Õhinapõhine teadus vs teaduse toiduahel
Kaks ja pool aastat tagasi pidas arvutiteaduse tippkeskuse juhataja akadeemik Tarmo Uustalu Teaduste akadeemia saalis avaliku loengu „Sertifitseeritud tarkvarast sertifitseeritud teaduseni”. 13. novembri loengu teema oli „Kaaperdatud teadus”.
Et jõuda sertifitseeritud teadusest kaaperdatud teaduseni, on vaja leida vastus tervele hulgale retoorilistele küsimustele. Tarmo Uustalu tõstatab kõigepealt põhiküsimuse: mis on teadlase liikumapanev jõud? Kas teadlase enda uudishimu ja õhin, ootused väljastpoolt või hoopis see, mis peaks olema kõige objektiivsem ja mida ei saaks vaidlustada – mõõdikud? Seejärel tulevad juba küsimused. Kellele ja milleks teadlane kirjutab? Kas ja kus toimub teaduslik diskussioon? Kas kehtiv süsteem on hea ja progressiivne või hoopis pärsib teadust? Mis puutub teadussüsteemi headusse, siis hea saab ta olla mitmes võtmes. Selline, et teadlane saab teadust teha ja ühtlasi ära elada; et teadlase koduriik, nt Eesti, võib tunda uhkust; et keegi kuskil saab millekski midagi uut õppida.
Teadlased on toiduahelas kõige alumised
Kuidas teadus tänapäeval toimib, kes või mis teadust juhib, see on teaduse toiduahela küsimus. Praeguses uusturuliberalismile omases korporatiivsete äri- ja riigi huvide fundamentaalvastuolu tingimustes on vastamisi kirjastajate puhas äri ning teisel pool rahastajad (kes tüüpiliselt jagavad riigi raha, kuigi Eestis olevat väidetavalt ka kaks kolmandikku mingit muud raha) ja teadlased, sedastab Tarmo Uustalu. Teadlased on toiduahelas need kõige alumised, kõige üleval troonivad indekseerijad. Vahepeale jäävad kirjastajad ja rahastajad. Teadlane sõltub rahastajatest. Kuigi täpsem oleks vahest öelda: teadlased resp. teaduse areng on sattunud otsesõltuvusse indekseerijatest.
Tarmo Uustalu: „Toiduahelas saab teadlase produtseeritud käsikirjast statistika, mida kutsutakse bibliomeetriaks. Kes määrab, millist bibliomeetriat täpselt arvutatakse ja kuidas, sel on võim teadlaste päevakava ja teaduse arengu üle. Millega teadlasi mõõdetakse? Numbriliste mõõdikutega, mis arvutatakse tsitaadiindeksite pealt. Neid viimaseid on tänapäeval faktiliselt kolm, kõige vanem Thomson Reutersi (endise ISI) Web of Science ehk WoS, siis Elsevieri Scopus ja uusim Google’i Scholar. Esile saab tuua kolm mõõdikut: tsiteeringute arv, mõjutegur (impact factor) ja h-indeks. Viimane leiutati kõigest kaheksa aastat tagasi, aastal 2005, ja juba on tal meeletu võim kogu maailmas – mõõdik on seega teinekord uuem kui tööd, millele teda rakendatakse (autoritel polnud kirjutamise ajal temaga võimalik arvestada).” H-indeksit nimetab Tarmo Uustalu niisamuti kui mõjutegurit ebateaduslikuks mõõdikuks, sest mõlemas definitsioonis rakendatakse parameetreid, mille väärtuste valik ei ole milgi määral põhjendatud.
Fundamentaalsed puudused tsiteeringute arvu mõõdiku juures
TU: „Ei arvestata tsiteeritud artikli autorite arvu. Olgu sel üks autor või kakssada, igaüks saab tsitaadi. Ei arvestata tsiteeritud artikli iseloomu, žanri ega pikkust. Monograafiaid üldiselt ei indekseerita. Enesetsiteeringuid sageli ei eemaldata. Ajakirju/kogumikke valitakse indekseerimiseks küsitavate kriteeriumide alusel ja neid indekseeritakse äärmiselt erinevas tempos – mõnda kohe ilmumisel, mõnda väga pika viitega. Lisaks tehnilised äbarused. Artiklite töötlemine on automatiseeritud, aga vastav tarkvara pole sageli kuigi täiuslik. Esineb massiliselt registreerimata ja mõnel määral isegi valesti omistatud tsiteeringuid. Teinekord saab ainult esimene autor tsiteeringu kirja. Lisaks annab kõigi tsiteeringute ühetaoline arvestamine äärmiselt jämedakoelise mõõdiku. Tsiteeritakse väga erinevatel põhjustel: tunnustamaks aluseks võetud tööd, viitamaks taustalugemusele, austamaks distsipliini rajajaid, vaidlustamaks prioriteediväiteid. Ja kui retsensent nõuab tsitaati endale, tsiteeritakse ka selleks, et ta rahule jääks. Loomulikult on tsiteeritavale kõige austavam, kui tema töö oli teise autori jaoks inspiratsioon ja alus, millelt edasi ehitada. Kuid tegelikult võib iseäranis kurioosne eksitus pälvida palju enam tsiteeringuid kui vähem meeldejääv korrektne tähelepanek. Sageli saavad palju tsiteeringuid ülevaated.
