Urmo Reitav – sündinud õpetaja

22. nov. 2013 Tiina Vapper - Urmo Reitav – sündinud õpetaja kommenteerimine on välja lülitatud

Viljandi gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja Urmo Reitav teeb oma igapäevatööd sellise entusiasmi ja andumusega, et kooli direktor nimetab teda lausa sündinud õpetajaks, kelleta koolielu hästi ette ei kujuta. Aktiivse õpetajaelu kõrvalt jätkub Urmot mujalegi, näiteks vabatahtliku tööle Narva. Kolm suve järjest on tema eestvedamisel Narva vähekindlustatud perede lapsed igal argipäeval saanud kõhu tasuta täis süüa. Nii tutvustab ETV uue haridusliku saatesarja „Vaba tahe” neljandat osa „Suvesupp”, mis on eetris ülehomme, 24. novembri õhtul ning kus keskne tegelane on Urmo Reitav.

Kolmas Eesti linn, kus Urmo Reitavit võib kohata, on Tallinn. Ajasimegi temaga juttu Tallinna ülikooli pedagoogilises seminaris, kus ta sellest õppeaastast noorsootöö õppekava juhib ja noorsootöö aluste kursust loeb. „Mul on päevad ilusasti ära jaotatud – kolm päeva nädalas töötan Viljandis, kaks Tallinnas,” räägib Urmo ning kinnitab, et kuigi koormus on suur, annab töö noortega talle palju energiat. Enne Tallinna õppejõuks tulekut õpetas Urmo tulevasi noorsootöötajaid ja huvijuhte Viljandi kultuuriakadeemias, tervelt kaheksa aastat. „Noorsootöö on minu teema, see on mul hinges,” tunnistab ta.

Kõige lühem töövestlus

Oma põhitöökohaks peab Urmo Viljandi gümnaasiumi, kuhu ta eelmisel kevadel, kui uus riigigümnaasium tööd alustas ja õpetajate leidmiseks konkursi välja kuulutas, ühiskonnaõpetuse õpetajaks kandideeris. „Mõtlesin, et proovin, ehkki ma hästi ei uskunud, et selle koha saan, sest tahtjaid oli palju. Aga juhtus nii, et mul ei ole kunagi olnud nii lühikest töövestlust nagu tookord. See kestis üksteist minutit,” räägib Urmo. „Juhendan koolis ka õpilasesindust, mis pole sisuliselt ju midagi muud kui üks koolidemokraatia vorme ning kõige otsesemalt ühiskonnaõpetuse tundides õpitavaga seotud.”

Otsekohe toob ta ka näite. Kooli­maja lähedal Valuoja orus elab palju parte, kes kipuvad tulema sõiduteele, ja sel sügisel on mitu parti auto alla jäänud. Kuu aega tagasi tegi õpilasesindus Viljandi linnavalitsusele märgukirja ettepanekuga paigaldada sõiduteele ohumärgid. „Hommikul saingi õpilastelt Facebookis teate, et nüüd on linnavalitsus kirjale reageerinud ja märgid üles pannud,” on Urmo silmnähtavalt rahul. „Noorte jaoks oli see ka suurepärane võimalus õppida osalusdemokraatiat: nad said teada, kuidas omavalitsusega asjaajamine käib, kelle poole ja kuidas pöörduda, ja nägid ka tulemust.”

Olulised mõjutajad

Õpetajana on Urmo töötanud ka varem. Pärast kõrgemas usuteaduslikus seminaris religioonipedagoogika eriala lõpetamist läks ta 2001. aasta sügisel Narva vanalinna riigikooli huvijuhiks. Selgus, et selles keelekümbluskoolis vajati ka abiõpetajat. „Andsin esimeses kolmes klassis vene lastele eesti keeles kõiki aineid, isegi matemaatikat. See oli raske katsumus, aga hakkama sain,” meenutab Urmo, kelle algklassiõpetaja karjäär piirduski poole aastaga. Jaanuarist kutsuti ta juba projektijuhiks Tartu ülikooli Narva kolledžisse. 2002. aasta kevadel sündis seal eesti keele ja kultuuri arenduskeskus „Eesti kodu Narvas”, mida hakkas juhtima Urmo. Magistrikraadi haridusteaduste alal kaitses Urmo samuti Narva kolledžis.

