja hinde parandamist ei ole. Seejuures ei anna ma koduseid töid. Kuidas ma siis hakkama saan? Kasutan oma ainetundi maksimaalselt. Küsin seda, mida olen õpetanud. Tunnist tundi kordan ja harjutan uue ainelõigu kõrval raudvaraoskusi. Just oskusi, mitte fakte. Oskuste omandamist kontrollin iseseisva tunnitööga, milles õpilased näitavad oma oskusi. Vahel luban neil kõiki materjale kasutada. Seejärel harjutame raskemad juhtumid üle. Halvasti omandatud oskusi analüüsime ja teema tuleb klassis uuesti kordamisele.
Ma ei pane hindeid matemaatilise keskmise järgi, sest siis hakkavad õpilased oma seise rihtima, et võimalikult vähe õppida. Veerandihinde määravad kaalukad puudujäägid või erilised, mitte üksikud juhuslikud hinded. „Kahtesid” panen harukordsel vajadusel, püüdlikele kingin „kolmesid” armastusega. Kui hinnet protestitakse, panen alati kõrgema hinde välja, sest sellest ei saa ju mingit kahju olla.
See süsteem toimib, kui aasta algul õpilastele põhimõtted selgeks teha ja neist siis armastusväärselt kinni pidada.
Meie koolis ei luba parandada hindeid. Ju neid ,mis oli pantud unustatut vihiku eest,aga pannakse tavaliselt 2 voi 1. Lapsi opetaja ei taha kulda. Kas see on oige? Opetaja kogu aeg karjub seletab vahe ainult annab koju. E -kooli kirjutab ulesandeid osaliselt ja kui keegi puudub ,siis on vaja naabritelt kusida,aga kui nad on hoivatud voi jargmisel paeval puudub see tund veel hullem. Kas on oige, kui opetaja annab ainult suuliselt ulesanneid ja seletab ,et see on teie problemid(vaatamata sellele,et puudumine oli haiguse tottu).Lapsed kardavad teda, sest nendele, kes utleb talle vastu ta paneb kohe 2(pohjus kohe leiakse).