Triin Soone: Igal lapsel on õigus raamatule

Eesti lastekirjanduse keskus peab sel nädalal oma 80. sünnipäeva. Kuigi tulemas on ka traditsiooniline sünnipäevapidu, on enamik juubelikuu üritusi suunatud majast väljapoole. Sest lastekirjanduse keskuse juhi Triin Soone suurim ametialane soov on, et head lasteraamatud jõuaksid kõikide lasteni üle Eesti. Paraku maalasteni praegu paljud raamatud ei jõua.

Mulle tundub, et laste lugemishuvi ei rauge mitte sellepärast, et neid raamatud ei huvita, vaid põhjusel, et nende elus ei ole raamatuid, nendib Triin Soone. Kui Tallinnas säärast probleemi ehk pealtnäha ei märkagi, siis maapiirkondades elavatel lastel ei ole läheduses raamatupoodi, koju ei jaksa vanemad raamatuid enamasti osta ning koolides-raamatukogudes on head uuemat lastekirjandust sageli vaid üks eksemplar.

„Kuidas need lapsed siis raamatuni peavad jõudma?” küsib lastekirjanduse keskuse juht, kes on välja arvutanud, et isegi kui lasteraamatu tiraaž on keskmisest suurem ehk tuhatkond ning igal aastal sünnib 14 000 – 15 000 last, tähendab see iga raamatu kohta ligikaudu 30 000 – 40 000 potentsiaalset lugejat, sest raamat huvitab ju mitte ainult ühe aastakäigu lapsi, vaid üldjuhul ka paari aasta võrra nooremaid ja vanemaid.

Soone tunnustab Põhjamaid, kus säärase probleemi lahendamise või vähemalt sellele kaasa aitamise on enda kanda võtnud riik. Valitsus näeb raamatukogusid tugeva partnerina ja toetab rahaga raamatukogudesse-koolidesse lastekirjanduse hankimist.

Kuigi paljudes kodudes võib alles olla vanemateaegset lastekirjandust, ei ole see päriselt lahendus. „Ainult vanade raamatutega uut põlvkonda üles ei kasvata, neid raamatute juures ei hoia. Igal põlvkonnal peab olema oma raamatuid, mis kõnetaksid just neid, kirjeldaksid nende aega ja peegeldaksid nende igapäevaelu,” ütleb Soone. Ja nendib, et nüüdisajastut kirjeldav lastekirjandus, mis pakuks lapsele äratundmisrõõmu, on kõige vähem kaetud osa praeguses uuemas lastekirjanduses, mille üle muidu kuidagi kurta ei saa.

Sünnipäevaks majast välja

„Lugemishuvi aitavad suurendada kohtumised kirjanikega ja hea meel on tõdeda, et meie lastekirjanikud seda ka rõõmuga teevad: käivad mööda koole ja raamatukogusid oma loomingust ja tegemistest kõnelemas,” ütles Soone. Lastekirjanduse keskus otsustas sellele veelgi kaasa aidata ja luua tänavu lisaks paljudele juba kenasti toimivatele majasisestele kommetele − ekskursioonid ja koolitused, perehommikud, lastekirjanduse konkursid, ajakiri Nukits ning palju muud − uue traditsiooni ning minna lastekirjanike ja -kunstnikega tuurile.

Selle nädala teisipäeval käidigi koos Piret Raua, Ilmar Tomuski ja ajakirjaga Täheke Kesk-Eesti lastel külas Kohilas ja Põltsamaal, eile kohtusid Läänemaa lapsed Ridalas ja Haapsalus Kadri Hinrikuse, Kätlin Kaldmaa ja Marge Nelgiga ning tuleval teisipäeval viiakse Heiki Vilepi, Ilmar Trulli, Jaanus Vaiksoo ja Wimbergiga kirjandussõna ida poole, Tapale ja Rakverre.

„Muljed on toredad, lapsed on elevil ja rõõmsad ning kirjanikud meelitatud, et nende raamatud lugejatele huvi pakuvad. Eriti mõjus on see, kui kirjanikud oma raamatust mõne loo ette loevad. See tekitab lastes põnevust ja huvi ise edasi lugeda,” ütles Soone kolmapäeval, pärast lastekirjanike tuuri esimest peatust.

Lisaks lapsevanematele peab Triin Soone väga oluliseks partneriks kõiki õpetajaid, kelle seast enim külastavad oma õpilastega keskust lasteaiaõpetajad, klassiõpetajad ning emakeeleõpetajad.

