Kuidas võidelda järelevastamistega

1. nov. 2013 Heiki Haljasorg, Eesti Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees; Urve Läänemets, Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia dotsent; Sulev Valdmaa, Jaan Tõnissoni instituudi kodanikuhariduse keskuse juhataja - 8 kommentaari

Hiljuti postitas üks õpilane internetti järgmise teate: „Keemiat ka enam ei oska ja homme töö ka veel … Rääkimata sama aine järelevastamisest.”

Sadakond aastat varem astus noor Johan Laidoner (1884−1953) Nikolai kindralstaabi akadeemiasse Peterburis, kus õhkkond oli vastupidine. Õpiti inimvõimete piiril ja järeleksameid ei saanud teha isegi need, kes olid olnud haiged. Teatavasti lõpetas Johan Laidoner selle kooli eeskujulikult ja temast sai hiljem Eesti vabariigi sõjavägede ülemjuhataja.

Need on kaks kontrastset lugu. Kuidas leida nende vahel mõistlik tasakaal? Kui range või leebe peaks kool hilinemiste, puudumiste ja järelevastamiste suhtes olema?

Praegu oleme ilmselgelt liiga leebeks muutud. Hommikust sissemagamist, tundidest puudumist ja järelevastamist tuleb meil ette liiga tihti. Põhjusteks tuuakse bussi katkiminekut, halba tervist, väsimust ning muud võimalikku ja võimatut. Tüüpiline on aga see, et nii haigus kui ka väsimus tuleb meie gümnasistidele kõige tihedamini peale just kontrolltööde päevil. Pärast tahetakse muidugi järele vastata ning tihti ka järelevastamist ennast uuesti järele vastata. Õpetajad on hakanud seda kõike võtma juba kui õppetööd segavat paratamatust, millega mõnes koolis võidelda ei annagi.

Puudumistele ja järeltöödele annab hoogu juurde koolide ülim ja eksistentsiaalne huvi õpilaste suure arvu vastu koolis. See loob hea pinnase mitmesuguseks trikitamiseks ja silma kinni pigistamiseks, kuni surnud hingede pidamiseni kooli nimekirjas. Seega soodustab isegi riik ise oma poliitikaga tahtmatult puudumisi, hilinemisi ja massilist järelevastamist. Õpilase hoiak on paljudes koolides järgmine: mis minuga ikka tehakse, kool elab ju pearahast!

Õigus harimatusele?

On kahetsusväärne, et seadused gümnaasiumiõpilaste puudumiste asjus vaikivad. Mõnigi sõnakas abiturient on nõudlikumale õpetajale ütelnud, et gümnaasium pole kohustuslik ja seega võib ta ise otsustada, millal kooli tuleb ja millal mitte.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust lugedes näeme tõesti, et põhikooliõpilase puudumisse suhtutakse väga rangelt. Kui laps on ühe õppeveerandi jooksul põhjendamatult puudunud rohkem kui 20 protsendist õppetundidest, ootab lapsevanemat kas rahatrahv, ühiskondlikult kasulik töö või kasvatusalane koolitus (§ 14, lg 2). Seevastu gümnaasiumiõpilase kohta midagi taolist seaduses kirjas ei ole. Hilinemisest pole põhikooli ega gümnaasiumi kohta midagi kirjas, järeltööde kohta samuti mitte. Küll aga on seaduses öeldud, et gümnaasiumi võib lugeda lõpetatuks, kui õpilane on saanud riigieksamil vähemalt ühe punkti (vt § 31, lg 5).

Kui nüüd haridusosakond või gümnaasium ise on võtnud vastu otsuse, et gümnaasiumi viimsel aastal ühtki abiturienti koolist välja ei visata, vaid veetakse kõik lõpetamiseni välja, on lausa teadlikult loodud ülisoodsad tingimused nii puudumiste kui ka järelevastamiste lõputuks kasvuks − kuni gümnaasiumist saab asutus, kus pakutakse hea hariduse asemel hariduslikku meelelahutust (educational entertainment ehk „edutainmenti”).

