Tarmo Männard: Pioneerilaager
Pildil on Tarmo Männard esimese klassi poisina. Laagrisuvi, diversandijaht ja esimene avalik esinemine pole enam mägede taga.
Pärast esimese klassi lõpetamist õnnestus mul käia pioneerilaagris. Mu ema kutsuti sinna kasvatajaks ja ta võttis minu kah kaasa. Tõsi, ta ei kasvatanud seda rühma, kus mina olin. Nii et kohtusime seal üsna vähe.
Pioneerilaager Stroitel (Ehitaja) asus Tuhalas. Asutus oli paigutatud kunagise sõjaväeosa kasarmutesse. Koht oli venekeelne ja üsna venemeelne. Eripäraseks tegi selle tõsiasi, et seal oli eelkooliealiste rühm. Nood polnud teadupärast isegi mitte oktoobrilapsed. Kõige suuremad ehk 10. klassi lõpetanud moodustasid 1. rühma, 9. klassi lõpetanud 2. rühma jne. Meie siis vastavalt 10. rühma. Rühma nimi oli Ogonjok ehk Tuluke või Leegike ja igahommikusel rivistusel pidime küsimise peale kisama oma rühma deviisi: „Gari-gari jasna, tobõ ne pogasla!”. St „Põle-põle heledalt, et ei kustuks ära!”
Sööklas oli ainsaks söögiriistaks augustatud sabaga lusikas. Lusikaga sai süüa putru või suppi ja lusikasabaga leiva peale võid määrida. Tõsi, augukesest tuli määrimisel välja pisike võivorstike. Nendest sai nina alla teha võivuntse.
Käimlateks olid majadest eemal asuvad putkad, kus olid betoonpõrandas neljakandilised augud. Kasvataja hoiatas meid kohe alguses sinna sissekukkumise eest. Ühel öösel tuli ühel 10. rühma poisil pissihäda, aga peldikusse ei julgenud ta pimedas minna. Minemata jätta kah ei saanud. Eks vaene hädaline lahendas probleemi siis käepäraste vahenditega. Kui järgmisel päeval hakkasime õueminekuks riietuma ja kummikuid jalga ajasime, vurtsus ühe poisi varvaste vahelt sulakusi üles. Kasvatajal oli kõvasti jooksmist ja kasimist.
Pioneerilaagris olid ka oma töökojad, näiteks puutöökoda. Selle põhiasukaks oli 6. rühma kurt vene noormees. Kuna ta korralikult ei kuulnud, ei osanud ta ka kuigi arusaadavalt rääkida. Kui ta siis midagi seletas ja sa talle märkide keeles näitasid, et ei saa aru, tuli ta tavaliselt hästi ligidale ja kisas eesli karjumist meenutava häälega oma teate otse kõrvaauku. Muidu oli tore poiss, oskas puutööd palju paremini kui meie ega keelanud kunagi oma abi. Seda oli tihti tarvis, sest puutöökojas valmistasid kõik endast lugupidavad poisid endile Saksa MP-40 automaatide koopiaid. Pärast jooksid kõik suuga pauku tehes ümber majade. Häda oli ainult selles, et keegi ei tahtnud sakslasi mängida. Kõik tahtsid olla „meie omad”.
Automaate tehes valmistuti ka häireks. Pioneerilaager ilma häireta pole ju mingi pioneerilaager. See oli laagrielu tipphetk! Ilmselt laste julgeolekukaalutlustel ei tehtud mitte öö-, vaid päevahäiret. Ühel hetkel aeti kogu seltskond lipuväljakule ja teatati, et laagri territooriumil on nähtud diversante. Rühmadele jagati ülesanded kätte. Suuremad poisid olid nn löögirühmad ja väiksemate osaks jäi objektide kaitse.
Meie ja 11. rühma tittede valvata oli söökla. Pidime passima, et diversandid sööklas diversiooni korda ei saadaks. Kõik olid hästi elevil. Automaaditorud vahtisid söökla ümber ärevalt igasse ilmakaarde, valmis sissetungija iga hetk kõrvulukustava „tat-tat-tat-tat-tati” saatel tinaubadega üle kallama. Kurjategijaid polnud aga kusagil. Lõpuks said suured poisid Diversandi kätte. Diversant oli kangesti laagri muusikajuhi-akordionimängija moodi, ainult et näost rohelise guašiga kokku mäkerdatud. Nüüd oli ka kõige väiksematel laagrikaitsjatel võimalus rahvavaenlase vastu oma põlgust välja näidata. Diversanti sikutati riietest ja jagati talle nii palju võmme, et lõpuks võtsid suuremad vaesele kurjamile kaitseks ringi ümber ja viisid ta staapi ülekuulamisele.
Sellesse pioneerilaagriaega jääb ka minu esimene avalik esinemine. Laulsin laval heleda lapsehäälega:
„Kased valged, haavad hallid,
toomeokstel tuhat õit.
Kodumaa, sa ikka kallis.
Sellist teist ei leida või.
Mööda kaldaid, mäeveeri
läbi laia kodumaa
kulgeb palju-palju teesid,
meid nad kaasa kutsuvad.”
Muusikalise saate eest hoolitses akordionimängija-diversant. Siis juhtuski katastroof! Kolme salmi asemel mängis ta ainult kaks. Lavalt lahkudes olid mul pisarad kurgus. Tundsin end petetuna. Oli selge, et kõik plaksutasid ainult moepärast, sest laulul polnud ju ei saba ega sarvi, ei lõppu ega algust. Kuulajad ei saanudki teada, et:
„Kuldne elu on me lastel,
päevast päeva kaunim ta.
Helge õnnetähe paistel
hea on elu meie maal.”
No öelge, kas te ise oleksite saanud laulu sõnumist aru vaid kahe esimese salmi põhjal!
NB! Sõnu aitasid mul meenutada mälumängur Andres Kasesalu, kellel oli meeles laulu teine salm, ja poeet Leelo Tungal, kel tuli kahe esimese salmi põhjal meelde laulu lõpp.