Kuidas suhtute õppimist toetavasse hindamisse?

1. nov. 2013 - Kommenteeri artiklit

Ulvi Vilumets

Kohtla-Järve Järve Vene Gümnaasiumi eesti keele õpetaja

Kogu probleem algab sõnast „hindamine”. Õpetajad teevad järelduse, et tuleb hakata hindama. Kujundavat hindamist peaks kirjeldama hoopis õpetamise teema all. See on ju rohkem metoodiline küsimus: kuidas ma õpetan? Õpetaja võtab omaks uue õpetamisviisi, loobub sellest, mida varem tegi. Alates sellest, et püstitame õppimise eesmärgid ja hakkame nende poole liikuma.

Ei ole lihtne ennast muuta, loobuda sellest, milles tunned end kindlalt. Olen üritanud seda teha ja koolitan ka teisi, aga mulle tundub, et viga on selles, et taandame kujundava hindamise ainult tagasi­side andmisele. See on protsess, alates igaühe eelteadmiste väljaselgitamisest, ja kogu tegevuse organiseerimine teistmoodi kui seni. Paraku ei jää ka kõrgemal tasemel kõlama, et see on pigem metoodiline küsimus.

Vene koolides, kus üritatakse iga hinna eest teha kõike, mis riiklikus õppekavas kirjas, leidub direktoreid, kes nõuavad õpetajailt kujundava hindamise skaalat! Ikka selleks, et õpetajaid kontrollida. Olen kogu aeg öelnud, et kujundavat hindamist on võimalik näha vaid tunnis.

Seega erinevad arusaamad suuresti. Õpetajad on käinud erinevatel koolitustel. Tulevad tagasi pettununa, nii Tallinnast kui ka Tartust. Ei saada aru, kuidas asi töötab.

————

HARIDUS Carmen Luts

Tartu Veeriku Kooli õppealajuhataja

Tartu linn pakkus igast koolist kahele inimesele koolitust. Mina ei rakendanud sundi, meil langes vastuseis sellega, et ütlesin: see pole kohustus, vaid võimalus. Mõtteviisi ei saa muuta korraldusega.

Nüüd on koolitusel käinud õpetajad rakendanud tööle õpikogukonna, olen ise ka seal.

Kas nimetada seda nüüd kujundavaks hindamiseks, aga üritame õpetajais kujundada arusaama, et iga laps tuleb ära õpetada. Pead uskuma, et iga laps tuleb toime, ja leidma talle jõukohased töömeetodid. Meie majas on kõik aru saanud, et õpetaja on õppeprotsessi võtmeisik, kuid astuda on veel palju. Kuidas jõuda selleni, et õpetaja räägib tunnis vähem kui õpilased? Kuidas korraldada tööd nii, et õpetaja pole see ainus kõiketeadja ja ka see info, millega laps tundi tuleb, on väärtus?

Komistuskivi on see, et mõiste jõudis õppekavva enne, kui õpetajaid koolitama hakati. Oleme nii palju eksisamme teinud. Kujundav hindamine võrdsustati algul sõnalise hinnanguga. Ta sisaldab seda, aga pole sama. Arvati, et kui hinded kaotame, ongi kujundav hindamine.

Mina saan aru, et kujundav hindamine on eelkõige mõtteviisi muutus. Mõtteviis ei muutu nii, et 2011 tuli seadus ja siis kõik hindavadki kujundavalt. Mõtteviisi muutmine on pikk protsess, põlvkondade, tahte küsimus. Mulle tundub, et Veeriku koolis me juba mõtleme ühteviisi, räägime palju omavahel.

Segadust tekitab mõiste muutumine, aga ka see, et teemas on palju tuttavlikku ja õpetajad ütlevad: aga me teeme juba seda.

Õpilane ja lapsevanem küsivad, kas tunnis hinde saab. Meie oma koolis rõhume sellele, et õpetaja peab tunni algul ütlema, millise oskusega peaks tunnist ära minema. Tunni lõpus võiks õpilaselt küsida, mida ta täna õppis.

Muidugi toob see õpetajaile palju lisatööd. Õpikogukonnas teeme praktilisi ülesandeid, nende läbimõtlemine ja elluviimine võtab aega. Võiks ju mõelda, et olen nii vana õpetaja, et oleksin saanud igasse tundi minna ettevalmistamata, et löön vaid ukse jalaga lahti. Aga nüüd enam ei või. See lisatöö tuleb õpetajale kuhjaga tagasi − saamata jäänud kahtede arvelt.

