Allikates on algus

13. dets. 2013 Kristel Vilbaste loodusajakirjanik - 1 Kommentaar

„Too, Jumal, jõesta jõudu, anna abi allikasta!” lauldi Kuusalu mail lõikustööde aegu, kui raske töö viimast jõuraasu oli viimas. Allikast saab alati abi. Allikate juurde tekkisid talud, külad, mõisad, kirikud ja kloostrid.

Küllap oli see teadmine põhjus, miks Eesti esimene ja tollal ainus looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste alustas oma esimest tööaastat 1936. aasta alguses Eesti allikate kohta küsitluslehtede saatmisega üle kogu maa kooliõpetajatele, metsavahtidele ja teistele loodushuvilistele. Kolme-nelja kuu pärast oli 80% küsitluslehtedest täidetud ja tagasi saadetud andmetega enam kui 3700 allika kohta. Küsitluslehtedel oli lahter märkuste jaoks, kuhu oodati teateid allikapärimuse ja juttude kohta. Paraku jäi see enamasti täitmata. Seetõttu kutsus Gustav Vilbaste samal aastal inimesi üles koguma ning saatma lugusid ja rahvapärimust allikatest. Palju põnevat allikate kohta kogusid 1939. aastal kokku ka kooliõpilased. Kõik need õpetajate ja õpilaste kogutud allikalood olid 80 aastat peidus arhiivides.

2013. aastal aga sai sellest vaimupärandist kokku seatud esimene raamat Eesti allikatest („Eesti allikad”, Kristel Vilbaste, Varrak, 352 lk). Selles on lisaks pärimuslugudele ka juhatus, kuidas jõuda saja kuulsama allikani, allikakirjeldus ja tänapäevased lood. Põnev on see, et ka praegu teadsid allikaid hästi just õpetajad.

Miks on oluline tunda oma allikaid? Sest allikates on algus. Nii nagu kõneleme „mine tagasi algallikate juurde” või „selle loo algallikad” – tähendabki see meie keeles kõige algust. Allikas on ka puhtuse sümbol – „puhas kui allikavesi”. Seepärast ongi oluline tunda oma koduümbruse allikaid. Mitte ainult joogivett ei saa me allikatest, vaid ka teadmisi kodukoha ja põlvnemise ning tavade kohta.

A nagu allikas

Tartumaa allikate juures sain käia Melliste algkooli-lasteaia lastega. Nende huvijuht Janika Hinto oli kirjutanud projekti, et viia kõik lapsed oma kodukihelkonna kuulsate allikate juurde. „Meie projekti nimi „A nagu allikas” on väga mitmetähenduslik,” räägib Hinto. „Oleme sellesse peitnud mõtted, et A on õppimise alus ja allikas kui puhas vesi on elu alus ning õppima ei pea vaid aabitsast/õpikust vaid pigem hoopis elust enesest, näiteks allikal käies. Saab ju selle teemaga lõimida kõiki meie õppeaineid. Käisime projekti käigus kõigi lastega allikaretkedel ning kinnistava tegevusena kirjutatakse/joonistatakse allikatest veel terve õppeaasta jooksul.”

Küllap võibki Võnnu kihelkond olla uhke oma allikate üle, on ju siin Taevaskoda ja Põrguvaluläte, kuulus muistne Vooremägi oma maa-aluse linna väravatega Raudallika sees ja maalilised Age oru allikad. Ja muidugi Kiigeoru hiiemägi oma hiigelsuurte künnapuudega ning nüüdseks küll kuivanud Hiieallikaga.

Tuleb tunnistada, et esialgu oli mul veidi hirm, kuidas teha päris pisikestele – isegi kahe-kolmeaastastele – selgeks meie allikate, kodulähedaste elulätete tähtsus.

Aga suur oli mu rõõm, kui nägin, kuidas pisikeste silmad lõid särama kollaste puulehtedega rajal, ja läksid üllatusest suureks, kui nägid Paelätte kõrget punasest liivakivist seina ja seda, kuidas rõõmus ojake pisikesest koopakesest välja tulvas. Kõik need tosin pisikest last laulsid peale allikalt tulekut lakkamatult. Just niisamuti kui allikavesi. Hiljem joonistatud pildid olid täis värviküllust, neil ei olnud tumedaid värve ega „monstereid”.

