E-õpe on tulnud, et jääda

20. dets. 2013 Raivo Juurak - 2 kommentaari

Euroopa Liit kavatseb suurendada juba lähiaastatel koolides e-õppe mahtu kümneid kordi ehk teha Euroopa Tiigrihüppe. Eesti on juba praegu maailmas tuntud kui e-riik. Lisaks PISA headele tulemustele oleme Euroopa Liidu absoluutses tipus ka e-õppe võimaluste kasutamise poolest koolis. Milliseid võimalusi edasi minna meil veel on?

Õpetajate Lehe selleteemalistele küsimustele vastab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.

E- ja digi- paistab meil imbuvat igale poole. Samas, kas e- üldse peab koolis ja klassiruumis nii tugevalt sees olema? Ehk on mingid kohad, kuhu tiiger ei pea hüppama?

E- kasvab paratamatult meie ellu sisse ja kui ta on elus, siis on ta ka koolis. Ja kui mõelda koolist kui eluks ettevalmistajast, ei ole ju mõistlik valmistada ette eilseks eluks. Küsimus on selles, kuidas e-võimalusi hariduseesmärkidel kasutada. Vaatame näiteks nutitelefoni – see võib olla tunnis ideaalne sõnaraamat, aga ka ületamatu segaja. Sõltub, kuidas kasutada. Tunni alguses telefonide õpetaja lauale korjamise asemel võiks neid rakendada siiski õppetöös. Muidugi ei pea see olema omaette eesmärk ja tihti ei saagi seda teha, ent võimalusi on tohutult. Teine küsimus on, kuidas muudab e-õpe õpieesmärke. E-maailmas on vajalikud uued oskused ja paljude vanade oskuste järele vajadus kahaneb. Kool peab suutma nende muutustega kaasas käia.

Aga hea hariduse juurde kuulub ka oskus ilma arvuti ja isegi paberi ja pliiatsi ja raamatuta toime tulla ning ka seda peaks kool õpetama.

E-kool on mõne õpetaja sõnul tööaega paisutanud?

E-keskkond, olgu siis e-kooli või muul kujul, on infovahetuseks vajalik – kool ei saa end tegelikust elust välja arvata. Aga muidugi on paljud e-lahendused veel kohmakad ja vajavad arendamist, sh e-kool. Teisalt on ka õpetajaid, kes on e-kooli omaks tunnistanud ja selles peituvaid võimalusi tervitanud. Alguse asi, võiks öelda.

Aga vaatame olukorda teisest küljest. Noored on nutivahendite kasutamisel täiskasvanutest teinekord kaugel ees. Mida saab teha õpetaja, kelle digivahendite kasutusoskus on laste omast kolm põlvkonda maas?

Ise õppida, ise huvituda, ega siin muud võimalust ole. Praeguse õpilasega suhestuvad paratamatult uued meediumid ja õpikeskkonnad. Ja ega meiegi enam pärgamendil tööd tee. Kogu digimaailm on ju palju suurem hüpe paberist edasi, kui oli pärgamendist paberini. Peame õppima selles elama – elukestvalt.

Palju julgemalt võiks õppida ka lastelt. Seda, mida nemad oskavad meist palju paremini. See ei tähenda, et lapsed on nüüd targemad ja õpetajad rumalamad, aga keskkonnas, kus info praegu on, tunnevad lapsed ennast palju kodusemalt. Seda pole põhjust häbeneda. Samas ei kao kuskile õpetajate teadmised ja kogemused, neist peamisena oskus eristada olulist ebaolulisest, head halvast ja õiget valest. Seega ei pea õpetaja minema pärast tööd koju ja hakkama praegu populaarses mängus Minecraft kuubikuid laduma ja lambaid pügama, küll aga on hea teada, mida lapsed seda mängu mängides õpivad ja kuidas see suhestub koolis toimuvaga.

Kas õpetaja peab nüüd kõik oma aastakümnete jooksul kogunenud kaustad sisse skaneerima? Või kuidas siis riik toetab?

Eesmärk ei ole viia lihtsalt kogu pabermaailm e-keskkonda, ehkki vahel on ka see mõistlik. Lisaks tavapäraste pabermaterjalide kättesaadavusele e-kujul vajame õpetavat e-keskkonda, mille toimimisloogika erineb oluliselt staatilistest õppematerjalidest, nagu neid tunneme.