Soone loodab väga, et Eestis ei leidu enam ühtki õpetajat, kes lastekirjanduse keskusest midagi ei tea. Kui mõni selline siiski veel on, tutvustaks ta neile lastekirjanduse keskust lühidalt kui lastekirjanduse kodu, kus tegeldakse raamatuga selle sünnist kuni jõudmiseni lugejani ning ajaloost tänapäevani.

See tähendab, et koostöös Päikse ja Pilve kirjastusega korraldatakse lasteraamatukonkurssi „Põlvepikuraamat” ning Tänapäeva kirjastusega lastejutuvõistlust „Minu esimene raamat” ja noorteromaani võistlust. Majas on kaunis saal, kus peetakse ettelugemisvõistlust, etluskonkursse, erialaseid teabepäevi; varakamber, mis jutustab lastekirjanduse ajaloost; pidevalt vahetuvad näitused; raamatukogu ning ütlemata põnev lugemispööning, kus toimuvad mudilastunnid, perehommikud, ulmeklubi kokkusaamised ning saab pidada laste sünnipäevi.

Õpetaja abimees ja partner

Siinkohal mainib kaks aastat direktoriametit pidanud Triin Soone suure austusega keskuse eelmist juhti. „Anne Rande oli see, kes kasvatas raamatukogust keskuse ja tõi selle teema ühiskonnas esile, lõi paljud traditsioonid ja konkursid. Mina ei tulnud asja uuesti üles ehitama, vaid järjepidevust hoidma ja edasi arendama.”

Lisaks sellele, et igal sügisel toimub majas õpetajatele mõeldud teabepäev, kus tutvustatakse aasta jooksul ilmunud head lastekirjandust, oodatakse õpetajaid ennast harima alati, nii koos lastega kui ka ilma. Ekskursioone tehakse gruppidele mõlemal juhul. Näiteks võib kokku võtta maakonna õpetajad või tulla oma klassiga. Viimastele on mõeldud koguni kolmel tasemel teematundide süsteem, olenevalt sellest, kas nad on keskuses esimest korda või juba varem käinud ja tahavad keskenduda muinasjuttudele, aabitsale, piltidele, infootsingule või vanaraamatule.

„Me tahame olla õpetajale abimeheks. Ta võib tulla ise, et tutvuda ja meelde tuletada meie lastekirjanduse ajalugu, olla kursis uuema lastekirjandusega, aga tulla ka koos lastega, et võtta natukeseks aega koos kirjandusse sukelduda ja selle üle arutada. Me võtame kõik õpetajad alati vastu,” ütleb Soone. Ja kiidab, et hea koostöö on neil näiteks Õpetajate Maja algõpetuse ainesektsiooniga. Kuid lisab, et alati on, kuhu edasi minna ning mida välja mõelda ja pakkuda, sest näiteks lasteaia- ja emakeeleõpetajatega võiks koostööd teha veel rohkem.

„Meie ühiskonnas on hea see, et haridus ja kool lugemist toetavad. Uue õppekava valguses on küll õpetajal mõnevõrra raskem, sest lugemissoovitused on laiemad, kuid meile kui raamatute laenutajatele see meeldib, sest saame lastele pakkuda laiemat valikut,” mõtiskleb ta.

Jagatakse soovitusi kõigile

Nagu juba eespool öeldud, on lastekirjanduse keskuse inimesed võtnud sihi käia ka majast väljas. „Meie inimesed käivad loenguid pidamas koolides ning kui kuskile kutsutakse lastekirjandusest rääkima, läheme hea meelega,” kinnitab Soone. Ja lisab: „Me ei ole ainult väike maja Tallinna vanalinnas, vaid vaatame väga kaugele. Aeg-ajalt saan ma näiteks postkasti kirju, et tere, olen Austraalias elav eestlane ja mul on väike laps, milliseid raamatuid te talle lugeda soovitate. Neile ei jäta ma kunagi vastamata.”

Soovitusi jagatakse keskuse kodulehel regulaarselt kõigile huvilistele. „Uuendame oma soovitusi keskmiselt kord kvartalis,” ütleb Soone. Nii et võimalikult värske info leiab sealt alati.

Ta toonitab kõneluse jooksul mitu korda, et nende majas ei tunta halbu või mittesoovitatavaid raamatuid, sest ka iga koomiks võib olla tee millegi tähtsama ning tõsisemani. Oluline on, et laps loeb. Aga sellegi puhul püütakse lähtuda kiivalt sellest, et laps võib, mitte ei pea lugema. Kõige olulisem on, et tal oleks võimalus. Et laps ja raamat saaksid kokku. „Raamat hakkab sinuga kõnelema, kui ta on olemas. Kui sa temaga üldse ei kohtu, ei ole ka kõneluseks võimalust,” jõuab Soone tagasi algusse.

