Öökulli, Jaanalinnu ja Timmy lasteaed

8. nov. 2013 Piret Tali ajakirjanik - Öökulli, Jaanalinnu ja Timmy lasteaed kommenteerimine on välja lülitatud

Meie väiksem laps vaatab BBC animafilmi „Timmy aeg”, kus väike lambatall Timmy käib lasteaias. Seal on kaks kasvatajat, üks mees (Öökull) ja teine naine (Jaanalind) ning kümme mudilast. Ehkki üks neist on siil, teine mäger, kolmas kass, neljas notsu ja viies part, suudetakse neis ühistegevuse abil parimad omadused üles leida ja välja tuua.

Mulle tundub see ideaalse lasteaiana. Iga viie kuni kaheksa lapse kohta üks õpetaja, kes oskab ja tahab mõelda välja eri tegevusi ning on alati olemas.

Ehkki Timmy ei tunduks ilmselt ühelegi meie lasteaiaõpetajale ideaalse lapsena. Ta on aktiivne, püsimatu, tal on oma arvamus, ta tahab asju omamoodi teha, armastab üle kõige jalgpalli ja autosid. Ühesõnaga, probleemne tegelane. Erinevalt näiteks kiisust, kes on alati tubli.

Kui mõtlen meie lasteaedade ning seal antava alushariduse peale, pole ma nende sotsiaalsete oskuste arendamise võimes (mis aitavad üksteise erinevustega sõbralikult toime tulla, õpetavad meeskonnatööd jms sotsiaalseid oskusi) sugugi kindel, ehkki ses suunas püütakse.

Kui oleks valida, saadaks me oma lapsed kindlasti sinna Öökulli ja Jaanalinnu lasteaeda. Juhul kui selline lasteaed kusagil eksisteerib. Öökulli-sarnastest meeskasvatajatest kirjutatakse Eesti meedias ju nagu rahvuskangelastest, aga see, et peres või kogukonnas kasvatavad lapsi nii mehed kui ka naised, on ju aastasadu olnud täiesti tavaline.

Kuidas koheldakse erilisi? Aga tavalisi?

Kui Eestis üritatakse hariduslõhet suuremaks kangutada juba mudilase­east peale, siis head see ühiskonnale tervikuna ei too. Kui tänapäeval on inimesed nagunii asotsiaalsemad kui varem, naabrite, sugukonna jms sidemed on nõrgemad, inimesed individualistlikumad ja seeläbi ka õnnetumad, siis seda rohkem on vaja õppida koostööd, solidaarsust jne.

Lugesin, et Eestis vajab 20% lastest eripedagoogi abi. Praegu näib see, kas laps saab erihooldust või mitte, olevat paljuski kinni vanemate suvas. Alushariduse õpetaja peab saama ÜKSI hakkama nii erivajadustega lastega kui ka umbes 20 nn tavalapsega. Logopeed ega eripedagoog pole neist ju keegi.

Samas teatavad erivajadusega laste vanemad uhkelt, et nende lapsed saavad hakkama tavalasteaias või koolis, aga mis hinnaga? See eeldab eraldi metoodikat ka nn tavaliste laste harimisel. Kuidas saada hakkama kaaslasega, kes on vägivaldne ja äkkvihaga? Kes ei suuda joosta ega seista? Mida teha lapsega, kes ei oska sinu keelt hästi? Kuidas mängida lapsega, kelle riided ei lõhna kõige paremini? Mida teha, kui õpetaja on sunnitud enamiku ajast üht mürsikut taltsutama?

Sageli algab (häbi)märgistamine eelkõige väsinud, tüdinud ja koormatud täiskasvanutest, kes rühma juhivad. Ning märgid kanduvad lastega nende edasisse ellu. Tuttavate lapsevanemate kõige suurem probleem on sageli see, kuidas nende lasteaiarühmas saadakse hakkama konfliktsete lastega. Mille või kelle arvelt see ekstra tähelepanu tuleb? Ja mida teha, kui laps ilmub koju sinikate, vermete või hambajälgedega?

Õpetaja oskus erinevaid lapsi omavahel integreerida näib olevat kinni ainuüksi tema isiksuses ja inimlikus tarkuses, mitte niivõrd metoodikas. Aga kui laps on „tavaline” ja tubli, muutub ta nähtamatuks. Nähtavaks muudavad teda eelkõige pahandused, mis toob perspektiivis kaasa … konarliku haridustee, eduelamuse puudumise jne.

Meie Öökullid ja Jaanalinnud

Lasteaiaõpetajad on Eestis võrreldes isegi Soomega poole haritumad – 63% neist on kõrgharidusega. Nii tekib küsimus, kas 24–26 lapse sõna tõsises mõttes karjatamise jaoks pole nad ülekvalifitseeritud. Eriti neli või viis korda madalama palga eest kui Soomes. Nagu uuringud näitavad, ei tunne meie õpetajad end oma rollis ka ülemäära õnnelikuna. Mina soovin küll, et meie lastel oleksid õnnelikud õpetajad.

Isegi kui õpetajal on värske haridus ja teadmised, kulub see lihtsalt korra loomisele ja hoidmisele, mitte väärtuskasvatusele. Selleks on vähe võimalusi ja aega, kui küsimus on ellujäämises.

