Ega ole salanud Tema nime

24. dets. 2013 Karl Kello - 1 Kommentaar

Üliõpilane Eenok Haamer pidas 6. oktoobril 1963 Mustvee luteri kirikus esimese jumalateenistuse. Alustas ta nii siis ka kui tänavu, täpselt 50 aasta hiljem, jutlust ühest ja samast kantslist ühe ja sama salmiga: „Vaata, ma olen seadnud su ette avatud ukse ja ükski ei suuda seda sulgeda; sest sul on pisut rammu, ja sa oled pidanud mu sõna ega ole salanud mu nime!” (Ilm 3:8). Eenok Haamer ei ole salanud Tema nime.

Mustvee on ainulaadne paik mitmeski mõttes: kahe maailma, kahe kultuuri, kahe usu piiri peal: venelased ja eestlased; vanausulised ja õigeusulised …

Eenok Haamer: „5. septembril 1963 määras kirikuvalitsus ehk konsistoorium mind Mustvee kogudust teenima õpetajaameti kandidaadina (ordineeriti teisel jõulupühal). Mina ei olnud oma elus varem Mustvees käinud. Nädala pärast sõitsin bussiga Mustveesse vaatama, mis koht see on. Istusin järve ääres suure kivi peal ja vaatasin ida poole, Venemaa poole. Järv oli tüüne, päikesepaisteline ilm, ilus liivarand. Mõtlesin, milleks mind on nüüd siia saadetud – kas tõesti piirivalvuriks? Piirivalvega olen muide ka seotud olnud: kolm ja pool aastat olin piirivalve Remniku õppekeskuse lektor ja ka kaplan. Olen pidanud ka esimese välijumalateenistuse Eestis rohkem kui viiekümneaastase katkestuse järel. Savisaare Kodukaitse tähistas aastapäeva ja oli pidulik rivistus Pika Hermanni torni all.”

Mõiste „piirivalvur” on tihkelt sümboolikat täis. Sümboolses mõttes suure tähega Piirivalvur, vahipost on Eenok Haamer olnud juba viiskümmend aastat. Sõjahaavad olid kuuekümnendate alguses alles värsked, mitte üksnes linnapildis, vaid ka inimeste hinges. Ei ma siis teadnud Mustveest midagi, kinnitab ta: „Tulin siia üsna puhta lehena. Informatsioon puudus, eelarvamused puudusid. Sellest, missuguse tapatöö hävituspataljonlased siinkandis toime panid, ei juletud siis ju rääkida. Aga et minu kogudusest oli paarkümmend aastat tagasi salapäraselt inimesi surma saanud, teatud kuupäevadel, oli imestamist väärt. Mustvees sain aru, et mul tuleb teha midagi selleks, et vaenu ei oleks. Olen omalt poolt püüdnud teha kõik vaenu leevendamiseks.

Mul on üks väga eriline kogemus. Tulin otsima tolleaegset koguduse juhatuse esimeest, aga millegipärast oli mulle antud aadressil majanumber vale. Käisin ühes teises majas ja kui hakkasin kiriku poole minema, tuleb korraga üks mees mu juurde ja küsib: „Kas teie olete meie uus õpetaja?” See oli niivõrd märkimisväärne, et on mind palju julgustanud. Mul oleks justkui mingi märk küljes olnud.”

Tuled kirikuaknas

EH: Vana kirikuvanem, sündinud 1877, rääkis ühe mälestuse lapsepõlvest. Jõululaupäeval 1880, kui Mustvee luteri kirik oli just valmis saanud, olid nemad tulnud isaga kauge maa tagant kirikusse. Isa oli tõstnud ta üles ja näidanud, kuidas kirikuakendest küünlavalgus välja säras. Akende peale oli pandud puuhalud kolmnurkselt püramiidi ja nende vahel põlesid küünlad. Olen kujutanud seda pilti ette: isa tõstab kolmeaastase poisi üles ja too näeb siis kiriku valgustatud aknaid. Pilt on igatahes väga haruldane. See mees oli 102 aastat ja viis kuud vana, kui Jumal ta igavikku kutsus. Oma sajandaks sünnipäevaks oli ta kavandanud, et ronib kirikutorni, lükkab luugid lahti ja lööb sada korda kella. Torni jõudis ta ronida, luugid lahti lükata, kolm korda lõi kella ja siis sai jõud otsa.

