Mati Talvik: Kuidas ma elule viis aastat võlgu jäin

Mati Talvik oli koolipõlves nii kõva kaugushüppaja, et elukutse valikul sai esialgu määravaks sport.

Koolipõlves harrastatakse ikka sporti, nii ka mina. Hakkasin küll hiljavõitu peale – 13-aastaselt, aga edu oli päris kiire tulema. Mulle sobisid kiirjooksud ja iseäranis kaugushüpe. Tuli isegi Eesti noorte meistri tiitel. Hüppasin tol ajal kaugust 6.97. Mõned mehed on kaheksa ka hüpanud.

Kui saabus koolilõpp ja aeg valida elukutse, sai otsustavaks sport – valisin kõrgkooli sportimisvõimaluse järgi. Oleksin võinud olla ettenägelikum ja minna Tartusse – olin ju teinud juba raadios reportaaže –, aga punnisin ennast kuidagi Tallinna polütehnilisse instituuti ehitusteaduskonda.

Mulle ei istunud seal kohe kuidagi. Minu koolis, Tallinna 20. keskkoolis oli matemaatika tase kehv, samas kui kõik muud alad olid tugevad, keel ja kirjandus veel eriti. Pingutasin TPI-s poolteist aastat ära. Esimese kursuse lõpetasin, teisel ei olnud enam midagi teha – ootas väljaviskamine.

Üks ülikoolikaaslane andis mulle raskel hetkel head nõu. Tema tuli samuti ehitust õppima, aga tahtis hoopis arhitektiks saada. Ta palus luba viia ennast TPI ehitusteaduskonnast üle kunstiinstituuti arhitektuuri erialale. Ütlesin, et see on veel kuidagimoodi mõistetav. Aga minna ehitusest ajakirjandust õppima … Üleminemiseks pidi olema kahe rektori luba: Tartu ülikooli rektori luba, et ta mind vastu võtab, ja TPI rektori luba, et ta mind enne eksmatrikuleerimist minema laseb. Lisaks pidi kõige peale kirjutama veel haridusminister.

Enne kevadist eksamisessiooni oli mul see Kolgata tee käidud ning allkirjad käes. Mind saadeti TPI-st pidulikult minema ning Tartu ülikooli rektor võttis mind sama pidulikult vastu –

tule ja õpi. Õppisin ning vehkisin raadiosaateid edasi teha – kõike, mida võimalik, noortesaateid, spordisaateid … Viimaseid õpetas mind tegema Gunnar Hololei.

Suvi läbi tegin esimese kursuse eksameid järele: sissejuhatus keeleteadusse, sissejuhatus rahvaluulesse … Need läksid üldiselt hästi, aga Paul Ariste eksamiga kukkusin läbi – foneetikateadmistele lisaks tuli tunda gooti kirja. Mina polnud sellega sugugi tegelnud, aga see paistis olevat eksami tõmbenumber. Ariste kirjutas midagi paberile ja laskis mul ette lugeda. Mõned tähed tundsin ära, kokku loetud ei saanud. Siis kirjutas uue asja: nii palju pead ikka teadma. Lugesin. Seal seisis kas „Mati on loll” või „Mati on rumal”. Ariste ütles, et materjali oskasin, aga gooti kirja vastan kuu aja pärast, vähemaga seda ära ei õpi. Uuesti vastama minnes oli mul gooti kiri selge nagu vesi ja on tänase päevani. Ariste teatas: „Minu juures teeb kaks viit kokku nelja.”

Kahetsen, et kohe Tartusse ei läinud. Olin lapsena Tartus elanud, kuna isa oli Tartu ülikooli juuradekaan. Ehk oleksin läinud isa eeskujul juurat õppima. Selle kõrvalt annab kõike teha. Aga isa oli väga vastu, öeldes, et iga režiimi ajal on oma õigus. Kui midagi muutub, oled sama hästi kui hariduseta. Tema eriala oli tsiviilõigus ja riigiõigus. Eks ta sellepärast nahutada saigi. Seoses „puhastustega” tehti ta kodanlikuks natsionalistiks ja võeti õpetamisõigus ära.

Filoloogia ja ajakirjanduse õppimise peale ma keskkooli lõpus millegipärast ei tulnud, kuigi olin kolm aastat raadios noorte reporterite klubis käinud, kuulanud tolleaegsete korüfeede Valdo Pandi, Ivar Trikkeli ja Lembit Lauri loenguid, juba ka ise raadiotööd teinud. Igatahes oli mu esimene kõrgkoolivalik aps. Võin öelda, et spordi pärast raiskasin kaks aastat oma elust. Hullem seisis veel ees – TPI-s kaitses sõjaväe eest sõjaline õpe. Käidi vaid kaks kuud sõjaväelaagris, pärast mida sai nooremleitnandiks. Tartus pidin minema neljandalt kursuselt kolmeks aastaks sõjaväkke – Moskva lähedale raadioväeossa, mis iseenesest polnud sõjaväes sugugi kõige hullem koht. Aga ajast on kahju. Kolm kaotsis aastat pluss kaks aastat vales ülikoolis. Nii et kokku olen viis aastat elule võlgu.

Mati Talviku meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi