Õpetaja üheksa ametit ehk Elu Suurbritannia erakoolis

22. nov. 2013 Martin Saar Gresham’s Schooli keemiaõpetaja - 1 Kommentaar

Kujutage ette Suurbritannia kooli, kus õpivad lisaks Briti teismelistele noored Hiinast, Saksamaalt, Venemaalt, Austriast, Hispaaniast jm. Kooli, kus ragbitreeneritena tegutsevad keemia-, matemaatika-, inglise keele ja ärinduse õpetajad. Kooli, kus õpetaja tööpäev lõpeb kord nädalas pärast ühtteist õhtul või kus võib pühapäeval õpetajate toas kolleegidega klaasi šerrit nautida. Kooli, kus on väga tugev ühtekuuluvustunne ning mis on paljudele õpilastele kõige selgemas tähenduses teine kodu.

Sellises koolis on minul õnnestunud töötada nüüdseks juba üle kahe kuu. Sarnase kogemuse saamiseks on kõigil Eesti õpetajatel ja õpetajakoolituse tudengitel võimalik kandideerida 10. detsembrini Tallinna ülikooli keelekeskuse vahendataval HMC (Headmasters’ and Headmistresses’ Conference) stipendiumikonkursil. Kuigi kõik erakoolid on erinevad, usun, et kogemus on igal juhul rikastav ja väärtuslik. Alljärgnevalt siis kõigest sellest, mis mulle igapäevaste väiksemate või suuremate murede kõrval hea mulje on jätnud.

Elu boarding school’is

Suurbritannias Norfolki maakonnas Holtis asuv Gresham’s School, milles töötan, on klassikaline boarding school, mille ajalugu ulatub 16. sajandisse. Kuigi tõlkevaste terminile boarding school on vähemalt sõnastike andmetel internaatkool, siis neutraalsema konnotatsiooniga (kuid kohmakam) on ehk väljend „õpilaskoduga kool”. Ometi on sageli tunne, et mitte õpilaskodu ei ole liidetud kooli juurde, et majutada kaugel elavaid või välismaalt pärit õpilasi, vaid pigem määrab suure osa nii õpilaste kui ka kooli identiteedist ja igapäevaelust just see maja, millesse õpilased kuuluvad. Pisut nagu „Harry Potteris”. Ja kui päris aus olla, siis rohkemgi kui pisut. Greshami koolis on seitse maja (neli poistele, kolm tüdrukutele) ning majade vahel peetakse võistlusi murdmaajooksust muusikaliste etteasteteni. Kuigi boarding house’ides ööbib vaid ligikaudu pool kõikidest õpilastest, on igal õpilasel ometi oma või kaaslastega jagatud tuba, kus koduseid töid teha. Ka kodust kooli käivate õpilaste jaoks lõpeb koolipäev kolm korda nädalas alles kell kaheksa õhtul, kui kodused tööd on tehtud. Selline üheskoos elamine ja tegutsemine kasvatab aga oluliselt ühist identiteeti ning kindlasti on hõlpsam tegeleda väärtuskasvatusega. Muide, enamik koolipäevi algab ühise kogunemisega kabelis, mille jooksul loetakse lühike palve, lauldakse üks hümn ning edastatakse koolielu puudutavad teated ja tunnustused ning noomitused.

Õpetajatele püstitatud ootused ja nõudmised

Nõudmised ja ootused õpetajatele on Suurbritannia erakoolides kõrged ning sellega on vastavuses ka töötasu. Õpetajatelt eeldatakse lisaks aine- ja pedagoogilistele teadmistele ning heale esinemisoskusele võimekust ja valmisolekut väga mitmekesiseks tegevuseks. Kuigi tööpäevad on pikad, tunnid kuuel päeval nädalas, kool septembri algusest juuni lõpuni ning lisaks ainetundidele juhendab suurem osa aineõpetajaid sporditegevusi, huviringe, hobiklubisid ning on mõnes boarding house’is kas housemaster (või housemistress), tuutor või korrapidaja-õpetaja, siis aitavad seda kompenseerida pikad vaheajad (kaks nädalat sügisel, kolm jõulude ajal, üks veebruaris, kolm lihavõtete ajal ning üks mai lõpus) ning üleüldiselt rahulikum ja stressivabam igapäevane tegutsemine. Ja suureks toeks on loomulikult õpilastele õpiabi pakkuvad koolitöötajad.