Veidi suurematega tegime käed märjaks ja õppisime ka pihuga vett jooma. Ja kui praegusaja laste kohta kiputakse arvama, et neil sugugi püsivust pole, siis Põrguvalu lättest vee ammutamisel seisid nad vaikselt ja rahulikult järjekorras ja mõni tuli veel neljandatki korda tagasi, et peotäis vett juua.

Kõige raskem probleem oli mulle kui allikalkäigu juhendajale, kuidas viia lapsed hiiesallu nii, et nad seal lärmama ja lõhkuma ei hakkaks. Töö tegid ära lood hiievanast ja hiiest abi saanutest. Esimene klass, kellega kaasa tulnud õpetajadki algul murelikult ohkasid, käis hiies ringi uudishimulike ja põnevil nägudega, lugupidavalt, aeg-ajalt isegi hiirvaikselt. Teel hiide hoiatati enda järel kõndijat abivalmilt seasongeraukudest, mis jalgrajal käijat varitsesid. Täielik koostöö ja austus üksteise ning traditsioonide vastu.

Hiljem ühises ringis arutades selgus, kui palju lapsed tähele olid pannud. Aga kõige lummavamaks osutus siiski allikast oma peoga joomine. See, et ongi olemas paigad, kust võib julgelt juua, ilma emalt-isalt küsimata, kas „parim enne” on möödas.

Ja see kõik oli lühikese bussisõidu kaugusel. Allikad on enamasti meil ju tee kõrval, sest allikateni pidi pääsema ja allikate kaldale ehitati asulad ja talud. Selliseid paiku on kõikjal üle Eesti, sest allikaid on meil 15 000, suuremaid nimelisi ja lugudega ehk paar tuhat.

Allikalood kui omaaegne õppekava

Kristel VIlbaste "Eesti allikad" (Varrak)

Kristel Vilbaste “Eesti allikad” (Varrak)

Janika Hinto veetud projekt sobis suurepäraselt pärimusaastasse. „Allika­pärimuse mõistmine tekitab austust allikate vastu ja nii ei olegi vaja enam kuivalt rääkida, et peame puhast vett hoidma. Meie vanaemad-vanaisad teadsid, kus allikad asuvad, kogesid nende väge ning pidasid allikat pühaks, ilma et koolis oleks neile õpikust loetud tekste puhta vee piiratud ressursist. Usun, et allikaretked tõid meie lastele sedasama teadmist ja kogemist, austust ja lugupidamist. Minul endal on igal juhul raske pärast allikaretki öelda allika kohta „mis”, pigem ikka „kes”. Sai seda elu ju ise kogetud ja mõistetud,” ütleb Hinto.

Oluline on küsitleda ka allikate läheduses elavaid inimesi ja oma vanavanemaid. Neid, kes veel allikalugusid teavad ja kõnelda mõistavad. Üsna pea saab see aeg otsa, teadjad kaovad tasapisi teisele poole vett.

Allikalood on justkui omaaegne õppekava, mille järgi lastele õpetati reegleid, moraalinorme, looduskaitset ja isamaa-armastust. Igas allikaloos oli peidus mingi õpetusiva, mida praegu raamatutest raskelt tuupima peab ja mis kuidagi pähe jääda ei taha. Paljud õpetajad on selle nõksu juba avastanud ja parimad õpetavadki lapsi lugudega.

Ja kui lisandub oma silmaga millegi nägemine, kogemine ja looduskeskkonnas viibimine, siis ei ole koolis enam stressi, koolikiusamist ja pidevat ajapuudust.

Tundub, et allikatele meeldib meiega suhelda. Igal pool, kus küsime allikate kohta, leiame sooja ja südamliku vastuvõtu, nagu oleks meid juba aastaid oodatud. Nii nagu kunagi ei tohtinud allikavett keelata küsijale, ei keela tänapäeval keegi allikateavet inimesele, kes on sellest huvitatud.

