Lektorina Hiinas àishāníyǎ keelt õpetamas

1. nov. 2013 Inga J. Isabel Adamson eesti keele ja kultuuri lektor Pekingi välisõpingute ülikoolis - Kommenteeri artiklit

Sel sügisel alustasin oma kolmandat õppeaastat Pekingi välisõpingute ülikoolis (BFSU) eesti keele ja kultuuri lektorina. BFSU on ainuke ülikool Hiinas, kus on võimalik õppida eesti keelt ja kultuuri – küll valikainena, aga siiski pakutakse seda võimalust hiina tudengitele juba neljandat aastat.

Pekingi välisõpingute ülikool on spetsialiseerunud eelkõige võõrkeeltele, kuigi õpetatakse ka õigust, majandust, ärijuhtimist, diplomaatiat, ajakirjandust jm (suunitlusega töötamaks asutustes ja ettevõtetes, millel on tihedad kontaktid muu maailmaga). Sel õppeaastal õpetatakse ülikoolis 72 keelt (eriala, lisaeriala või valikainena). Võimalik on õppida pea kõiki Euroopa Liidu ametlikke keeli (v.a malta). Ülikooli peetakse keeleõppetasemelt parimaks Hiinas.

Aktiivõpe ajab segadusse

Võõrkeele õpetamine mandariini või sellele lähedaste murrete/keelte emakeelega tudengitele pakub mitmeid väljakutseid. Näiteks ei ole hiinlastel häälduses r-häälikut (kirjapildis küll on, aga see hääldub pigem nagu meie ž). Samuti puudub mandariini keeles sõnadel sugu, ei ole käänamist, pööramist, ei mineviku- ega tulevikuvorme. Seetõttu on eesti keele üsna keeruline grammatika neile esmapilgul veidi hirmutav. Tudengid on harjunud aastast aastasse kasutatava ühetaolise keeleõppemetoodikaga (peamiselt mehaaniline päheõppimine). Igasugused kõrvalekalded sellest ning nii Eestis kui ka mujal Euroopas laialdaselt kasutatavad aktiivõppemeetodid on neile esialgu kohutavad ja ajavad pigem segadusse. Nendega tuleb õppureid harjutada aegamisi.

Kooliaasta algab BFSU-s tavaliselt septembri teisest nädalast. Esimese hooga registreerib end valikainesse maksimaalne või maksimumilähedane arv tudengeid (maks 30), kes siis käivad-vaatavad esimese tutvustava loengu ära ning seejärel otsustavad, kas valivad aine või mitte. Septembri lõpuks on klaar, mitu tudengit õppima asub. Kõik minu tudengid on seni olnud hiinlased, kuigi ülikoolis õpib ka hulgaliselt välismaalasi. Sel õppeaastal on alustajaid küllaltki palju – 23.

Esimesed loengud kuluvad puhtalt Eesti maa ja keele tutvustamisele. Enamik alustavatest tudengitest pole Eestist midagi kuulnud. Mõni suudab ehk oletada, et tegemist on Euroopas asuva riigiga, kuid asukoha konkreetsema määramisega (enne guugeldamist) jäädakse juba hätta.

Hiinas on kõik suur, vahemaad pikad, linnad ülerahvastatud, väljakud hiiglaslikud, majad mitmekümnekordsed jne. Ainuüksi Pekingi linn hõlmab peaaegu ühe kolmandiku Eesti territooriumist. Seega tuleb mul lektorina leida mitmeid huvitavaid ja ehk ka veidi ootamatuid seoseid, et oma pisike keel ja kultuur siin valik­ainet valivatele tudengitele „maha müüa”. Ühe argumendina oma „müügitöös” kasutangi eesti keele ja kultuuri haruldust ja veidi ka enda (hiinlase mõistes) eksootilist välimust (heledapäine ja -nahaline). Lisaks kõlab Eesti riigi nimi mandariini keeles väga kaunilt: Àishāníyǎ (爱沙尼亚) ning seegi äratab tudengites mõningast huvi.

Samal ajal tuleb nii mul kui ka mitmetel teistel väiksematel Euroopa rahvastel arvestada meie jaoks kohati kibeda asjaoluga, et paljude hiinlaste jaoks seostub Baltikum endiselt Venemaaga, Balkan Jugoslaaviaga jne … Mitte kõik Euroopas toimunud muutused ei ole veel keskmise hiinlase teadvusesse jõudnud.