Küsimusele, miks ja kuidas ta vabatahtliku töö juurde jõudis, vastab Urmo, et religioonipedagoogikat õppides puutus ta tihti kokku tänavalastega: Tallinnas Kopli liinidel ja Peeteli keskuses, Tartus Öökulli keskuses, hiljem Narvas elades ja töötades. „Need kohtumised mõjutasid mind kindlasti,” usub Urmo. „Kaastundlik loomus on mulle ilmselt juba geenidega kaasa antud, ja küllap oli oma osa ka elukogemusel.” Kogu põhikooli aja, üheksa aastat elas Kiviõlis sündinud poiss Lõuna-Eestis väikeses Puka alevikus. „Ei saa öelda, et meie pere oleks jõukas olnud, elus on olnud tõuse ja mõõnu, tean väga hästi, mida raskused tähendavad.”

Narva lapsed ja suvesupp

Kolm aastat tagasi, 2011. aastal algatasid Nõmme lastekaitseliidu eestvedaja Kärt Mere ja Urmo Reitav ühiselt suvesupi projekti. „Tõstsime üles küsimuse, mis saab suvel nendest lastest, kelle jaoks koolilõuna ongi ainus toidukord päevas.” Algatus hõlmas tookord Tallinnale ja Kloogale lisaks Sillamäed ja Narvat. Narvas on nüüdseks Urmo eestvedamisel suvesuppi pakutud kolm suve.

Esimesel suvel käis Sillamäel ja Narvas iga päev söömas peaaegu kolmsada last, meenutab Urmo. Siis toitlustati lapsi ka nädalavahetustel, sest Kreenholmi vabriku sulgemine ja suured koondamised elektrijaamades mõjusid peredele rängalt. Viimased kaks suve on olnud võimalik pakkuda lastele süüa ainult Narvas, kus Nõukogude-aegsetes ühiselamutes elab riskioludes mitusada last. Elamistingimused on seal Urmo sõnul masendavad, suur osa vanematest töötud ning alkoholi ja muude sõltuvusainetega kimpus.

Urmo on tänulik sotsiaalministeeriumile, kes hasartmängu nõukogu kaudu suvesupi projekti kõik kolm suve on toetanud. „Tänavu saime toetust 4000 eurot, aga kuna söömas käis rohkem lapsi, kui algselt arvestasime, siis sellest ei piisanud. Tegime augustis ka annetuskampaania ja kogusime üle 2000 euro lisaks. Inimesed on olnud osavõtlikud ja helded. Küll aga pole Narva linnavalitsus nende kolme aasta jooksul leidnud suvesupi algatuse toetamiseks ühtki eurot.”

Suure südamega inimesed

Narvas teeb Urmo koostööd Virumaa heategevuskeskusega, kus töötavad tema sõnul suure südamega inimesed – kolm neist saab miinimumpalka, kõik ülejäänud abistavad lapsi vabast tahtest. „Need inimesed teevad väga tänuväärset tööd,” kinnitab Urmo. „See, et lapsed kõhu täis saavad, on üks asi, sama oluline on, et neile pakutakse toredat tegevust, neid toetatakse ja õpetatakse, nendest hoolitakse. Nii endisesse garaaži ehitatud noortekeskus kui ka ühe ühiselamu esimesel korrusel asuv lastekeskus on avatud kuue-seitsmeni õhtul. Seal käib igas vanuses lapsi, ka päris pisikesi, kes tulevad suuremate õdede-vendade käekõrval, sageli koos vanematega. Ühtki last kunagi ukse taha ei jäeta.” Urmo räägib, et sealsamas jagatakse peredele ka Euroopa toiduabi ja on tulnud ette kurioosseid juhtumeid, et saadud toidupaki müüb lapsevanem juba natukese aja pärast turul viinapudeli eest maha. Seepärast on mõistlik pakkuda lastele süüa kohapeal.

Kala või õng?

Arvamusega, et abistamisega võib kaasneda õpitud abitus, on Urmo osaliselt nõus, kuid esitab samas küsimuse: „Kui valitsuse hoiak on anda abivajajatele kala asemel õng, siis kas me ikka anname selle õnge? Või kuidas me selle anname?” Kuigi Narva lapsi mitme programmi ja projekti kaudu toetatakse, ei ole see abi Urmo hinnangul praegu süsteemne ega piisav. Tegemist on pigem olukorra leevendamisega. „Tegelda tuleks nii töötuse probleemi kui ka peredega: neile ettevõtlikkuse ja sotsiaalsete oskuste õpetamisega, väärtuskasvatusega. Kõige tähtsam on, et lapsed, kes ise olukorda kuidagi muuta ei saa, sellest nõiaringist välja saaksid.”