Massachusettsi tehnoloogiainstituudi üliõpilased kirjutasid pseudoteaduslike tekstide masingeneraatori ja saatsid ühe genereeritud artikli eksperimendi korras konverentsile, mille kvaliteedi suhtes levisid tugevad kahtlused. Masingenereeritud artikkel võeti vastu. Iraani Sharifi ülikooli tudeng esitas masingeneraatoriga SCIgen kirjutatud artikli Elsevieri ajakirjale „Applied Mathematics and Computing”. Absurdse tekstiga artikkel võeti vastu ja läks tootmisse. Kirjastaja saatis autorile küljendatud veerud ja isegi keeleparanduste ettepanekud. Üliõpilane võttis artikli tagasi. Toimetuse ametlik seisukoht: tegu oli tööõnnetusega, juhtum ei peegelda ajakirja üldist kvaliteeti. Ajakirja indekseeritakse endiselt.”
Kolm tuhat autorit
TU: „Publikatsioonide ja tsiteeringute lugemine kaotas igasuguse mõtte aastal 2008, kui ilmus nn põrgutiartikkel („The ATLAS experiment at the CERN large hadron collider”) ajakirja Journal of Instrumentation kolmandas köites, autoreid üle kolme tuhande. Neist igaühel on täna WoSis kirjas 441 tsiteeringut. Matemaatikas pole midagi niisugust võimalik. Teinekord loevad tosin retsensenti ühe autori tõestusi pikki aastaid, et lõpuks öelda: vabandust, pole meil selles asjas ikkagi täit kindlust (T. Halesi „A proof of the Kepler conjecture”, 151 tsiteeringut). Arvutiteaduses on tsiteeringute tuvastamine nigel, koguni kolmveerand kõikidest tsitaatidest võib kaduma minna puhtalt indekseerija tsiteeringute registreerimise tarkvara kehvuse tõttu. Rääkimata sellest, et tsiteeritavus korreleeruks ülearu hästi tegeliku mõju ja autoriteediga. Viimase kohta üks näide: Turingi auhinna (kõrgeim rahvusvaheline erialane tunnustus arvutiteaduses, nn arvutiteaduse Nobeli preemia) laureaatidest on alates 1997. aastast (kokku on neid 23) ainult kuus jõudnud ISI WoSi 250 oma ala enim tsiteeritud teadlase hulka. Küllap pole auhinnakomitee kompetentne?
Eri väljaannete indekseerimise kiirus on äärmiselt ebaühtlane. Arvutiteadlaste indekseeritud artiklite arv on alates 2010. aastast hüppeliselt kuni kaks korda vähenenud. Varem jõudis 95% indekseeritavatest artiklitest WoSi aasta jooksul pärast avaldamist, nüüd üks osa kahe-kolmeaastase hilinemisega ja osa ei pruugigi jõuda. Ühe suurkorporatsiooni poliitika ja sisemise töökorralduse dünaamika määrab paljude riikide avaliku rahaga makstud teadlaste saatust. Miks me seda aktsepteerime?”
Ise tegi: miljoni dollari küsimus
Teadus on öeldatavasti objektiivne ja peab olema progressiivne. Tarmo Uustalu miljoni dollari küsimus on: miks peab meie teadust – väidetavalt seda kõige ratsionaalsemat, objektiivsemat ja progressiivsemat inimtegevust – hindama kõige irratsionaalsema, subjektiivsema ja tagurlikuma keskaegse alkeemia ja nõiakunsti trikkidega, mida üldse on võimalik välja mõelda? „Kes sellise süsteemi tegi? Me ise tegime, teadlased globaalse kogukonnana – või lasime sel kujuneda.” Vandenõuteooriat Uustalu asjas ei näe. Areng on olnud loomulik, kuigi õnnetu. Sama puudutab ka konkreetsemalt Eesti teadus(rahastus)süsteemi. „See on meie, Eesti teadlaste tehtud küll. Mitte igaühe muidugi, aga meie kogukonna. Paraku.”