Täpitähed kerged, r raske

Iga võõrkeeleõpe algab hääldusest. Eesti keele hääldus ei valmista hiinlastele üldjuhul suuri raskusi. Nagu juba mainisin, on mõningaseks komistuskiviks r-häälik, kuna seda mandariini keeles ei ole. Asja teeb huvitavaks see, et kui enamik tudengeist suudab r-tähte hääldada ingliskeelsetes sõnades (inglise keelt õpetatakse siin alates põhikoolist), siis sama ülesanne eestikeelsetes sõnades valmistab neile probleeme.

Kui Euroopa keeleõppijate põhiprobleem on täpitähed ning š ja ž, siis hiinlastel nendega märkimisväärseid raskusi pole. Veidi esineb raskusi ö-ga, kuid teiste eesti täpitähtedega sarnased häälduskujud (isegi õ) on mandariini keeles olemas. Mõningast segadust tekitab eesti j-täht, mida tahetakse hääldada inglispäraselt, ning harjumatud on hiinlastele ka topeltvokaalid.

Eesti keele õpetamise ja õppimise raskused tulenevad hoopis meist väga erinevast kultuuritaustast. Näiteks on siinne õppur drillitud andma ainult 100% korrektseid vastuseid. Keeleõppe juures muutub selline suhtumine probleemiks. Mulle õppejõuna on oluline, et tudeng vastaks mulle, räägiks minuga, olgu ta vastus siis veidi ebatäpne või grammatiliselt vildakas. Et ta vähemalt üritaks. Hiina tudeng aga pigem vaikib, kui ta pole veendunud, et tema vastus on täiesti õige. Siinne tudeng eelistab töötada kirjalikult ning selle harjumuse muutmine võtab mõnevõrra aega. See seletab ka hiinlaste üsna kesist suulise võõrkeele oskust (inglise keele), mida on kahtlemata kogenud iga välismaalane, kes on Hiinat külastanud.

Kultuurierinevustest tulenevalt kulub vahel üsna palju aega meie jaoks tavaliste ja lihtsate asjade selgitamiseks. Näiteks, et paljudel eestlastel on kodu ja suvekodu, kus viibitakse nädalavahetustel ja puhkuse ajal, et suvel käime rannas päevitamas, mitte ei varja end päikese eest, et talvel teeme aktiivselt talisporti. Et Eestis ei ole sudu, jalakäijal on eesõigus, igaüks võib käia metsas marju ja seeni korjamas, meil ei ole elektrilisi riisikeetjaid (üks tudeng küsis selle peale, kuidas me siis teame, kui palju vett riisi keetmisel lisada). Et eestlastele ei meeldi üldjuhul ülerahvastatud kohad ning me armastame ning aktsepteerime igaühe privaatruumi. Hiinlase jaoks on üsna arusaamatud ka meie saunakultuur ning laulu- ja tantsupeo traditsioon. Loetelu võiks veel pikalt jätkata …

Enne Hiinasse tööleasumist ei olnud ma just ülearu kursis Hiina eluoluga (teadmised põhinesid eelkõige loetul ja filmidest nähtul) ega osanud ka hiina keelt. Kogesin esimesel tööaastal ka ise üsna suurt kultuurišokki. Arvan, et see oli mõnes mõttes hea, sest just minu enda kogemus õpetas mulle, kuidas üritada hiina tudengitele eesti kultuuri ja elulaadi selgitada. Ja kuna siinne tudeng ei ole just varmas küsima, kui midagi segaseks või arusaamatuks jääb, siis tean juba, millele pöörata õppetöö käigus rohkem tähelepanu ning kuidas selgitada üht või teist eesti kultuuri, keele või igapäevaelu nähtust.

Õppetöö seitse päeva nädalas

Töökorralduses püütakse Hiinas kõrgkoolis kõiges jäljendada USA ülikoole. Kogu ülikoolieluga seotu on koondatud tarastatud ülikoolilinnakutesse, kus leidub kõik eluks ja õppimiseks vajalik. Lisaks tudengitele (ka Pekingist pärit olevad) elavad ülikoolilinnakus ka õppejõud (ka välislektorid) ja muu personal, mitte küll kõik, aga siiski üsna paljud.

Hommikupoolsed loengud algavad kell kaheksa, akadeemilise tunni pikkus on 50 minutit ning tavaliselt toimuvad ühe aine loengud paaride (2 x 50 min) või nelikutena (4 x 50 min). Väikseid pause tehakse kokkuleppeliselt. Kella kaheteistkümnest kaheni on lõunapaus (ka administratiivtöötajatel). Pärastlõunased loengud algavad kahest ning kestavad enamjaolt kuueni (vahel kaheksani). Õppetöö käib seitse päeva nädalas. Kõik valikainete loengud toimuvad nädalavahetusel, põhieriala loengud on aga nädala sees, n-ö tööpäevadel.