Just neil 1970. aastatel, kui Eesti luterliku kiriku saatus oli kaalukausil, käis õppealajuhataja koos pioneerijuhiga jõululaupäeva õhtul värava peal keelamas koolilastel kirikusse tulla. Läksin siis väravasse ja ütlesin, et te teete midagi, mis on konstitutsioonivastane. Parajasti kuulsin öeldavat ühele perekonnale: „Urve, sina kirikusse ei lähe.” Mult küsiti vastu, et kas ma tean, mis pioneeritõotuses on. Ja et mul olevat õigus rääkida ainult katuse all, aga mitte lageda taeva all. Ja et kui ma veel pikemalt räägin, jääb täna jumalateenistus pidamata. Mina ütlesin: „Ma palun teid, et te usklikke inimesi nende kõige pühamal õhtul ei solvaks.” Minu ees ei ole hiljem keegi vabandanud. Andsin sellele asjale usuasjade voliniku kaudu siiski ametliku käigu. Haridusminister oli väidetavalt manitsenud, et nii avalikult ka ei või usuvastast propagandat teha. Et peab asju vähe mõistlikumalt ajama.

Kuus ja pool aastat elust välja lõigatud

Olin Mustveesse tulles 28 aastat vana. Minu elust oli kuus ja pool aastat välja lõigatud. Alates 1949. aasta küüditamisest sai minust 13-aastaselt metsavend. Isa oli juba arreteeritud ja viidud ära Kaug-Itta, Kolõmale. Süüdistus kõlas, et ta on kasvatanud Eesti noorust kodanlik-natsionalistlikus vaimus. Tartus Pauluse kirikus käis väga palju üliõpilasi ja see võimudele ei meeldinud. Ema oli jätkanud abikaasa, meie isa tööd. Pärast meie kodust lahkumist käidi hoolega ema otsimas, mis tähendas, et koju minna ei saanud. Läksime ema ja kasuvennaga (sõja ajal kodutuks jäänud laps) Võrumaale. Ühes usklikus perekonnas leidsime varju, sest kaks selle pere venda, kes ei olnud läinud sõjaväkke ei Saksa ega Vene poolel, olid seal ees. 1950. aasta 25. oktoobri ööl toimus suur haarang, kahes talus üheaegselt. Meie sõber teisest talust, ka usklik mees, sai raskesti haavata. Meiega juhtus suur ime – jäime alles. Kuigi loogiliselt võttes taipasime, et otsima oli tuldud just meid, järelikult oli liikumist nähtud ja kaevatud. See oli lausa imede öö, kõik passis kokku sekundi murdosa pealt. Ütlesime, et tulime kartuleid noppima, ja rahulduti sellega. Mõni päev varem olin juhtumisi ajalehetükikeselt lugenud, et kartulid kipuvad jääma külma kätte ja need, kes lähevad linnast appi maale noppima, saavad kümme protsenti nopitud kartulitest tasuta endale. Kui leidsin selle sõnumi, ütlesin emale: „Kui tarvis, on meil kohe siin olemise õigustus.” Kes oleks arvanud, et seda õigustust nii ruttu vaja läheb! Ülekuulaja pidas meie maal olemist põhjendatuks, kuigi paar nädalat oli maa juba kõvasti külmunud.

Üks selle pere vendadest magas rehe all ja tema põgenemine tekitas häire. Sõdurid läksid taga ajama, ent ei näinud teda. See andis meile aega ennast korraldada. Pererahvas soovis meid suurele ahjule saata. Ehmatusest tekkinud närvivapustusest ei olnud ma võimeline ahjule ronima. Ahjul poleks me tundide viisi vastu pidanud. Sõdurid kahe verekoeraga jäid pikaks ajaks samasse tuppa. Naabrusest toodud manukas ütles, et põllul oli palju rahvast, aga ta juures ei käinud. Ka see oli ime, et seda ütles muidu kommunistlike vaadetega mees. 1955. augustis tulime metsast välja. Olin siis kahekümneaastane.

Kuidas õnnestus n-ö legaliseeruda?

Nõukogude Liidus oli parajasti sulaaeg. Meie käest ei küsitud rohkem kui kümme rubla passirežiimi rikkumise pärast. Aga mind taheti võtta kolmeks aastaks sõjaväkke. Olin metsavennana peaaegu neli aastat punkris elanud, sest pärast haarangut ei saanud me enam sinna tallu jääda. Mul on tuberkuloosiga juba lapsepõlvest peale tegemist olnud, vasemas jalas lõi varjamise ajal välja luutuberkuloos. Jalalaba oli viltu keeranud, aga kipsi panna ei saanud. See oleks takistanud punkrisse roomamist. Kuigi saime Tartust ühe tohtri kaudu marlit ja kipsi, ütlesin emale: „Nüüd palume kaks nädalat Jumalalt, et ta parandaks mu jala.” Sündis peaaegu nii, nagu palusime. Jalg jäi hüppeliigesest ainult natuke viltu. Olin rahulolematu, et mind pole täiesti terveks tehtud. Peale metsast tulekut taheti mind kolmeks aastaks Nõukogude armeesse saata, kuid praagiti välja kui riviteenistuseks kõlbmatu. Jumal teadis, mida tegi. Olen selle jalaga ära elanud ilma ortopeedilisi jalanõusid kasutamata.

