Ave Alavainu: Ülelinnaline liuka

6. dets. 2013 - 2 kommentaari
Luuletaja Ave Alavainu on fotol 15-aastane, salaja tehtud esimesed elektrilokid peas

Luuletaja Ave Alavainu on fotol 15-aastane, salaja tehtud esimesed elektrilokid peas

Olin vast 13–14-aastane plika. Aasta oli siis umbes 1956, aastakene siia-sinna. Mu noor ema, sel ajal 32–33 aastat vana, oli teatrihull, ja kuhu minagi siis pääsesin.

Igatahes minu nooruseni (arvestan aega umbes 1975.–1980. aastani) oli kombeks teatrisseminekuks korralikult ette valmistada: ikka juuksuris käia või kodus rullidega soeng teha, pidulikult riietuda, kõpskingad kaasa jne.

Elasime Pargi, endises Falk­pargi, praeguses Adamsoni tänavas täpselt Westholmi kooli kõrval, mis südalinnale ja seega ka draamateatrile õige lähedal. Ilm oli sügiseselt jahe, kuid kuiv, ja nii otsustasime jalanõusid teatris mitte vahetada, vaid kodust kõpskingadega minna.

Mida me teatris vaatasime, seda peaks nii paljude aastate järel pärast ilmatarkadelt kuupäeva teadasaamist küll teatriloolastelt küsima.

Igatahes pärast etendust, kui enesekindlalt kõpsides draamateatrist väljusime, selgus, et edasikõpsimine oli täiesti võimatu: ma ei tea, kuidas seltsimees Ilm seda tegi, aga terve linn oli … klaasist.

Me ei märganud seda kohe treppidest alla tulles, sest maja soe sein polnud vist veel jõudnud täiesti jäässe minna, kuid Pärnu maantee ületamine teineteisele toetudes oli tõeline kunsttükk. Omas naiivsuses lootsime majanurkadele: et kui tänav ületatud, saame sealt kinni võtta. Aga tutkit! – kõigi majade nurgad olid ümmargused; seintest polnud samuti mingit abi.

Ja nii kulus meil tavalise kümne minuti asemel tagasitee läbimiseks poolteist tundi: ikka teineteist toetades, siis kordamööda ja koos kukkudes, vahelduseks kõrgeid tikk-kontsi jää sisse lüüa püüdes, naerdes („Nagu lehmad libedal jääl!”) ja inimtühja linna kirudes („Kurat, me oleksime nagu kahekesi terves ilmas! Isegi taksod ei sõida!”).

Ma pole kunagi elus emaga koos nii palju naernud.

Aga koju me jõudsime.

Ja see klaasist Tallinn – puud ja majad, mis tänavavalgustuses hiilgasid, no absoluutselt kõik, mida ilmselt hetkeline vihm kohe järgneva külmaga oli puudutanud, muutis kõik ümbritseva müstiliseks ning unenäoliseks.

Ka unustamatuks.


2 kommentaari teemale “Ave Alavainu: Ülelinnaline liuka”

  1. eva ütleb:

    Ave Alavainult ootame sõna sekka, nagu omal ajal /1987/ Betty Alverilt: Eestile on nõidust vaja…2014.

  2. kaimar laanet ütleb:

    Ma tunnen Ave Alavanu.Ja mu isa oli ka opetaja!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!