Ülikooli sisseastumiseksamitest on saanud Hiina õppurite jaoks n-ö elu ja surma küsimus, paljude „koolitusfirmade” jaoks aga tulus äri. Arvestades elanikkonna suurust ja ülikoolide õppekohtade arvu, on konkurents üüratu. Samas ei taga tihe konkurents alati helgeimate peade sissepääsu, kuna ülikoolid peavad arvestama ka mitmeid kvoote (eri provintside esindatus tudengite seas, rahvusvähemuste esindatus − neid on Hiinas 55, kuulumine mõjukasse perekonda jms). Paljud Hiina noored on tugeva pinge all, sest nende vanemad ja vanavanemad survestavad neid iga hinna eest ülikooli astuma. Selline selekteeriv immatrikuleerimine tähendab ühtlasi tõsiasja, et suur hulk tudengeid ei õpi seda, mida nad tahaksid õppida.

Ülikoolis õppimine on Hiinas tasuline. BFSU-s sõltub õpingute hind erialast, jäädes 500−800 euro kanti aastas (Hiina keskmine palk on u 300 eurot kuus). Nagu ka meil Eestis, on keeleõppega seotud erialad odavamad ning majandus- jt „tulusamad” erialad kallimad. Tudengitel on võimalus taotleda õppemaksust vabastust üheks õppeaastaks. Välistudengitele kehtivad aga hoopis teistsugused hinnad, mis ei jää just palju maha Inglismaa või USA tippülikoolide omast.

Magistrant = luuser

Kuna õppetöö on tasuline ja kehtib n-ö vana 4+2-süsteem, siis üritavad tudengid pigistada oma õpingutest välja maksimumi, õppides mitmel erialal korraga. Ühel erialal õppides on tudengite koormus Euroopa ülikoolidega võrreldes üsna mõõdukas ning seda asjaolu kasutatakse usinalt ära. Rõhk on pigem kvantiteedil ehk oluline on külastada võimalikult palju loenguid ja saada nendes tulemus. Suurim erinevus läänemaailmaga võrreldes on kindlasti see, et kui siinne tudeng jätkab õpinguid magistrantuuris, on ta luuser − jätkab õpinguid, kuna ei suutnud leida tööd (v.a teatud valdkonnad ja töökohad, kus ka Hiinas eeldatakse magistrikraadi).

Keskmine hiina tudeng ei erine kuigivõrd eesti üliõpilasest. On ülitublisid ja vähem motiveerituid. Ühed ei puudu ega hiline kunagi ja teised teevad seda pidevalt. Mõnel on kodutöö alati veatult tehtud ja teine ei vaevu seda aasta jooksul kordagi tegema. Minu jaoks on üks suurimaid erinevusi Eestiga võrreldes ehk see, et loengutes söömist, joomist ja ka magamist, kui tukastus peale tuleb, peetakse täiesti aktsepteeritavaks käitumiseks. Hiina tudengite suur pluss on aga nende hästi treenitud mälu, mis võimaldab neil õppida korraga ära väga palju materjali (5−6 peatükki pole mingi probleem).

Keskmise eestlase teadvuses valitseb Hiina kohta mitmeid sügavalt juurdunud müüte, millel ei ole tegelikkusega kuigi palju pistmist. Sellest tulenevalt on töötamine BFSU-s pakkunud mulle rohkeid väljakutseid ja olnud ülihuvitav. Tõenäoliselt poleks ükski teine riik maailmas suutnud minu maailmapilti nii palju avardada ning keeleoskust sel määral arendada.

Inga J. Isabel Adamson (esireas vasakult kolmas) oma tänavuste tudengitega eelmisel laupäeval. Pildil on lisaks Eesti suursaadik Pekingis Toomas Lukk (esireas keskel) ja saatkonna töötaja Aire Kork (tagareas paremalt teine). Foto: erakogu

Inga J. Isabel Adamson (esireas vasakult kolmas) oma tänavuste tudengitega eelmisel laupäeval. Pildil on lisaks Eesti suursaadik Pekingis Toomas Lukk (esireas keskel) ja saatkonna töötaja Aire Kork (tagareas paremalt teine). Foto: erakogu


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!