Rao Heidmetsa teedrajav animaõpik on abiks õpetajatele

2008. aastal kuulutasid Ühendkuningriigid välja laiaulatusliku haridus- ja kultuuristrateegia, millega väideti, et „filmikeel on 21.sajandi keel“, rakendades eesmärgi nimel tööle IT-spetsialiste ja disainereid, esimesed töötasid välja erinevaid programme ja teised disainisid vidinaid, millega lasteaialapsed said enese väljendamise õppimise nimel multikaid teha.

„Tee ise animafilm. Usu, see ei ole üldse raske“

Mulle meeldivad need sõnad raamatu tagakaanel ja veel toredam oleks, kui nad asuksid esilehel. See mantra võiks kõlada tihedamalt ja innustavalt, mitte ainult raamatus, vaid igas koolis, igas tunnis. Eneseväljenduse nimel.

Taustast

Keelesüsteemi toimimise põhieesmärgiks on moodustada tähenduseta häälikutele tuginedes mingi tähenduslik lausung, ütleb definitsioon. Seda rakendades on näiteks kirjakeelel võimalus kritiseerida öeldut sellessamas omaloodud süsteemis ehk samas kirjakeeles. Tähenduse üle on võimalik diskuteerida teistsuguste tähendustega, kuid samasse süsteemi kuuluvate märkide abil. Kuigi noodikirja peetakse ka teatud määral keelesüsteemiks, pole siiski pelgalt nootide abil võimalik kriitilist piiri ületavat hulka konkreetset infot väljendada, kuigi emotsioonide ja tunnetuslikkuse ampluaa on teinekord suuremgi kui kirjakeeles. Kogu see väljenduste virvarr kulmineerub kaasajal filmikeele ümber.

Pildikeelel tundub seisvat ees suur tulevik. Sest multimodaalse ahelsüsteemina on ta kasutamas erinevate väljendusvahendite korda ja seotust, et esitleda ja selle abil ka kritiseeritud saada. Probleemi asetuseks on vaid see, et süsteemina on veel „mähkmetes“ – võrrelgem kasvõi kirjakeele ja pildikeele vanust, viimase maailma ilmumise ajast on mõni inimene veel võib-olla eluski…

Animaõpik on teerajaja

Rao Heidmetsa „Animaõpik“ on teerajaja metoodilisel filmikeele õpetamisel eestikeelsel haridusmaastikul. Raamatu kaasabil ja enda huvi korral saab multika valmis teha täiesti iseseisvalt, kõik on „puust ette ja punaseks tehtud“. Raske on ennustada, kas eelteismelistele sobib lapata raamatut ja selle järgi multikaid teha või pigem kiigata Youtube’ist lõpul hulgal sarnaseid videoklippe, neid kopeerida ja nende nõuandeid järgida. Kuid kui lapsed kõrvale jätame, siis veidi vanemale generatsioonile on see õpik ülimalt vajalik.

Animaõpik on algusest lõpuni sisutihedalt praktilist nõuannet täis. Enam-vähem kõikide tehnikate kohta, samm-sammuliste juhenditega, nõuannetega. Illustratsioonide hulk pimestab, kuid vähem vist ka ei saaks. Suurepärane õpik.

Animatsiooni õpetamise lähiajaloost

2004. aastal tulid Kinobussi manu taanlased nimekast animatsioonikoolist Animwork ning kutsusid koostöös arendama filmimetoodikaid õpetajate jaoks – et kasutada animatsiooni teiste ainete õpetamiseks koolis. Koostööprojekt sujus väga hästi, tollasele kaheaastasele tegevusele on järgnenud peagi 10 aastat koostööd sarnases valdkonnas – kuid üks „aga“ on ka. Alguses oli plaan teha animatsiooniõpik, kuid vaidluste käigus otsustati veebirakenduste kasuks. Siiamaani Kinobussi lehel „rippuv“ „Animapuu“ on metoodiliselt suhteliselt sarnane netilehekülg Animaõpikuga. Kõik saavad kasutada, on interaktiivne, kust näeb kohe näiteid ja selgitusi. „Aga“ seisnebki selles, et õpilastele see lehekülg väga meeldis, kuid õpetajatel oli selle kasutamisega probleeme. Liiga uudne. Liiga digitaalne. Vaja oleks raamatut… nõnda jäi hulk head potentsiaali toona seisma.

Animaõpik on õpetajatele

Niisiis, peaaegu 10 aastat hiljem on olemas raamat, mille järgi õpetamisel samme astuda, kuid siinkohal tasub kindlasti selgeks teha, kellele raamat mõeldud – see on õpetajatele. Miskipärast ütleb stereotüüpne eelarvamus ning kohatine sõnavara kasutus („tee koos täiskasvanuga“), et see on hea kingitus (lasteaia)lapsele, kes võiks juba vaikselt hakata tänapäeval multikaid tegema. Samas on raamatustruktuuri jälgides selge, et eelkõige tasub seda kasutada õpetajatel. Lapsed on raamatu samm-sammuliseks läbimiseks püsimatud, ning kui neid selle taha sundida, siis muutub ka filmitegemine suurest lustist ja mängust kohustuseks, millest suure kaarega eemale hoida.

