Riigikaitse vene õpilastele – väljakutse ja võimalused

8. nov. 2013 Kristo Pals MTÜ Riigikaitse Rügement - Kommenteeri artiklit

MTÜ Riigikaitse Rügement viib riigikaitseõpetust läbi 13 koolis Tallinnas ja Harjumaal. Meie „portfellis” on tublisid maa- ja linnakoole, eesti ja vene koole, kutseõppeasutusi ja haridustempleid, mida eri edetabelites nimetatakse eliitkoolideks. Kokku on meil sel õppeaastal üle 600 õpilase ja julgeme antud valimit nimetada läbilõikeks ühiskonnast.

Juba kolmandat aastat riigikaitseõpetusega tegeldes oleme märganud, et läbiv küsimus on rahvusküsimus. Me ei ole rahvuspõhist statistikat teinud, kuid nimede ja aktsendi järgi otsustades ei ole vist ühtegi kooli, kus kõik õpilased oleksid eestlased. Meie tundides osaleb või on osalenud nii venelasi, ukrainlasi kui ka valgevenelasi, rääkimata vahetus­õpilastest üle maailma.

Mida see tähendab riigikaitseõpetajale? Me ei saa oma tunde julgeolekuohtudest ja sõjaajaloost läbi viia, mainimata Nõukogude Liitu ja Vene Föderatsiooni. Tihti kipub riigikaitseõpetajal käibefraasina üle huulte hüppama mõiste „venelased”, mis iseloomustab kõike seda, mis meid on ähvardanud ja ähvardab. Eestlasele tähendab mõiste „venelane” ju tsaariaegset iket, Nõukogude Liitu koos oma repressioonidega ja praegust ida pool valitsevat režiimi. Kuid mida peaks tundma see venelane meie klassis, kui räägime venelastest?

Riigikaitseõpetaja ei peaks kasutama käibeväljendeid, vaid rääkima asjast nii, nagu see on. „Venelase” asemel tuleb öelda „Nõukogude režiim” vms, sest sõna „venelane” kasutamine toob automaatselt kaasa eestlaste ja Eestis elavate venelaste vastandumise. Kas me seda vajame?

Oma esimeses riigikaitselaagris, kus osalesid eesti ja vene kool, oli algselt plaanis koolidevaheline mõõduvõtt. See oleks tähendanud eestlaste ja venelaste vastandamist. Õnneks kaine mõistus võitis ja nüüd püüame loobuda vene koolide laagrist ning jagame vene õpilased pigem eesti koolide riigikaitselaagritesse, nii et igas loodavas üksuses oleks paar vene keelt rääkivat noort. Eesmärgiks mõlemapoolne integratsioon.

Ühiskonnas aeg-ajalt õhutatavast vastandumisest tingitult on hakanud nii mõnigi vene juurtega õpilane eestikeelses koolis oma rahvust häbenema. Nii ei kasuta üks meie õpilane järjekindalt oma sünnijärgset eesnime, vaid palub end Jekaterina asemel kutsuda Katiks. Ametlikes paberites lisab ta arusaadavuse huvides oma õige nime sulgudesse. Ja kirjalike tööde puhul püüavad vene emakeelega õpilased põhjendada kirjavigade hulka kiirustamise ja muude väljamõeldud vabandustega. Keegi ei ütle, et ta on venelane ega oska eesti keelt seetõttu piisavalt hästi.

Kas nad saavad aru?

Kevadel pidasime loenguid Kohtla-Järve piirkonna vene koolides. Andsime riigikaitse aluste tunde vene keeles, ehkki koolijuhid palusid õpetada eesti keeles. Enne tundide andmist arvasime, et eesti keelega ei ole nendes koolides midagi peale hakata, kuid 10. ja 11. klassi tüdrukud oskasid öelda eesti keeles seda, mida meie ei suutnud väljendada vene keeles, nad kasutasid sõnu „hõivama”, „varitsus”, „julgeolekuoht” jne. Nii mõnigi kord on õpilased palunud vene keele asemel kasutada eesti keelt.

Hiljuti viisime ühe vene kooli ekskursioonile staabi- ja sidepataljoni, kus tutvustus viidi läbi poliitkorrektselt eesti keeles. Õpilased said enamasti aru, oskasid küsimustele vastata, kuid ise ei küsinud midagi. Kui läbiviija (kelle emakeel oli vene keel) otsustas rääkida vene keeles, muutusid õpilased elavaks, küsisid ja süvenesid õpetusse. Eesmärk ajateenijate olmet ja igapäevategevusi tutvustada sai täidetud enam kui 100%. Kui vene õpilastele eesti keelt mitte peale suruda, omandavad nad nii riigikaitsetundides antava materjali kui ka eesti keele palju loomulikumalt.

Ilmselgelt ei ole võimalik anda rivitunde vene keeles, kuid seletav tekst võib olla ka vene keeles. Nii jäävad õpilased veel pärast laagritki eesti keeles oma rivisammu harjutama või kasutavad eesti ja vene sõnu läbisegi. Meenub ajateenijate juhuslikult pealt kuuldud vestlus. „A u tebja linnaluba jest? Ja sevodnja paidu v toimkond na söökla, tõ znaješ kto sevodnja korrapidaja?” Riigikaitselaagris pole olnud ilusamat pilti, kui eesti keelt mitteoskavad poisid, kes võtsid lõkke ääres üles laulu „Jää vabaks Eesti meri”, mida olid eelmisel päeval õppinud. Kusjuures rivilaulu soovisid nad selgeks õppida ise, sest väeosas laulsid ajateenijad seda igal võimalusel, kui rivikorras käisid. Soov samastuda ületas keelebarjääri.