—-

Alatskivi noorendava allika lugu (katkend raamatust)

„Alatskivil linnamäe lähedal on väike allik, mida hüütakse Punaseks allikaks. Selle nime on ta saanud imedest, mida inimesed on tähele pannud. Allik voolab mäest kitsa joonena, vahepeal kaob suure vana tamme juure alla, kust jälle nähtavale ilmub, kuid laiemana. Räägitakse, et vanasti veeneitsid säält öösiti välja käinud. Arvult olevat olnud neid ligi kümme. Oma iluduselt aga niisugused, missuguseid ennem pole nähtud. Laupäeva öösiti kella kaheteistkümne ja ühe vahel nähtud neid aga rohkem, millal nad igasuguseid imesid teinud. Jaanipäeva laupäev läinud üks vanainimene metsa. Sääl läinud tal aga rohkem aega, kui ette oli arvanud; kojutulek jäänud hilisele tunnile. Allika lähedale jõudes kuulnud naine imeilusat laulu. See meelitanud vanakese teelt kõrvale. Ta läinud sinnapoole, kust kostus laul. Pea näinud ta hulga neide ringi mängimas, laulmas ja tantsimas. Laul olnud raske aru saada, mille tõttu vanakesele ainult üksikud sõnad meele jäänud. Lauldes kadunud neitsid ükshaaval ja kõik jäänud endiselt vaikseks, ainult ojake vulisenud kuuvalgel …”

Üles kirjutanud 1932. aastal Tartu tütarlaste gümnaasiumi õpilane Eesta Zion.

Pärijate päris elu

Mikk Sarv "Suur pärimuse mälumäng" (Cum Laude)

Mikk Sarv “Suur pärimuse mälumäng” (Cum Laude)

Kohe-kohe saab otsa aasta 2013, mida Eestimaal tähistasime pärandkultuuri aastana. Sel aastal panime enam kui tavaliselt tähele kõike, mis on seotud pärandi, pärimuse ja pärimisega. Aasta 2013 tõi endaga ka sügavama arusaamise sellest, et igasugune õppimine on pärimis- ehk küsimispõhine. Et midagi teada saada, tuleb osata küsida ehk pärida. Õppijad pärivad õpetajatelt, rahvapärimuse kogujad pärivad pärimuse kandjatelt, kes omakorda on pärinud oma teadmised ning oskamised endast vanematelt ja oskajamatelt.

Õiged ja head küsimused aitavad meil mõista pärimust. Pärimise abivahendiks on ka äsjailmunud raamat „Suur pärimuse mälumäng” (kirjastus Cum Laude), kuhu olen koondanud tuhat küsimust ning vastust meie pärimusest. Raamatus on sada mängu, igas mängus kümme küsimust. Küsimuste vastused on kohe lehekülje pöördel, nii on lihtne leida kiiresti vastus ka keerukamatele pärimistele. Igas mängus on ka lihtsamaid küsimusi. Üks küsimus on alati mõistatus, üks on rahvakalendrist, üks loitsudest, üks rahvamuusikast ja nii edasi.

Nii meie kui ka paljud teised põlisrahvad maailmas on pidanud oluliseks elada nii, nagu esivanemad enne elasid. Eelkõige on see seotud igaühe eetiliste ning vaimsete hoiakutega. Maa on püha, maad ei tohi lõhkuda ega rüvetada. Taevatähtedesse ja taevakehadesse tuleb suhtuda lugupidamisega, nende poole ei tohi sõrmega näidata. Elu ja elusolemine on püha, tungiva vajaduseta ei tohi kelleltki elu võtta, ka taimedelt ega pisiputukatelt. Lätted ja allikad on pühad, sealt lähtuv vesi toob elu kõigile. Puhast kaevu- või lättevett ja saunaleili ei tohi keelata möödujale. Kui elame pärides taolisi tarkusi, elame pidevalt pärides ja küsides. Nõnda elatud elu on kooskõlas sellega, kuidas meie maal on sadu tuhandeid põlvkondi elatud. See ongi päris elamine.

Mikk Sarv

Allikamängud Emalätte veerel.

Allikamängud Emalätte veerel.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Allikates on algus”

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!