„Arvuti-ja-animatsiooniga-mitte-nii-väga-familiaarne“ õpetaja võtab selle raamatu kätte teadlikult, tudeerib ja katsetab, saab põhimõtetest sotti ning pärast on julge minna klassi ette ning sama teadlikult klassi ees filmitegemistega edasi mängida. Justnimelt mängida – peaasi, et seda seni lustliku pildikeelega mängimist hirmsaks kohustuslikuks koolitunniks ei tehtaks. Läbi lusti ja mängu õppimine – kas mitte see polnud järgneva kümnendi Eesti haridusekavas eraldi eesmärgiks? 

Kuniks filmi tegemine on vaba kohustusest, seniks on tal rõõmu areneda ja kahjuks või õnneks pole filmikeel veel täielik keelesüsteem. Las ta siis areneb koos meiega.

Rao raamatu metoodilisus on kahtlemata ülimõjukas ja mingis mõtte isegi nunnu. Justnagu lapsevanem seletab lapsele. Ja nii tasubki võtta. Et võtame raamatu kätte ja hakkame õppima. Kui keegi tunneb, et mõnda elementi filmitegemisest isegi teab ja kohati tundub, et liialt nämmutatakse teemat läbi – siis see ongi kaheaastase rääkima õppimise metoodika. Filmikeel oma arengult ei ole kaugemal, kui inimene kaheaastaselt kõnelemas. Kordame, räägime lihtsate sõnadega, ja kui vähegi võimalik, näitame ette. Ses mõttes on isegi viited raamatust ja raamatuga seotud netikeskkond paun.ee ju heas usus seotud, kuigi Youtube oma kanalite rohkusega on teadlikumale kasutajale see, millel on kaalu. Siiski on Paun on esimeseks eestikeelseks sammuks hea, kuid mitte piisavalt veenev. (Miks üldse „paun“?)

Mõned kitsaskohad

Häirib ühe ja ainuma tasuta netist leitava animatsiooni programmi Monkeyjam (lk 117) afišeerimine. Miks? Sest see on programmina ajast ja arust. Olgu – kui võtame selle programmi põhimõtteliselt arvuti kasutamise struktuuri kirjeldamise aluseks – et kuidas programm pilte arvutisse „võtab“ ja töötleb ümber filmireaks, siis sobiks teema lahti kirjeldada. Kuid programmina on see ajast ja arust ning eriti häirivaks muutuvad tehnilisest perspektiivist lehed, kus näiteks on toodud juba ajaloo hõlma kadunud DVkaamerad ning firewire-kaabliühendused (lk 116). Neid pole enam. Kaasajal teevad kõige tavalisemad fotokadki juba teatud rakenduste toel pildireast filmirea, sestap peaks seda poolt jooksvalt täiustama ja infot justnimelt vabalt jagama. Olgu siis paun selleks leheks, kuid raamatu need leheküljed on juba ilmudes ajaloo prügikastis. Tegelikult tühiasi, sest sisulist kaalu animatsiooni õpetamise metoodikas see ei vähenda.

Veel pisike norimine, mis ongi vaid põhimõttelise tähendusega: Rao raamatus on kujunduse üheks aluseks filmilindi kaadriraam, millega märgitakse ära kaadri piirjooned, näiteks lk 44 joonis 57, „tegevus võõrad käed katsuvad nägu“. Märgisüsteemi tasandil oli filmilint kunagi kindlasti tugeva tähendusega, kuid pole kaasajal enam kõigutamatu. Esimesele klassile on perforeeritud raamike ilmselt mittemidagiütlev, sest pilte tehakse nende eluajal ainult digivahenditega ning kaasaegset kaadriraami näevad nad pigem must joonega välja joonistatult, lõikekohad keskel ning punane tuluke ekraani servas… (tuleb tuttav ette?) ühesõnaga, kõigepealt peaks hakkama seletame nendele noortele, miks see raam selliste perfoakudega on, mis need perfoaugud üldse on… jne

Pildikeelt tuleb seletada pildikeeles, siis on märgisüsteem arenev, siis on võimalus ka arvata, et pildikeel on keelesüsteem. Väga mõnus on õpiku puhul, et Rao on kasutanud hulganisti näiteid omaenda rikkalikust filmoteegist. Rao on läbi oma filmitegemiste kogu aeg olnud kirglik eksperimenteerija erinevate vahenditega ning sellevõrra on tal „oma salvest“ neid näiteid ka rohkelt võtta. See annab kokkuvõttes tulemusliku usutavuse; näited on loogiliselt seatud, kohe näha, et oma kogemuse pealt, mitte pelgalt ettekujutatud. Eeldaksin, et juhtumisi kõiki neid filme ka reaalselt nähes omandab õppijale animaõpikust omandatu seda sügavama mõju. Tollest ehk ka mu irisemine filmilindijoonise kallal, mille puhul oli tunda takerdumist minevikku. Filmilint on kadunud, elagu digi.

Tänu sellelesamale digile saamegi tänasel päeval õpetada lapsi igapäevaselt multikaid tegema – enam ei võta filmilindi keemilise ilmutamise protsess kaks nädalat aega – nõnda metsikut aja kulgu poleks keegi lastest viitsinud ära oodata…