Nii on minulgi lisaks keemiatundidele mitmeid iganädalasi kohustusi. Kolm korda nädalas (teisipäeviti, neljapäeviti, laupäeviti) on tunniplaanis games, mis tähendab sportlikku tegevust ja võistlusi. Mina olen liitunud õpetajatega, kes viivad läbi murdmaajooksu treeningut. Kolmapäeviti pühendab suur osa õpilastest kaks tundi aga tegevusele, mis on sarnane meie riigikaitsega – Combined Cadet Forces. Selles on mul olnud võimalus õpetada noortele kaardilugemisoskusi, käia nendega kahepäevasel telkimisega matkal ning viimati tuli muu hulgas selgeks teha õpilaste kasutatava relva NSP (Normal Safety Precaution). Minu ja mu kolleegi ülesanne oli küll pelgalt tegevuse juhtimine – tunnikava olid koostanud spetsialistid ning protseduuri demonstreerisid noorematele õpilastele vanemad õpilased.

Väikesed klassid ja õpetajate koostöö

Suurbritannia erakoolidele on iseloomulik töö väikestes rühmades. Nii on Eesti mõistes põhikooliastmes õppegrupi keskmine suurus ligikaudu 20 õpilast, kuid gümnaasiumiastmes võib see olla kahest-kolmest õpilasest tosinani, mõningal juhul ka ehk pisut üle selle. See võimaldab realiseerida nii kujundava hindamise põhimõtteid, anda põhjalikku individuaalset tagasisidet kui ka aidata igal õpilasel oma õppimist planeerida. Ning loomulikult ei anna võrrelda 36 ja viie kontrolltöö parandamist.

Keemiaõpetuses on praktiliste tööde osakaal oluliselt suurem kui Eesti koolides, sest tingimused selleks on paremad: väiksed rühmad, täiskohaga laborant kolme keemiaõpetaja kõrval, hea materiaaltehniline baas (töölauad on varustatud gaasi ja voolava veega, klassides on mitu tõmbekappi). Keemiaõpetajad kasutavad ka kooli serveris ühist õppematerjalide kogu, mis vähendab tundide ettevalmistuseks kuluvat aega ning võimaldab mitmekesistada õppimist ja õpetamist.

Valikuvõimalused, millest oleks Eestil palju õppida

Veendun iga päev järjest enam, et Eesti gümnaasiumiharidust käsitleva õppekava reform on olnud pelgalt kosmeetiline ning toetub jätkuvalt veidrale veendumusele, et kõik õpilased peavad õppima kõiki õppeaineid üldhariduskoolitee lõpuni. Sellist „sundtoitmist” Greshami koolis ei ole, sest on mõistetud, et kõigile sunniviisiline keemia, bioloogia, geograafia, füüsika, muusika, kunstiõpetuse, ajaloo, ühiskonnaõpetuse jne killukeste õppimine ei võimalda noorel keskenduda-süveneda ega üldpädevusi arendada. Inglise koolile iseloomuliku viimase kahe aasta (Sixth Form) jooksul õpitakse süvendatult kolme-nelja õppeainet, mistõttu isegi viimastel aastatel lisandunud IB-programm kuue õppeainega (sh kohustusliku matemaatikaga) oli mitme Suurbritannia õpetaja arvates üleminek liigsele killustatusele. Kui tutvustasin neile meie arusaamist gümnaasiumiharidusest, olid nad lihtsalt jahmunud ega suutnud mõista, kuidas õpilased sellisel viisil üldse ülikooliõpinguteks valiku suudavad teha.