Tore ju, kui koolis on kõik fun. Paraku kurdavad ülikoolid, et gümnaasiumist tulnud noorte tase on muutunud iga aastaga kehvemaks ja isegi emakeelt ei osata enam korralikult. Ning mida ütleb ettevõtja, kui tema noor töötaja teatab, et eile ta tööle ei tulnud, sest tahtis välja puhata, küsides seejärel, millal ta saab oma tegemata jäänud töö järele teha? Selline olukord ei tuleks ettevõtetes kõne allagi. Aga miks see siis koolis võimalik on?

Meil on aeg mõelda järelevastamise olemuse, mehaanika ja tagajärgede üle. Mida õpetaja ikkagi taotleb õpilaselt, kes ei ole teistega samal ajal oma õpitulemusi demonstreerinud ning missugused on üldse võimalused tehtut heastada?

Hilinemised, puudumised ja õpetajatelt järelevastamiste lõputu väljapressimine (koos viitamisega õigusaktidele) on tagajärg. Põhjus on vastustuse puudumine, eduka õppimise mitteväärtustamine, õppimise kui (töö)kohustuse ignoreerimine. Paraku valitseb meil praegu just selline süsteem.

Kus häda kõige suurem …

Ent kus häda kõige suurem, seal leitakse ka lahendusi. Eestis on küllalt õpetajaid, kes on suutnud rohketele puudumistele ja järelevastamistele üksinda ja omal algatusel piiri panna. Selleks on tulnud muidugi ilmutada suurt leidlikkust ja kannatlikkust, kuid tulemused on olnud head. Toome mõned näited selle kohta, mida õpetajad on järelevastamiste ohjeldamiseks ette võtnud.

• Raskem kontrolltöö. Õpetaja koostab järelevastajatele alati mõnevõrra raskema töö, kui oli esialgne kontrolltöö.

• Suuline vastamine. Järelevasta­jad vastavad õpetajale individuaalselt ja suuliselt. Seegi on klassis tehtud kontrolltööst raskem, sest suulise vastamise ajal pole aega pikalt mõelda.

• Kodune kontrolltöö. Õpetaja annab järelevastajatele koduseid kontrolltöid, mis eeldavad rohkemat tööd kui klassis õigel ajal kontrolltöö kaasategemine.

• Avalik järelevastamine. Õpetaja esitab uut osa edasi võttes täiendavaid ja selgitavaid küsimusi üksnes järelevastajale, kes peab siis demonstreerima, et valdab eelmiste tundide materjali perfektselt.

• Järeleksam. Õpetaja lubab järele vastata ainult üks kord aastas ning seda eksami vormis ja kogu õppeaasta materjali peale.

Viimane näide eeldab koolidele võitluses järeltöödega laiemate õiguste andmist, aga juba Peeter Põld rõhutas, et koolid peavadki saama otsustada võimalikult palju kohapeal.

Õpetajalt nõuab võitlus järelevastamistega täiendavat pingutust, ületunde ning tugevaid närve. Aga kui ta oma süsteemist ei loobu ja teeb alati nii, nagu algul lubas, märkab ta juba mõne aja möödudes, et järelevastajaid enam polegi või on neid vaid mõned üksikud. Küsimus on aga selles, kas ja kui kaua jõuab õpetaja üksinda, kooli juhtkonna toetuseta järjekindel olla.

Järeltööd on kooli eetose küsimus

Puudumised, hilinemised ja järelevastamine pole ainult õpetaja ja õpilase mure. See on ka kooli juhtkonna ja kooli organisatsioonikultuuri ehk kooli eetose küsimus. Tulemuslikult ja süsteemselt saab õppida ainult kindlatele printsiipidele ja ühtsetele nõudmistele toetudes. Koolil peab olema väga selge poliitika, mida tehakse õpilaste hilinemiste ja puudumiste puhul ning kuidas toimuvad järelevastamised. See kõik peaks olema fikseeritud kooli dokumentatsioonis ja sellest peab kogu kool järjekindlalt kinni pidama. Hilinemine-puudumine ei ole siis enam pelgalt konkreetse õpetaja (näiteks esimese tunni õpetaja) probleem, vaid kogu kooli mure.