Hea näide on arvutipõhine matemaatika, mille rahvusvaheline pilootprojekt käib praegu mitmes Eesti koolis. Selle eesmärk pole õpetada matemaatikat tahvli asemel arvutil, vaid kasutada arvuti võimalusi matemaatikateadmiste sügavamaks omandamiseks. Koolis võib ju rääkida statistika reeglitest ja valemitest, tõestada teoreeme, kuid kui arvuti võimalusi kasutades saab ise järele proovida, kuidas suured arvuhulgad käituvad, nendega mängida ja manipuleerida – see on siiski midagi muud.

Niisuguste uute õppimistehnoloogiate arendamine ja kättesaadavaks tegemine ongi riigi ülesanne.

Kes seda teeb, omavalitsused ütlevad, et neil ju raha pole?

Raha on ikka nii palju, kui teda on – riigil ja kohalikul omavalitsusel, koolil ja lapsevanematel. Küsimus on prioriteetides. Nutitelefonid on tavatelefonidest mitu korda kallimad, ent ometi ostetakse neid üha enam. Ja jäetakse midagi muud muretsemata. Nii on kõigi uute asjadega.

Riik vastutab selle eest, et kvaliteetne e-õppevara oleks kättesaadav ja internetiühendus koolini jõuaks. Koolipidaja peaks hoolitsema selle eest, et kooli digitaristu oleks nüüdisaegne. Keskseks arutlusteemaks on, kas kool peaks muretsema kõigile nn kooliarvutid. Samas on varsti igal õpilasel-õpetajal taskus või kotis nutiseade, mis saadab teda nii koolis kui ka kodus. Tasub mõelda, kuidas see ressurss koolitöösse sulandada.

Uuel euroraha perioodil planeerime riigi olulist panustamist e-õppevara loomisesse. Seejuures ei taha me õppekirjanduse väljaandjatele hakata konkurentsi pakkuma, vaid eelkõige luua toimiva keskkonna, kus eraettevõtlus, samuti õpilased-õpetajad ise, saaksid luua hariduslikku sisu. Lisaks on vaja teadlikult ja eesmärgipäraselt aidata kaasa õppematerjalide tekkimisele valdkondades, kus seda pole ning kuhu seda ise ei teki. Näiteks kui sihtgrupp on väike ja materjali luua kulukas – see puudutab hariduslike erivajadustega laste, valikainete õppematerjali jms. Samuti astub riik mängu siis, kui näeb, et mõne tehnoloogia kiire ja üldine kasutuselevõtt tõesti toetab paremate tulemuste saavutamist. Selle meetme täpsemad tingimused selguvad uuel aastal, kui Euroopa Komisjon on omalt poolt meie plaanid heaks kiitnud.

Loomulikult käib selle kõigega kaasas õpetajate koolitamine, kuidas oma aines digimaailma ära kasutada. Kuid siingi on kõige taga õpetaja huvi. Kui õpetajad näevad, kui palju lihtsam ja tulemuslikum võib nende töö olla hästi tehtud digirakenduste toel, siis probleeme ei teki. Jällegi ei tähenda see, et me hülgaks paberi või kaotaks õuesõppe. Igal asjal on oma koht.

Kuidas hindate praeguseid HITSA õppematerjale? Koolielu, repositooriumi jms. Kus ja millal siis ikkagi tuleb see hea ning kvaliteetne e-õppematerjal?

Praegu on seal nii ühte kui ka teist. Infot ja materjali on nii nimetatud infosüsteemides kui ka mujal internetiavarustes praegu meeletult palju ning on ju väga hea, et oma tehtut jagatakse. Samas on õppematerjalide kvaliteet üsna hüplik ning tehnilised lahendused valdavalt tagasihoidlikud. Väljakutse on, kuidas tõsta esile head materjali ning teha see õpetajale lihtsalt leitavaks – eraldada terad sõkaldest. Õpetajatel pole aega ega tahtmist – või vahel isegi oskust – hakata seda ise sorteerima. Oodataksegi, et keegi ütleks: vaat see materjal on hea.