Omamoodi on ju kurb, et lastele ja nende probleemidele lasteaias ei jagu piisavalt individuaalset tähelepanu ning lapsevanemat jälitab mure, et tema laps võib aias olla oma murega üksi ja omapäi.

Või et määravaks saavad isevoolu kulgevad ja võimalik, et ka vägivaldsed või ebameeldivad grupisuhted. Teisiti väljendudes – tähelepanu puudus ja oskus lapsi tegevusse rakendada.

Teine asi: kas Eesti lasteaiaõpetajate vanuselist jaotust arvestades kannab nende kõrgharidus nüüdisajale vastavaid või Nõukogude-aegse koolisüsteemi väärtusi? Endisesse haridussüsteemi oli sisse kootud liiga palju ükskõiksust ja patriarhaalseid käitumismalle.

Kui palju on lasteaiad valmis oma õpetajaid koolitama ja arendama? Ka EECERA rahvusvahelisel alushariduse konverentsil Eestis polnud lasteaiaõpetajaid just ülemäära palju. Nagu öeldakse – nad olid tootval tööl. Sageli tundub, et investeeringuid rühmade õpikeskkonda peetakse palju suuremaks väärtuseks kui investeerimist õpetajatesse.

Palju on inimene, kes on 30–40 aastat ühes ametis töötanud, valmis või suuteline muutma oma väärtushinnanguid? Mis tahes ametis tekib mugavustsoon ja sellest välja tulla on raske. Kas see õpetaja on võrdne partner vanematele, kes tunnevad oma lapse ja tema haridustee vastu mitu korda suuremat huvi, kui 20 aastat tagasi kombeks oli? Ja isadele, keda nägi siis lasteaias palju vähem?

Või kui lasteaias on haritud, noor ja teotahteline pedagoog, kes koolitab end edasi, siis milline on tema motivatsioon 500-eurose palga eest selles ametis püsida? Mitu töökohta peab tal inimväärse äraelamise tarvis olema? Ja kas kahes lasteaias töötades ning ringe juhendades jääb tema teotahtest ja lustist veel midagi järele?

Üks asi on riiklikud palgaastmed, teine asi on õppeasutuste juhtide oskus oma õpetajatele motiveerivad paketid kokku panna. Et pedagoogide kaader püsiks sama läbi lapse lasteaiaaja, on oluline ka lapse turvatunde seisukohalt.

Mis on erahoius teistmoodi?

Suur nõudmine lasteaiakohtade järele on tekitanud Eestisse hulga eralastehoide ja -aedu. Sageli valivad pered väikelastele pehmeks üleminekuks lastekollektiivi just sellise.

Munitsipaallasteaiaga võrreldes maksab see perele kuus 10–15 korda rohkem. Kui laste­aia­koha­tasu Tal­lin­nas on 33 eurot kuus, siis eralasteaias on see vähemalt 300–500 eurot kuus pluss söögiraha. Tallinna linna toetus kustutab sellest vaid 106 eurot.

Paljud sellised eralasteaiad asuvad kortermajades (nagu ka munitsipaallasteaiad), neil pole mänguplatse ega valdavalt ka erihariduse saanud pedagooge, ometi on vanemad valmis selle eest nii palju maksma. Vahel pole valik eralasteaiakoha kasuks tingitud lasteaiakoha puudumisest, vaid eelkõige lootusest pehmele üleminekule.

Kas selle raha eest loodetakse lapsele saada individuaalset tähelepanu ja teadmist, et ta ei jää oma murede ja probleemidega üksi? Mina olen ikka evinud naivistlikku usku Eesti haridussüsteemi ja selle metoodikasse ning leidnud, et munitsipaallasteaias lapsed n-ö püsivad süsteemis ning arenevad kiiremini. Oma laste lasteaiaga olen ma vägagi rahul. Samas on käärid sama süsteemi lasteaedades ja rühmades saadavas kasvatuses küllalt suured.

Erahoidude puudus on sageli see, et seal on ühes grupis 1,5–7-aastased lapsed (nagu ka mitmetes munitsipaallasteaedades) ning neid on ühel inimesel eakohaselt hallata üpriski keeruline. Nagu olen aru saanud, pole erahoidude kasvatajate palgad ka märkimisväärselt suuremad nende kolleegide omast munitsipaalsüsteemis.

Üks tuttav hommikumaa ema oli üllatunud, et õpetajad lasteaia hoovis omavahel juttu ajavad ning lastega ei tegele. Nende maal poleks see võimalik, et lasteaias laps õues nii kukub, et keegi seda ei märka. Seal ei öelda, et alati on juhtunud, kõik me oleme nii kasvanud, meil ei jagu kõigi jaoks tähelepanu. Mis te arvate, kas selles riigis on lastel kõrgemad PISA testi tulemused kui Eestis või mitte? On!

Ainus, mis ikkagi loeb, on inimlik tähelepanu. Raske öelda, kas see on kinni õpetaja hariduses, motivatsioonis, palgas või inimlikus tarkuses. Isegi kui Eestis ei ole Öökulli ja Jaanalinnu lasteaeda, tahan kindlustunnet, et meie lapsed aias end üksi ja tähelepanust ilmajäetuna ei tunne.