————-

3Tarmo Valgepea (1)  Tarmo Valgepea

 Mäetaguse Kooli direktor

Oleme kolm aastat seda teadlikult kasutanud. Õpetajaile tegime koolituse, teistmoodi poleks saanudki. Leelo Tiisveldiga oleme teinud koostööd.

Esimese sammuna igaüks katsetas, siis näitas teistele, mida oskab, tegime koolivaheajal rühmatööd. Õpetajad kehastusid kordamööda õpilasteks ja igaüks viis tunni läbi. Igal aastal oleme teinud modifikatsioone. Kui riik annab sihid, peame nii ka tegema, aga oma „mina” sisse panema.

Õpetaja peab tahtma õppida. Kujundav hindamine pole eesmärk, vaid vahend, mis aitab lastel saavutada tulemust. Aga millist tulemust? Kas seda, mida riiklik edetabelite avaldamine näitab – parem hinne annab parema koha? Või siis aitab lapsel saavutada mõistmist ja arusaamist, mida on raske mõõta? Nii võibki õpetajal tekkida küsimus, mida ma teen kujundava hindamisega, kui mul on vaja häid hindeid saavutada, sest direktor tunneb huvi hea tulemuse vastu, aga mitte selle vastu, et õpilased 20 aasta pärast on saanud oma eluga väga hästi hakkama ja suudavad reageerida elumuutustele.

Kui koolil aja- ega raharessurssi pole, siis kujundavat hindamist rakendada ei saa. Õpetajate töökoormus ja võimekus on erinev, iga tund tähendab etendust, milleks tuleb valmistuda. Kui kontakttundide arv on liiga suur, jääb proovimiseks vähe aega. Meie rakendasime 35-tunnist töönädalat juba neli aastat tagasi. Aga meil on selleks ka raha.

Lapsed ei teagi, mis on teistmoodi hindamine. 4. klass polegi teistmoodi õppinud. Numbri panemine on hindamise lahutamatu osa, kuid küsimus on doosis. Mõni ravim võib üle doseerides mürgiks osutuda.

————-

3liina tammLiina Tamm

Konguta Kooli juhataja

Mina olen konservatiivne inimene. Ka esimene klass tahab numbrilisi hindeid saada ja vanemale on see arusaadavam. Kuid õpetaja kirjutab meil tunnistusele, mida laps oskab, millest jääb vajaka. Tark õpetaja kommenteerib hinnet alati. Näiteks soovitab järgmine kord rohkem püüda.

Veerandi viimasel päeval rivistan lapsed saali ja palun igal õpetajal rääkida, mis nende klassil hästi läks, ning anda ka ühe soovituse vaheajaks. Nad teavad ja on sellega harjunud.

Hindamise teema pole meie koolis nii aktuaalne. Tegeleme hoopis kujundava käitumisega. Laste väärtushinnangud ja Eesti üldine moraal on väga alla käinud. Väärtushinnanguid saadakse raamatuid lugedes, aga lapsed ju ei loe, vaid käivad jututubades. Sealtkaudu ei kujundata aga väärtushinnanguid. Lapsevanemale anname tagasisidet e-kooli vahendusel nädalalõpus. Ja kui on mõni erakorraline asi, siis kohe. Tagasiside peab tulema kohe, mitte siis, kui õpetajad istuvad kokku, teevad plaani ja võtavad meetmeid kasutusele. Lapsevanemad on selle süsteemi hästi vastu võtnud, kirjutavad ja helistavad.

—————-

3Eha Jakobson  Eha Jakobson

 Unipiha Kooli juhataja

Esimeses klassis meil hindeid pole. Igal nädalal kirjutame päevikusse tagasiside. Ma vist ei oskagi enam hindeid panna − kui ma ei paneks nelja   või viit, oleks laps ju kurb!

Käitumise teema on kogu aeg päevakorral. Teeme aasta algul rühmatööd, kus arutleme, mida teha, et meil oleks töörahu. Esimene reegel: üks räägib korraga, teine reegel: kuula teine lõpuni. Tunnis lasen palli ringi käima, räägib see, kelle käes on pall, õpetaja kaasa arvatud.

Teeme ka enesehindamislehti, juba esimeses klassis. Veerandi lõpus laps kirjutab, mida on õppinud, mis meeldib, mis ei meeldi, mida oskab, mida ei oska. Näiteks kirjutab: sain selgeks hokimängu. Või: oskan mõnikord tülisid lahendada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!