Suvel suure lärmiga vastu võetud põhikoolil- ja gümnaasiumiseaduse juures jäi varju üks suurimaid muudatusi, mis õppevara puudutab. Mais 2015 peavad õppekirjanduse väljaandjad kindlustama, et õppekirjandus oleks ka digikujul riigi peetavas infosüsteemis olemas. Näiteks on mõni suurem kirjastaja sõnanud, et on valmis lubama digikeskkonnas õpetajal õppekirjandusega tasuta tutvuda ning seda üks kuu testida.

Riik peab looma selle keskkonna ehk n-ö õppevara Amazoni. Kuid õppekirjandus on seal ainult üks osa, sest sinna tulevad ka õpperakendused ja muu digitaalne õppevara. Sinna lubame ainult tõesti head õppevara, sest seda riigilt oodatakse. Eesmärk ei ole kogu e-õppevara riigistada, vaid luua kõigile ettevõtjaile avatud ja ühtsetel kvaliteedinõuetel hallatud keskkond. Selline keskkond toob ka rohkem pakkujaid, sest kirjastamise klassikalist kulukoormat taga ei ole.

Kuidas saavutada, et Eestis oleks õppevara hästi tehtud nii pedagoogiliselt kui ka digikasutuslikult?

Eestis on päris palju pädevust, mida kasutame nii praegu kui ka tulevikus, kuid loomulikult teeme koostööd kogu maailma ja eelkõige naaberriikidega. Oleme leppinud Soome haridusministri Krista Kiuruga kokku, et arendame oma hariduspilve ühiselt, kaasates ka teisi huvitatud riike, samuti ettevõtjaid. Suurtel tarkvarafirmadel, eriti mängude valmistajatel on tohutu huvi ja potentsiaal suunata oma oskused ja teadmised haridusvara edendamisse.

Euroopa Liidu suur programm „Open up Education” soovitab anda koolijuhile autonoomiat tuntavalt juurde, sest e-õpe eeldab suuremat vabadust ja paljude lahenduste kasutamise võimalust. Kas Eestis on koolijuhile laiemad õigused juba antud?

Juba praegu on Eesti koolil ja koolijuhil suur vabadus korraldada elu koolis oma soovide kohaselt. Isegi koolitunnid ei pea olema 45-minutised, koolivaheaeg ei pea olema konkreetsel ajal. Hindeid ei pea panema numbriliselt või ainult viiepallisüsteemis ja paberõpikuid ei pea kasutama, kui õpetaja seda ei vaja või on leidnud parema viisi. Küsimus on selles, kas oskame neid vabadusi piisavalt ära kasutada, ning siin püüabki riik hariduspilve loomisega omalt poolt õla anna panna.

Lõpuks on meil juba praegu õhus küsimus, kas lapsed niigi liiga palju ei istu arvutis?

Kodus istuvad nad arvutis ju täpselt nii palju, kui lapsevanemad lubavad. Õpetaja peab koolis kõike mõistlikult kombineerima ning tõenäoliselt oleks ka kodus arvutist palju rohkem kasu, kui seda osataks enese harimiseks rakendada. See ei tähenda eelkõige ja üksnes arvutil referaatide tegemist, vaid vajadusel Progetiigri koduülesannete lahendamist või Khan Academy laadsest keskkonnast enne kontrolltööd teadmiste värskendamist.


2 kommentaari teemale “E-õpe on tulnud, et jääda”

  1. lembit13 ütleb:

    Loomulikult oleks ammu aeg enamus õpetamise tööst anda arvutite teha. Vana tõde on, et kui igal õpilasel on individuaalne õpetaja siis õppimine edeneb kiiremini kui klassis hulgakesi koos.
    Kahjuks ainult rikkad jõuavad oma lapsele eraldi õpetaja palgata.
    Robotõpetaja annab võimaluse kõigile õpilastele õppida just temale sobiva kiirusega ja.

    Korraliku koduõpetaja valmistamine ei oleks minu arvates keerulisem ühe keskmise mängu valmistamisest. Pealegi ei pea koduõpetajat korraga lõpuni valmis tegema vaid ehitamine võib jätkuda pidevalt nagu Tallinna linna ehitamine.

  2. […] jagamisele ja päeval tehtud lause-paariga kirja panemisele seal suurt midagi ei ole. Seda just võrreldes e-koolide süsteemiga, kus on oluliselt rohkem andmeid (loomulikult ka kool ise dikteerib veidi teised tingimused). Kuid […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!