Mäng tulega
Võimu andmine mõõdikutele on mäng tulega, sedastab Tarmo Uustalu lühidalt. Ei moonutata üksnes teaduse hindamist ja rahastamist, see on õieti kõige väiksem õnnetus. Avaldatakse liiga palju write–only-publikatsioone (kirjutatakse, aga keegi ei loe). Suur osa avaldatavast teadusproduktsioonist on äärmiselt madala kvaliteediga. Surve publitseerida tekitab libaväljaandeid. Ilmuvad omakirjutatud artiklid enda tehtud ajakirjas viidetega iseendale. On loodud tulus turg n-ö kiskjalikele open–access-kirjastajatele, kelle ainuke huvi on trükkida ära kõik, mida keegi suudab genereerida, kui ta vaid selle eest ise maksab. See mõjutab, millises suunas teadus areneb. Uut ja riskantset uurimistööd sisuliselt karistatakse, seda ei ole mõtet teha. Teadustöö väikeses valdkonnas muutub mõttetuks. Normaalne avaldamiseetika ei toimi. Teadus on ennast ise seestpoolt sügavalt korrumpeerinud ja pärsib ja lagastab end.
TU: „On selge, et bibliomeetriliste näitajate absolutiseerimine ei ole õige ja see on „palju hullem kui kasutu”. Eesti on iseloomulikult katsepolügooni staatuses. Ida-Euroopale ja laiemalt arengumaadele omaselt ei loe miski muu kui WoS, eriti teadusrahastuses. Seda liini ajavad lisaks teaduspoliitikutele ka huvirühmad teadlaskogukonnas. Teaduse sees käib huvigruppide võitlus, igaüks võitleb endale soodsate mõõdikute eest. Sooritus ja „tippteadus” on võrrutatud kõrgete bibliomeetriliste näitajatega. Seetõttu on publitseerimine kahtlaste kirjastajatega tavalisem kui läänes. Infopäeval enne rahataotluste esitamise tähtaja kukkumist öeldakse, et bibliomeetrilised näitajad on ainult informatsioon. Et ärge muretsege, rahastusotsuseid me nendele ei raja, neid keegi ei vaatagi. Pärast otsuseid aga kuuleme kommentaari: me ei tahtnud bibliomeetriat kasutada, aga paraku midagi paremat meil jälle ei olnud. Nii kordub see aastast aastasse.
Teadlastel kui toiduahelas kõige alumistel on isiklikus perspektiivis oma arvamust ohtlik välja öelda ja ega neid keegi ei kaitse ka. Avalikku arvamust teadlaste käekäik ei huvita, see pole piisavalt vaatemänguline. On üsna lootusetu minna seletama, mis toimub, kui probleemide avalikuks tulekul asuvad meedia ja üldsus automaatselt rahastaja (kui maksumaksja esindaja) poolele. Kultuuri või sporti suhtutakse üldiselt pisut teisiti. Lisaks otsene sildistamine, kui ütled midagi peavoolust lahknevat, mistõttu argumenteeritud diskussioon pole üldjuhul võimalik.”
Maa sool: kellele teadus kuulub ja mis on teadlase missioon?
TU: „Teadus võiks kuuluda teadlastele. Ideaalis peaks teadlane töötama mitte indekseerija, vaid majanduse, ühiskonna (hariduse, kultuuri), inimsuse heaks. Minu veendumuse kohaselt toob teadlane kõige rohkem kasu siis, kui saab juhinduda enda ja oma kolleegide uudishimust. Ootused ja mõõdikud peaksid olema sekundaarsed ja kui vundament paigas, siis iseenesest tulenevad. Teadlasi võiks võrrelda kultuuriinimeste ja sportlastega, kelle üle ühiskond saab uhkust tunda. Ideaalis seisab teadlaskond ühiskonna intellektuaalse teravuse eest, hoiab alal selle ratsionaalset teadmist preestri ja prohveti funktsioonis.”
Tarmo Uustalu ei pelga kasutada teadlaste kohta isegi niisugust väljendit kui „maa sool”. Mida teha siis, kui sool läheb läägeks? … Vähemalt on selle soola kogus umbkaudu teada, s.o mitu teadlast on miljoni elaniku kohta. Soomes on neid kaheksa tuhat, meil kolm tuhat (maailmapanga andmed). Ilmselt pole kuigi mõttekas Eesti praegust taset radikaalselt alandada. Tuleks luua stabiilne baasrahastuse süsteem korralikele tegijatele ja tuua tagasi töörahu. Ning publitseerimise eesmärgiks peaks taas saama uue teadmise levitamine ja talletamine.
[…] TTÜ õppejõud Tarmo Uustalu artikkel Õpetajate Lehes (29.11.13) […]
Mõistan et artikli sisu on osaliselt protest kirjutiste masinloetavuse vastu ent, mulle, kui igapäevaselt programmide lähtekoodiga tegelevale isikule on vastukarva kasutada jutumärkidega alamjaotatud teksti sees omakorda jutumärke. Inimloetavas tekstis võiks selliseid alamjaotuseid rõhutada kas kaldkirja või teise šriftiga.