Hea kool töötab nii puudujate kui nende vanematega süsteemselt. Tal on oma kindlad võtted/toimingud, mida hilinemiste ja puudumiste korral kasutatakse. Eriti oodatud on niisugune eetos praegu rajatavates riigigümnaasiumides. Seal küll ei tahaks näha ei põhjuseta ega põhjusega sagedasi puudumisi, tundidesse hilinemisi ega massilisi järeltöid. Sellisel juhul poleks riigigümnaasiumidel ju erilist mõtet.

Aga gümnasist ise

Õpilased ise on seletanud oma sagedasi puudumisi sellega, et kodus on keeruline olukord, tervis on korrast ära ning õppida on liiga palju. Siis võetaksegi aeg-ajalt vabu päevi, et lihtsalt välja puhata. Tihti on märgata, et õpilased ise ei püüagi oma probleemidest korralikult üle saada.

Siin tasub õpilastel võtta kuulda vanakreeka filosoofi Aristotelest (384–322 eKr), kes soovitas häid omadusi järjekindlalt harjutada. Selleks võib õpilane, kellel on hilinemisega probleeme, pidada oma hilinemiste üle ise arvestust ning märkida iga hommiku kohta üles, kas ta tõusis koos äratuskellaga, kas ta jõudis õigel ajal kooli jms. See peaks mõnel juhul aitama. Heade omaduste harjutamine nõuab aega, aga kui asi on selgeks saadud, siis muutub õigel ajal tõusmine, kooli jõudmine, aga ka teistega koos kontrolltööde tegemine heaks harjumuseks. Vastutustundlikuks kodanikuks kasvamine nõuabki palju aega ja vaeva, aga kui õpetajad, lapsevanemad ja õpilased ise sellesse piisavalt panustavad, ei jää ka head tulemused tulemata.


8 kommentaari teemale “Kuidas võidelda järelevastamistega”

  1. Marcus Hildebrandt ütleb:

    Sel teemal kirjutasin juba 1,5 aastat tagasi. Valupunktid ja küsimused on samaks jäänud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et järelvastamise süsteem devalveerib haridust. Aga selles pole ju midagi! Nüüd lõpetad gümnaasiumi 1 (ühe) punktiga!
    http://opleht.ee/arhiiv/?archive_mode=article&articleid=7091

  2. aga ütleb:

    mis on olulisem? Mis on oluline, et see asi oleks selge 5 novembril või 5 detsembril või 28 juunil? Kas pole tähtis mitte see, et laps lõpuks selle asja omandanud on. Mis loeb 8.klassis see, et 3.klassis sai õpilane korratabeli eest kahe? Aga ta peab selle ju lõpuks pähe saama.
    Kui võtta ära järelevastamise võimalus, siis õpilane ei hakkagi seda asja õppima. Kas ei kõla diskrimineerimisena, et järeltöö on raskem. Kas õpetaja on nõus, et kui poodi läheb, siis hommikul on kaup odavam, aga siis, kui tema peale tundi sinna jõuab, mitu korda kallim?

  3. eliann ütleb:

    AGA pole kindlasti kooliinimene, vaid mõni äärmuslik lapsevanem. Kas ta oskab öelda, miks laps ei saa kolmandas klassis korrutustabelit ära õppida, vaid arvab, et võib seda teha kaheksandas? Minu kogemus on, et järelevastamiseks valmistub teadlikult ehk ainult tühine protsent vastata tahtjaid, ülejäänud käivad enamasti niisama proovimas. Ja siis tahavad jälle uut võimalust. Lohed õpilased on need, kes õpetajat diskrimineerivad, mitte vastupidi. Õpetaja ei pea olema lapse käsutuses 24h ööpäevas. Õpilane peab arvestama, et teise inimese ajasse tuleb lugupidavalt suhtuda. Elus ei saa tavaliselt midagi järele teha. Või on see samuti väga komplitseeritud. Kas mitte ei pidavat kool õpilast eluks ette valmistama?

  4. Katrin ütleb:

    Samavõrd diskrimineerimisena “kõlab” ka see, kui õpilane korduvalt ilma ettevalmistuseta ilmub järelvastamisele. Sedakorda aga on kannatajaks pooleks õpetaja.

