Strateegia nimi − „Uus õpikäsitus”
TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses Mektory arutati 30. oktoobril elukestva õppe strateegiat 2014−2020.
Olen strateegia kavandi aruteludel osalenud neli korda ja viimast versiooni lugedes olin mõnevõrra pettunud. Seal ei olnud enam seda emotsiooni, mis oli varasematest aruteludest meelde jäänud. Minister Aaviksoo võrdles strateegia eelviimast varianti paar aastat tagasi Prantsuse revolutsiooniga. Nüüdne dokument on aga puhtalt juriidiline tekst, kus korduvad sõnad „kvaliteet”, „taristu”, „pädevus”, „õppevara”, „arendamine”, „edendamine” jms. Kuid on ju ka arusaadav, et ametlik dokument ei saagi väga dramaatiline olla.
Dokumendi sisule ei ole suurt midagi ette heita. Vaatasin kõigepealt muidugi neid teemasid, mida ise oluliseks pean, ja tõdesin, et ükski neist pole mainimata. Näiteks meie paremate ja kehvemate koolide tulemuste liiga suur vahe − strateegia näeb ette mahajäänud koolidele abi osutamise. Oleme pahased, et koolide pingeridu koostatakse üksnes eksamihinnete põhjal − strateegia lubab kasutusele võtta ka kasvatustööd arvestavad kriteeriumid. Tänapäeva koolis ei otsusta õpilane suurt midagi, õpetaja ütleb, mida, kuidas, kui pikalt ja mis ajaks tuleb teha − strateegia kirjutab õppija aktiivsest osalusest ja vastutusest. Kui enamasti mõistetakse õppimist õppekava teemade läbivõtmisena, siis strateegias rõhutatakse, et koolis tuleb õppida eelkõige probleeme lahendama, ja seda tuleb teha meeskondadena. Need on vaid mõned iseloomulikud momendid. Kuna strateegia tekstist jookseb punase niidi läbi ka sõnapaar „uus õpikäsitus”, tekkis lugedes kohati tunne, et tõesti läheneb üleminek uuele haridusparadigmale.
Mis siiski häiris, oli see, et dokumendis on esile toodud viis väljakutset. Need pole halvad ega valed, aga neid on liiga palju. Olen neid oma kümme korda lugenud, aga kui oleks vaja need kiiresti üles ütelda, jääksin mõtlema, mis seal siis õieti oli.
Siit ka mõte, et miks ei võiks elukestva õppe strateegial olla piltlik pealkiri, mis võtaks need viis väljakutset kokku. Ei juhtu muidugi tihti, et ametlikul dokumendil on pealkiri, kuid vahel tuleb seda siiski ette. Näiteks USA põhikooliseadusel on pealkiri „Ükski laps ei jää maha!”. Tänu löövale pealkirjale saab igaüks kohe aru, mis on USA põhikooli probleem number üks – suure osa laste kehvad tulemused ja väljalangus. Ja igaüks saab tänu sellele pealkirjale ka kohe aru, mis on USA kooli suur ülesanne – mahajääjaid järele aidata. Pärast seaduse jõustumist lisas USA haridusministeerium asjale löövust sellega, et paigutas oma kodulehe iga dokumendi juurde väikese logo „Ükski laps ei jää maha!”. Nii tuletab ministeeriumi kodulehekülg kõigile USA kooli suurt ülesannet pidevalt meelde.
Mis võiks aga olla meie elukestva õppe strateegia samavõrd lööv pealkiri? Kas see võiks olla näiteks „Uus õpikäsitus”? See näitaks ära meie suurima probleemi – õpitakse vanaaegselt ja ebaefektiivselt. Ja kohe oleks selge ka meie suur ülesanne – minna üle tänapäevasele õpikäsitusele.
Strateegia pealkiri „Uus õpikäsitus” hakkaks liikuma suust suhu lasteaedades, koolides, ülikoolides, täiskasvanute koolituskeskustes, sest see puudutaks neid kõiki. Selle alla mahuvad hästi ka algatus Huvitav Kool, programm „Uus kool”, samuti haridusinnovatsiooni keskuste tegevus jpm. Neil kõigil oleks selge nende suur ülesanne – minna üle iseseisva õppija väljakujunemist toetavale õppeviisile.
Ülikoolide kasvatusteaduskondadele oleks see muidugi topeltülesanne: hakata õpetama uut moodi oma üliõpilasi ning aidata põhikoolidel, gümnaasiumidel ja kutsekoolidel uuele õpikäsitusele üle minna. Meedia mõistaks pealkirja „Uus õpikäsitus” kui uue etapi algust Eesti hariduselus.
Üleminek uuele õpikäsitusele ei kujune lihtsaks. Rääkida me sellest juba oskame. Ka strateegia arutelul TTÜ Mektory saalis rääkisid kõik ettekandjad ilusat ja õiget juttu. Aga arutelu ise oli korraldatud väga vanaaegselt. Ehkki kõik osalejad olid strateegia teksti internetist juba lugenud, tutvustati pool päeva neile uuesti selle sisu. Ettekandajad esinesid esmaste infoallikatena, rõhutades samal ajal, et õpetaja ei ole enam infoallikas, vaid õppija partner. Aga loodetavasti lähevad ka meie arutelud ja koosolekud peagi üle uuele, tänapäevasele paradigmale.
http://www.kogu.ee/olemus-ja-roll/elukestva-oppe-strateegia/elukestva-oppe-strateegia-2014-2020/