Mis keeles õpetada?

Meil on mõned vene poisid esimeses loengus teatanud, et nad tahaksid minna aega teenima pigem Vene Föderatsiooni. Pärast riigikaitseõpetuse kursust ja laagrit on nad aga leidnud, et tahavad hoopis Eestit kaitsta. Kust tekib soov minna aega teenima teise riigi armeesse? Ehk sellest, et nad saavad infot võõrastest kanalitest? Või pigem sellest, et Eestis ei pakuta neile infot neile arusaadaval viisil ja keeles? Veetnud riigikaitselaagris ühe öö kasarmurežiimil, soovisid vene poisid jääda juba järgmisest nädalast aega teenima – distsipliin ja kõva käega juhtimine sobis neile. Nad kirjutasid isegi pataljoniülemale avaldused, ehkki viimane neid asju ei otsusta. Asjade korrektselt ajamiseks palusime neil pöörduda kaitseressursside ameti poole, kuid paraku ei mõistnud nad oma tagasihoidliku eesti keele oskuse tõttu KRA kodulehekülje infot ja kodanikukohustuse täitmine lükkus edasi. Pöördusime KRA poole, kuid venekeelse info avaldamist oma kodulehel ei peetud vajalikuks.

Riigikaitsestruktuuridest ei ole venekeelset infot ühegi asutuse koduleheküljel – isegi kaitseministeerium on võtnud oma kodulehelt maha viite venekeelsele saidile ja otselingilt http://www.kmin.ee/ru jõuab lehele, kus aeg jäi seisma 1. märtsil 2013. Eesti riik ei nõua olemasolevatelt kodanikelt riigikeeleoskust ja teeb kõik selleks, et Vene kodanikud ei saaks osa sellest, mis meie riigis toimub. Kutsekooliõpilaste pea olematu riigikeeleoskuse ning eestlaste hääbunud vene keele oskuse juures oleme jõudnud olukorda, kus oleme korraldanud riigikaitselaagri inglise keeles. Eesti vabariik AD 2013.

Oma õppetöös oleme jõudnud järeldusele, et keel ei saa olla eesmärk, see on vaid vahend inimeseni jõudmiseks. Riigikaitse algab südamest, mitte keeleoskusest. Kutsekoolid ei ole kohustatud õpetama eesti keeles. Nii oleme leidnud endale õpetajad, kes annavad eestikeelseid materjale kasutades tunde vene keeles. Meie eesmärk on, et õpilased saaksid aru tunnis räägitavast, me ei taha olla pimedad rahvuslased, kes räägivad põhimõtteliselt ainult eesti keeles. Keeleoskus ei näita veel meelsust. Vene õpilaste esseed teemal „Kuidas mina saan kaasa aidata riigikaitsele” ei erine sisult eesti õpilaste omadest. Kirjavead ja vigased lausekonstruktsioonid meid riigikaitseõpetuses ei huvita – sisu on olulisem.

Lojaalsus

Oleme pidanud muutma oma arvamust vene koolidest. Enne riigikaitseõpetusega tegelemist ei pidanud me neid kõige Eesti-sõbralikumateks. Kindlasti on praegugi vene koole, mis keelduvad riigikaitseõpetusest, kuid selliseid on ka eesti koolide hulgas. Sellest ei võida ega kaota kool otseselt midagi, kuid kindlasti on kaotajaks Eesti riik ja õpilane ise.

Eelmisel aastal andsime ühes 100% vene kutsekoolis koolilõpuaktusel riigikaitsekursuse edukalt lõpetanutele hõbedased rinnamärgid. Tundsime end kui teise maailma sattunud: igal pool vene keel, õhupallidega dekoreeritud saal, tütarlaste harjumatult värvikirevad kleidid. Kuid siis märkasime, et loosungid seintel olid kahes keeles. Õhupallid olid kolme värvi: sinised, mustad ja valged. Aktus algas Eesti hümniga, mida nii mõnigi laulis kaasa. Päevajuhid olid kakskeelsed. Ekraanil jooksvad pildid õppeaastal toimunust vaheldusid rukkilillede ja vabariigi vapiga. Saime heas mõttes šoki, kui rahvusliku uhkusena tõsteti esile Eesti väga head esinemist Eurovisioonil lauluga „Kuula”. Ja loomulikult oli neil vaja see YouTube’ist eesti keeles ette mängida. Me ei ole sellist rahvuslikkust eesti koolides veel näinudki, kuigi kõik toimus enamjaolt vene keeles, venelastelt venelastele. Ka selle kooli direktor ei ole eestlane.

Tänavu käis selle kooli lõpuaktusel riigikaitseõpetuse lõpetanute rinnamärke üle andmas kindral Laaneots. Temal ei olnud raske pidada oma kõne maha vene keeles ja loetud minutitega süstis ta õpilastesse kodumaa-armastust rohkem kui meie terves riigikaitsetunnis. Loodame, et antud kooli lõpetanud Eesti kodanikud ei avalda soovi teenida aega Vene Föderatsioonis.

Riigikaitseõpetus ei ole sõjateaduste õpe, vaid vahend süvendamaks isamaalisust ja patriotismi selle sõna parimas tähenduses. Sõltumata keelest. Kui kodanikutunnetust ei anta kaasa emapiimaga, peab riik tegema seda koolide kaudu. Riigi pikaajalisuse vundament on, et kaitseministeerium toetab riigikaitseõpetust jõuliselt nii rahaga kui ka korralduslikult – just nii tagame kodanike lojaalsuse. Oluline on, et meil oleksid samad põhiväärtused ja ühtselt mõistetav kodumaa-armastus.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!