Eelmisel aastal arvasin, et kohustuslikud kolm keemiakursust kõikidele Eesti gümnasistidele on tarbetu ning parema meelega teeksin koostööd vaid kolmandikuga neist ehk tõsiselt motiveeritud keemiahuvilistega, kuid seda oluliselt mahukamalt ja põhjalikumalt. Nüüd olen selle otstarbekuses aga veendunud. Eestis nõuaks see kokkulepet ja mõistmist, et peamine on noore õppimisoskuste ja mõtlemisvõime kujunemine ja arenemine, mitte võimalikult paljudest distsipliinidest läbiratsutamine, lootes, et kogu õppesisu talletub mälusoppidesse.

Eksamid, mis polegi saatanast

Teine oluline õppimist ja õpetamist puudutav aspekt on suhtumine eksamitesse. Igas õppeaines, mille Suurbritannia õpilane on valinud, sooritab ta eksami. Õpetajate suhtumine eksamitesse on üldjuhul eluterve – ülesanded on hästi läbi mõeldud, vastavad aineprogrammile ja õpitulemustele, täpsete ja detailsete hindamisjuhenditega ja suureks abiks igapäevaste õppetundide planeerimisel. Ning ülesanded suunavad õpilasi kriitiliselt mõtlema, arutlema, põhjendama, analüüsima, nägema seoseid. Muide, mitmed Eesti riigieksamidki suutsid sama teha … Ma ei ole suutnud veel selgitada oma kolleegidele, mis motiveerib Eesti õpilast õppima gümnaasiumis üle kümne õppeaine, kui puudub isegi võimalus oma saavutatud teadmisi, arendatud oskusi ja kujunenud arusaamasid demonstreerida ja eksamiga vastava aine õpingutele punkt panna. Tegelikult ei tea ma seda isegi ja kahtlustan, et sellises kaootilises killustatuses saabki ellu jääda vaid pisut seanahka vedades.

Aastaks välismaale? Miks mitte!

Pärast kuut aastat Eesti koolis tundsin, et olen väsinud, tühjaks pigistatud ning mõneti ehk tupikuski. HMC (Headmasters’ and Headmistresses’ Con­ference) stipendiumikonkursil kandideerimine osutus aga suurepäraselt värskendavaks lahenduseks. Ei saa väita, et vanal heal Inglismaal oleksid pudrumäed ja piimaojad, küll aga on mul hea meel olnud selle lühikese aja jooksul palju uut näha, õppida ja kogeda. Ning tuleb tõdeda, et pisut raputust ja virgutust kulub aeg-ajalt ikka marjaks ära. Niisiis, 10. detsembrini on veel aega, head kolleegid Maarjamaal.

Väikesed õpperühmad, hea varustatus ning laborandi abi võimaldavad keemiaõpingutes rakendada rohkem praktilisi töid: õpilased magneesiumi ja hapniku ühinemisreaktsiooni uurimas. Fotod: Martin Saar

Väikesed õpperühmad, hea varustatus ning laborandi abi võimaldavad keemiaõpingutes rakendada rohkem praktilisi töid: õpilased magneesiumi ja hapniku ühinemisreaktsiooni uurimas. Fotod: Martin Saar


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Õpetaja üheksa ametit ehk Elu Suurbritannia erakoolis”

  1. Lembit Jakobson ütleb:

    Aaviksoo ministrina võiks lõpetada sellise tsaari-Venemaast jäänud gümnaasiumi, nagu see meil käibes on.
    Targu jättis Martin mainimata, et selles koolis õppimine on väga kallis.
    Et nii kasvatabki inglise eliiit oma järglasi: eliminieerides välismõjud ning maksimiseerides kooli kaudu antavaid väärtusi.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!