Koos õpilastega köögis

Sel suvel tulid Urmoga Narva vabatahtlikena kaasa ka seitse tema õpilast Viljandi gümnaasiumist. „Olime keskuses mõne päeva abiks, noored said kogemuse, mida tähendab keeta 40 liitrit suppi ja valmistada tohutus koguses võileibu ja salatit. Nad tegid kõike – keetsid süüa, katsid laudu, jagasid toitu, koristasid. Ja õppisid väga palju.”

Urmo lubab Narva lastele suvesuppi pakkuda ka järgmisel suvel. „Selle suve annetustest jäi osa raha alles. Tahaks seda ettevõtmist veelgi laiendada ja suurendada just lastega tegelemise osa. Püüan teha kõik selleks, et ka kohalikud rohkem kaasa lööksid. Lihtsam on annetada raha, kui kinkida oma aega, mis on palju väärtuslikum ja päris kindlasti nende laste elu muudab.” Urmo jaoks on oluline toetada ka keskustes töötavaid inimesi: „Iga kuu püüan vähemalt korra Narvas käia, et koos muresid ja rõõme jagada.”

Kogemus õpetab

Narva heategevuskeskusesse on Urmo aastaid viinud ka üliõpilasi – varem Viljandi kultuuriakadeemiast, nüüd Tallinna ülikoolist. „Tellisime bussi ja käisime seal saja tudengiga – pooltega oktoobri lõpus ja pooltega novembri alguses. Noored said elamuse, mis raputas,” räägib Urmo.

Noorsootööd saabki Urmo arvates õppida ja õpetada ainult praktika kaudu, ka õppejõud peab ise olema töötanud alal, mida ta õpetab. Eeskuju on oluline. „Külastame alati Viru vanglat ja vaatame, kuidas käib töö alaealiste kinnipeetavatega, käime ära mõnes väikeses noortekeskuses. Ja alati Narva heategevuskeskuses. Me ei lähe sinna lihtsalt niisama, vaid noored mängivad, suhtlevad, tegelevad lastega. Alati on tudengid kaasa võtnud kingitusi – mänguasju, riideid, jalanõusid, maiustusi.” Urmo teab, et riskilapsi elab ka Eestis mujal. „Kui tudengid küsivad, kuidas nad abivajajaid aidata saaksid, olen neile soovitanud kõigepealt oma kodukandis ringi vaadata ja mõelda, mida saab seal ära teha.”

Unistamine on tähtis

Urmo ei jaga levinud arvamust, et praegused noored on passiivsed. „Mina arvan, et nad on lihtsalt teistsugused: mõtlevad teisiti, käituvad teisiti, saavad infot teistest kanalitest. Pigem on küsimus selles, kas me neid mõistame, kas oskame nendega suhelda ja neid kaasata.”

Urmo on veendunud, et kui ühiskond muutub, peab ka noortele teistmoodi lähenema. „Asju ei pea tegema nii, nagu kogu aeg on tehtud, miks mitte otsida uudseid lähenemisviise ja lahendusi.” Just seda püüab ta õpetada oma õpilastele Viljandis ja tulevastele noorsootöö tegijatele Tallinna ülikoolis.

Lisaks käib Viljandis Urmo eestvedamisel paar korda kuus koos noorteklubi, kuhu kuulub mitukümmend gümnaasiumi- ja põhikooliõpilast. „Korraldame kõikvõimalikke põnevaid asju, tähtsal kohal meie tegemistes on unistamine. Arvan, et unistusteta pole elul üldse mõtet.”

Unistada meeldib Urmole suurelt. Hiljuti pani ta koos sõpradega paberile uue mahuka projektitaotluse riskilaste ja -noorte kaasamiseks. „Kokku puudutaks see rohkem kui 12 000 puudustkannatavat ja erivajadustega noort, kes praegu sageli eri põhjustel noorsoo- ja huvitegevusest kõrvale jäävad. Annan endale täiel määral aru, et sellise projekti teoks tegemine on pööraselt suur asi. Aga kui meile roheline tuli antakse, siis …”