Juubeli puhul annab ELK välja ka kaks raamatut: artiklikogumiku „Eesti lastekirjandus 1990-2012” ja eesti lastekirjanike temaatilise loomekogumiku „Sünnipäevalood”, mis koondab 23 lastekirjaniku ja 12 -kunstniku sünnipäevateemalist loomingut.

Aga et kõlama ei jääks vaid mure, küsin, mis on lastekirjandusega viimaseil aastail head juhtunud. Soone jääb pikalt mõttesse, kuid vastab siis sama pikalt. „Mulle meeldib, et lastekirjandust on rohkem märgatud, sellest kõneldakse ja kirjutatakse meediaski aina rohkem. Enne ei olnud see prioriteetne, aga praegu seda öelda ei saa. Meie oma lastekirjanduse tekst ja pilt on praegu mõlemad väga heal tasemel. Ilmub palju häid raamatuid. Tõlgitakse ka teistest keeltest, peamiselt küll inglise keelest ja see valik võiks olla laiem. Meie lasteraamatuid tõlgitakse teistesse keeltesse. Päris mitu raamatut on jõudnud läti keelde, kuid vastupidi on seis nutune. Läti lasteraamatuid eesti keeles ei ilmu. Algatusi, millega tahetakse raamatuasja ajada, tuleb järjest enam ja üllatavamatest kohtadest. Olgu või McDonald’sist.

Meil käib palju ka perekondi. Kohati tundub, et vahepealne põlvkond pidi ehitama üles riiki ja perele jäi vähem aega, kuid nüüd on jälle aega perekonnale ja vähem asjadekultust. Kui muutub ühiskond, muutuvad ka väärtushinnangud.”

„Meie suurim rõõm on, kui ma näen, et raamatukogus saavad raamatud otsa ja neid tuleb juurde osta. See on ju tegelikult hea, palju halvem oleks, kui raamatukogus oleksid riiulid raamatuid pidevalt täis,” ütleb Soone.

—-

Seminar „Laps kirjanduses”

Ave Mattheus, Elle-Mari Talivee, Mari Niitra ja Jaanika Palm seminari “Laps kirjanduses” aruteluringis.

22. oktoobril peeti lastekirjanduse keskuses koos Underi ja Tuglase kirjanduskeskusega sünnipäevaseminari „Laps kirjanduses”, kus põnevaid ettekandeid peeti nii lapsest Marie Underi luules (Elle-Mari Talivee), lapse saamisest muinasjuttudes (Krista Kumberg), niinimetatud emakirjandusest ehk lapsevanemate loomepuhangutest (Mari Niitra), lapsjutustajast 20. sajandi eesti kirjanduses (Ave Mattheus), lapsikutest onudest-tädidest lastekirjanduses (Jaanika Palm) ning lapstegelastest konkreetsetes kirjandusteostes (Mare Müürsepp). Eranditult iga ettekanne oli sisukas ning väärib eraldi tähelepanu, mistõttu anname teada, et kogupikkuses saab neid kõiki lugeda järgmisel sügisel ilmuvas ELK kogumikus.

—–

Põlvepikuraamatu konkursi võitsid Kätlin Vainola ja Kertu Sillaste

Mõne nädala eest autasustati Eesti lastekirjanduse keskuses neljandat korda toimunud ja rekordiliselt 92 võistlustööd toonud lasteraamatukonkursi „Põlvepikuraamat” võitjaid. Konkursi esikolmik väärib tähelepanu ning peaks igale lastekirjanduse sõbrale tuttav olema ja rõõmu tegema. Nii on peagi oodata raamatut „Kus on armastus?” Kätlin Vainolalt (pildid Kertu Sillaste), „Arva ära” Epp Petronelt (pildid Kristi Kangilaski) ning „Postiljon ja kanad” Markus Saksatammelt (pildid Anni Mäger). Võidutööd avaldab kirjastus Päike ja Pilv. Žürii liikme Jaanika Palmi sõnul võib lisaks auhinnatud töödele ümbertöötamise järel saada vahva väikelasteraamat nii mõnestki käsikirjast.

Ilmar Tomusk lastekirjanike tuuril autogramme jagamas.