Laps sünnib seitse aastat enne koolitee algust

1. nov. 2013 Kalle Küttis haridusministeeriumi koolivõrgu juht - 6 kommentaari

Kui toote hind kukuks 40 protsenti, kutsutaks seda tohutuks aleks ning ostjad rõõmustaksid. Kui aga koolilaste hulk on 15 aastaga kukkunud 225 000-lt 135 000-le, ei valmista see kellelegi rõõmu – eriti mitte haridusministeeriumile. Seal peitub ka vastus Maie Tuuliku kirglikule, kuid kahjuks süüdistustega vääriti sihitud artiklile (ÕpL, 25.10.13). Tuulik vastandab kolme maakooli vastavatud Euroopa kooliga, mis on mõeldud Eestis töötavate ja õppivate välismaalaste – diplomaatide, saadikute, spetsialistide, välisõppejõudude jt – lastele. Nagu teised riigid on loonud meie lastele võimaluse seal õppida, oleme meie loonud selle võimaluse teistest riikidest pärit lastele, kes vanemate töö tõttu peavad siin olema.

Haridusteadlane on vastandanud Euroopa kooli maakoolidele, mida õpilaste vähenemise tõttu suletakse, ja seeläbi pannud konkureerima lapsed ning vajadused. See pole õiglane ega aus – me vajame kutsekoole, ülikoole, lasteaedu, samuti vajame politseid, tuletõrjet, kuhu riik peab samuti raha panustama. Vajame ka Euroopa kooli. Omavalitsuste koolide sulgemise põhjus on ühene – kool on lastele ning kui lapsi ei ole, siis pole ka kooli.

Maaomavalitsusi toetatakse mitu korda rohkem kui linna

Süüdistus, et riik maakoolidesse ei panusta, on lihtsalt vale. Juba praegu toetab riik maaomavalitsusi iga õpilase kohta mitu korda suuremas mahus kui linna. Eesmärk ongi hoida väikese õpilaste arvuga maakool elus, kuid kusagil on mõistlik piir. Praeguseks oleme paraku jõudnud olukorda, kus omavalitsus võitleb kooli eest isegi siis, kui seal pole ühtegi õpilast – nii juhtus Häädemeeste vallas Massiaru algkoolis. Riik andis toetuse kogu aastaks ja hoolimata sellest, et septembris polnud koolis ühtegi last, ei suutnud vald otsust teha. Paremat/halvemat näidet selle kohta, kuidas ei tohiks koolivõrku hallata, ei ole ilmselt võimalik leida.

Sellel nädalal saatsime partneritele kooskõlastamiseks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mis arvestaksid senisest enam regionaalseid eripärasid ja võimaldaksid väikestele omavalitsustele väikeste maakoolide säilitamiseks järgmisel aastal pea 20 miljonit eurot lisatoetust. Sellele lisanduvad kümned miljonid muudest programmidest.

Kuid rääkides ainult riigi investeeringutest maakondadesse, siis näiteks Viljandi riigigümnaasiumi ehitamisse investeeris riik 6,5 miljonit, Jõgeval 3,3 miljonit ja Haapsalus 3,5 miljonit eurot. Siia lisanduvad veel õpetajate palkamisele ja koolimajade sisustamisele mõeldud summad. Ühegi kooli alustamine, olgu see Euroopa kool või külakool, ei ole odav. Riigigümnaasiumide loomine vabastab tegelikult hulgaliselt omavalitsuste raha, mida nad saavad panustada just oma põhikoolilastesse ja õpetajatesse.

Üllatus on märk ebaprofessionaalsusest

Mis puudutab omavalitsuste koolivõrku, siis kõikideks otsusteks on antud vähemalt seitse aastat armuaega – lapse sünnist esimesse klassi astumiseni. Seetõttu ei tohi – sõna otseses mõttes ei tohi – ühelegi linnale või vallale tulla üllatusena see, kui ühel aastal astub gümnaasiumi vaid kolm või põhikooli viis õpilast. Kui tuleb üllatusena, on see märk hoolimatusest või ebaprofessionaal­susest.