  5. miks ütleb:

    See artikkel on väga ühepoolse arvamusega. Miks peakski olema gümnasistidel tohutult kohustusi ? Kõik on lõinud gümnaasiumisse vabatahtlikult, keegi ei tahagi sinna minna kui seal on sõjaväeline kord. Ka õpilased on inimesed kellel on vaja õppida kõik aineid positiivsetele hinnetele, bioloogiast, matemaatikast ajalooni. Kes ei õpi, see on nende asi, kuid ei saa ära võtta järeltööde võimalust, kui sa oled tegelikkuses ka puudunud hea põhjendusega. Kool võiks olla õpilaste suhtes vastutuelelik ja õpilassõbralik.

  6. Anna ütleb:

    Äkki teha järelevastamist tasuliseks? Aga see võimalus peaks siiski jääma, muidu langevad paljud lapsed lihtsalt koolist välja.

  7. Miia ütleb:

    Vastus Miksile
    Kirjutaja tekstiski on tunda, et kirjaoskuse kontrolltööd on ilmselt järeltöödega positiivsele hindele saavutatud. Kahju! Kujutlege hetke: Peaksite mingi põhjusel operatsioonile minema(hoidku selle eest!). Loodate parimat tulemust, kuid närveerite. Valmistute vaimselt ette ja lähetegi noa alla. Kui pärast ärkate, ütleb arst: “Ei tulnud seekord hästi valja, mõned asjad olid meelest läinud, aga ma proovin järgmine kord veel, ehk on tulemus parem!” Kes kelle aega ja tervist (ka vaimset) raiskab? Või näide elust: Uus noor töötaja ei ilmu ühel päeval tööle,ei teata.Järgmisel päeval ilmub rõõmsa ja puhanuna ülemuse ette ja sõnab: “Mul oli eile vilets olla, väsinud, peagi veidi tuikas,tahtsin magada. Lebotasin kodus ja puhkasin end välja. Millal ma saan eilse tegemata töö järele teha?” Mina tean, mis otsuse ülemus tegi. Kas teie teate, mida ülemusena oleksite otsustanud või, kuidas sellise töökaslasena tunneksite, kui eelmisel päeval enda töö kõrval ka nn lebotaja eest pidite rabama? See ongi järelvastamiste ja nn kummivenitamise tulemus…

  8. Nõges ütleb:

    Endise õpilasena tahaks siia veel nii palju lisada, et pidev järeltööde tegemine demotiveerib neid õpilasi, kes on kohusetundlikud ja endale aine selgeks teevad. Kui sa pidevalt kõrvalt näed, kuidas osad kaasõpilastest täiesti planeeritult ja teadlikult ainult järeltöödel käivad, sest nii on kergem head hinnet saada, siis devalveerib teadmiste väärtust (tean-tean, me ei õpi teistele vaid endale, aga tänapäeval kipub paber olema olulisem kui kogemus ja oskus). Tulemuseks on aga ükskõiksus õppematerjali omandamise suhtes, sest sa näed juba varakult, et olulised pole mitte reaalsed teadmised ja oskused, vaid oskus nihverda ja jätta mulje, et sul on need teadmised ja oskused olemas. Tunnistusele ju ei kirjutata, et hinded on saadud järelvastamistel või spikerdamise abil või veel mõne kõrvaltee kaudu 😀 Seal on lihtsalt hinded anonüümselt rivis.

    Samas see, kuidas just gümnaasiumi õpilane (sest nagu siin keegi kommenteeris, et see on ju vabatahtlik) oma ja teiste aega väärtustab, näitab kuidas ta seda ka tulevikus tööl teeb. Nii halvad kui head harjumused on visad kaduma. Kui sa oled harjunud, et sulle peab kogu aeg vastu tulema ja pidevalt uusi võimalusi andma, sa ise aga võid teiste aega raisata palju kulub, siis on su iseseisvasse ellu astumine karm. Noorte suur osakaal töötute hulgas tuleneb osalt just sellest, et neid on koolis JA kodus haritud töövõimetuteks – puuduvad mitmed eluks vajalikud oskused nagu enesedistsipliin, võime kokkulepetest ja tähtaegadest kinni pidada, oma aja efektiivne planeerimine ja kasutamine, teistega arvestamine. Järeltööde suur hulk aitab sellise suhtumise kinnistamisse aga kaasa.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!