Vene lütseumi projektist
Haridusminister Jaak Aaviksoo intervjuu 20.septembril Postimehes ja Den za Dnjomis käsitles muude teemade kõrval ka vene lütseumi rajamist. Mõni päev hiljem pälvis see teema Mart Helme, Eesti omaaegse suursaadiku Venemaal, väga kriitilise hinnangu ning kutsus ka internetis esile arvukaid arvamusi, mille sisu oli seinast seina. Kuna nüüd on lugude ilmumisest möödunud hulk päevi, saab rahulikumalt kaaluda ka lütseumiga seotut.
Vene lütseum Eestis ei saa tegutseda ilma eesti keeleta. Seaduse järgi on „koolis või klassis, kus õppekeel ei ole eesti keel, eesti keele õpe 1. klassist alates kohustuslik. Kool tagab niisuguses koolis või klassis eesti keele õppe korralduse tasemel, mis võimaldab põhikooli lõpetajal jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutuses.” Meie senine kogemus on seotud vene õppekeelega põhikoolide ja gümnaasiumidega. Aaviksoo märgib, et „riigikeele oskus peab kasvama ja osa õppetöö läbiviimine riigikeeles on selleks üsna efektiivne meetod”. See nõue tuleneb otseselt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest. Intervjuust ei selgu paraku, miks pole seda efektiivset meetodit koolides piisavalt edukalt rakendatud, sest ka ta ise pole rahul koolilõpetajate riigikeele oskusega.
Eestis kooli õppekeel on määratletud 60%-ga riiklikes õppekavades määratud väiksemast lubatud õppekoormusest. Seadusest tuleneb ka kakskeelne õpe, mille puhul käsitletakse õppekeelena kaht keelt, milles toimub enamik õppest. Siit järeldub, et kõiki aineid ei pea koolis õpetama eesti keeles. Seda võimalust kasutavad saksa gümnaasium, inglise kolledž, prantsuse lütseum ja loomulikult ka vene õppekeelega koolid.
Meie poliitikud on paarikümne aasta jooksul kulutanud väga palju energiat vene kooli õppekeele küsimustele, kuid sisuline eesmärk − nende koolide lõpetaja hea eesti keele oskus − on jäänud piisava tähelepanuta. Kui vene koolis omandavad õpilased hea suulise ja kirjaliku eesti suhtluskeele, väheneb ka poliitikute huvi kooli õppekeele küsimusega profiiti lõigata ja ühiskonnas hakatakse vene lütseumi oluliselt paremini suhtuma. Meil räägitakse palju koolitussüsteemi kvaliteediküsimustest, kuid vene kooli eesti keele õppes on need kvaliteediküsimused paljudel juhtudel toiminud ainult osaliselt ja ju on see kellegi tegemata töö tagajärg.
Tõstame uhkusega esile välismaal tegutsevaid eesti koole, ja ka nendes on kohustuslik õppida kohalikku keelt. Kohaliku keele hea oskus loob eeldused tegutseda edukalt tööturul. Sama põhimõte on oluline ka Eestis. Kui osatakse eesti keeles suhelda, siis töökollektiivis inimese rahvusele tavaliselt tähelepanu ei pöörata. Olen ka ise juhtinud struktuuriüksusi, kus töötavad eri rahvuse esindajad, ja võin kinnitada, et keelebarjäärita pole inimeste vahel ka vääritimõistmist. Olen kogenud, et eesti keelt valdavad mitte-eestlased on sageli suuremad Eesti patrioodid kui eestlased ise.
Meil on arvukalt vene keelt kõnelevaid ettevõtjaid ja kui nad oskavad eesti keelt puudulikult, soovivad nad sageli võtta tööle inimesi, kes valdavad nii eesti kui ka vene keelt. Mõjutab ju keeleküsimus ettevõtluse edukust.
Statistika näitab, et meie õpilaste arv, kes õpivad koolis vene keelt, on jäänud oluliselt alla inglise keele õppijate omale. Iga võõrkeele valdamine on aga suur rikkus ja suure naabri keelt vallata on kasulik. Aaviksoo kavandatud vene lütseumi projekt tõmbab läbimõeldud korraldusega kindlasti kaasa ka eestikeelsetest peredest noori ja soodustab vene keele omandamist. Meil meeldib aeg-ajalt ikka rõhutada, et Eestil on asukoha tõttu soodsad võimalused olla lääne ja ida vahendaja. Inglise keelega saame läänes hakkama, kuid Venemaal mitte, ja nii jääbki see vahendaja rollist rääkimine paljudel juhtudel ainult jutuks.
On ju tõsi, et suurriikides osatakse võõrkeelt tagasihoidlikult. USA-ga majandussuhteid arendades on vaja osata inglise ja Venemaaga vene keelt. Oleme ka kursis, et lääne ettevõtjatel on tung pääseda Venemaa suurele turule. Vene kooli lõpetanud valdavad üha paremini eesti, lisaks inglise ja loomulikult ka vene keelt. Nad on keeletakistusteta suutelised korraldama lääne ja ida vahel majandustegevust, millest võidame me kõik.
Soovitan Aaviksoo vene lütseumi projektis näha ka selle kasulikku poolt.
Huvitav oleks näha ka numbreid selle kohta, kui paljud vene keelt kõnelevad inimesed pärast gümnaasiumi lõpetamist seovad oma saatuse Eestiga? On näo, mitte seljaga Eesti Vabariigi poole.
Praegu jääb see jutt liiga üldiseks.