Kõige kurvem on see, et õpilaste arvu vähenemisest on räägitud tosin aastat järjest. Kuid viimase hetkeni loodetakse, et meie kooli lapsed ikka kuskilt tulevad. Kui ümbruskonnas väikseid, alla kuueaastaseid juntsusid ei ole, siis paari aasta pärast pole koolis ühtki rüblikut. Järelikult oli vaja juba ammu midagi ette võtta.

Koolimaja peab olema soe ja valge, õppigu seal kümme või sada last. Õpetaja tahab korralikku palka saada, õppigu tema klassis kaks või kakskümmend last. Riik maksab vallale toetust aga õpilaste arvu järgi ja otsustuskartus võib tähendada vallale suuri lisakulusid, ning lõpuks ei võida sellest ebakindlusest ka lapsed. On ju meil näiteid, kus köetakse iga õpilase kohta mitutkümmet ruutmeetrit pinda – kogu selle raha saaks panustada õpilasse ja õpetajasse.

Omavalitsus võib alati juurde maksta, kuid siis tuleb oma maksumaksjale selgitada, miks hoitakse valla raha toel elus gümnaasiumiosa, kus klassis vaid kümmekond õpilast, kui selle raha võiks panustada põhihariduse tugevdamisesse.

Kooli sulgemine on sümptom

Omavalitsuse tasandil saab selle otsuse teha vaid omavalitsus ning kui otsus tuleb järsku ja ootamatult, tähendabki, et pole õigel ajal ette mõeldud. Kooli sulgemine on kohalikule omavalitsusele alati raske otsus. Vaadates haridusstatistikat, on valdavalt mindud kergema vastupanu teed. Väiksemat kooli on ju lihtsam sulgeda, protesteerijaid on arvuliselt kindlasti vähem, väikese arvu õpilaste teise kooli ümber kantimisega saadakse samuti hakkama.

Kooli sulgemine pole seega haigus, vaid sümptom – tavaliselt annab see teada, et elu on sealt paigast lahkunud ning nukral kombel võib otsustamatus olla üks selle põhjustest. Viimase viieteistkümne aastaga on põhikoole suletud enam kui 16 korda rohkem kui gümnaasiumiosasid. Samas on palju omavalitsusi, kus gümnaasiumiosas on õpilasi vaid paar-kolmkümmend ning mida ongi aastaid hoitud üleval põhikooliosa toetuse arvelt. Järk-järgult tõsteti riigi toetus põhikoolist gümnaasiumile – tollased reeglid seda lubasid. Kannatas nii põhikool kui ka gümnaasium, mille jätkumisse lapsevanemad tegelikult enam ei uskunud. Selge tendents oli, et noored kohalikku gümnaasiumi ei usaldanud ning liiguti üha enam suurematesse linnadesse. Selle tulemusena hakkasid lapsevanemad juba põhikoolis ära liikuma ning kohalik kool kannatas veelgi enam. See on ka põhjus, miks riik teeb maakonnakeskustesse tugevaid gümnaasiume, et kogu elu ei liiguks ära Tallinnasse ja Tartusse.

Samas on edumeelseid näiteid, kus kogukond, valla juhid ja koolirahvas on julgelt tulevikku vaadanud ja õiged otsused ära teinud. Misso näide on ehk kõige tuntum: peredele pakuti eluaset ja tööd ning lapsigi oli koolis korraga rohkem. Uulu kool võttis enda õpetada Pärnu kandi korvpallipoisid – väikses koolis said poisid ühitada õppimise ja sporditegemise ning õpilasi oli Uulu koolis kohe rohkem. Kindlasti on teisigi kohti, kus ei mõelda paaniliselt ainult kooli säilitamisele, vaid püütakse kohalikku elu edasi viia.

Vallad peavad õppima väärtustama tugevat põhikooli, millele on seni pahatihti eelistatud virelevat gümnaasiumi, sest see kõlab uhkemalt. Riik oma toetusega seda juba teeb – ei luba põhikoolile antud toetust gümnaasiumi jaoks kasutada. Ja kui plaanitud rahastamisaluste muudatused vastu võetakse, siis tuleb ka tubli lisatoetus.