Leeripüha 2013. Jumalateenistus on lõppenud. Eenok Haamer koos vanema poja Naataniga leerilaste ees. Fotod: erakogu

Leeripüha 2013. Jumalateenistus on lõppenud. Eenok Haamer koos vanema poja Naataniga leerilaste ees. Fotod: erakogu

Küüditamise ajal jäi mul kuues klass lõpetamata. 1960 lõpetasin Tartu kaugõppe keskkooli, pärast seda sain kohe usuteaduse instituudi üliõpilaseks ja veel üliõpilasena Mustvee koguduse õpetajaks.

Räägitakse, et vene õigeusklik ei lähe vene vanausuliste kirikusse sisse … Vanasti oli küll see nii. Aga minul ei olnud mingisuguseid selliseid tõkkeid ja ma mõtlesin, et just nii saaksin kuidagi neid ehk ka omavahel lähendada. Hakkasin koos perega käima ülestõusmispüha öisel teenistusel nii õigeusu kui ka vanausu kirikus. Seisin vaikselt ja läksin edasi jälle. Hiljem, kui auto sain, käisin ka Rajaküla kirikutes. Lihtsalt sellega, et mina neist lugu pidasin ja nende teenistusele läksin, hakati minusse lõpuks väga lugupidavalt suhtuma.

Siin on olnud üks vanausuliste kirikumees, kes oli ühtlasi kooliõpetaja Tihedal, ja tema on ütelnud tunnustavalt, et luterlastel on samasugused kirikuraamatud kui meil, ja lisanud, et õigeusuliste omad on ära tsurgitud. Ka see on valmistanud mulle teed, et olen luterlasena saanud vanausuliste juurde minna. Hiljem, juba Eesti ajal, kui olid ühe tuttava vanausulise matused Rajaküla palvemajas ja läksin sinna lugupidamisega austust avaldama, küsiti korraga minu käest, kas ma tahan midagi rääkida. Ja kujutage ette, mina, luteriusu vaimulik, olen vanausu kirikus vaimuliku kõne pidanud ja austanud Jumalat. See on ainulaadne juhtum.

Pöördelised ajad

Neil pöördelistel aegadel oli minulgi Mustvees oma roll. Ka selles, et siin ei tekkinud Interrinnet. Ühel kogunemisel, kuhu mind oli mulle teadmata põhjusel ootamatult kutsutud, võtsin õiguse rääkida, kui tähtis on säilitada vana vene kultuuri, ja julgustasin hoolega vana pärandit koguma. Rääkisin nii pikalt ja hooga, et loobuti tõenäoliselt teistsugustest kavatsustest. „Papp” oli sattunud ehk valesse kohta, kuid sel on olnud hea tagajärg. Olen pidanud tähtsaks rõhutada: siin elavad eri rahvusest inimesed. Kui oli Mustvee 500. aastapäev, helistas pärast mulle üks vene proua ja ütles: „Ma tänan, teie olite ainuke, kes tuletas meelde, et Mustvees elavad eestlased ja venelased.” Tahan, et oleks võimalikult vähe konflikte. Nüüd kordavad juba ka juhuslikult kirikuga seotud inimesed, et usk võib meil erinev olla, aga Jumal on üks. See on see võimalus, kuidas anda Eestis elavatele eri rahvusest inimestele võti integreerumiseks. Teed võivad erinevad olla, aga kokkusaamispunkt on üks.

Kuidas hirmust lahti saada

Metsavennapõlves tekkinud hirm oli mul pikka aega sees. On olnud väga palju olukordi, kus olen seisnud ülekuulamisel ja tõesti palunud, et Jumal, anna mulle nüüd jõudu. Mind vabastati sellest hirmust 5. septembril 1987. Siis keelati ära Eesti muinsuskaitseklubide neljas kokkutulek Tarvastus. Minu isa oli surnud. Kirikus oli päris palju KGB töötajaid. Pidasin jumalateenistust sellel kellaajal, mis isa oli välja kuulutanud, laupäeval, 5. septembril kell 12, ja kui ma läksin altarisse, siis põlved värisesid. Teenistuse lõpus taipasin, et nad ei saa ju aru, et nüüd on jumalateenistus lõppenud. Pöördusin koguduse poole ja ütlesin: jumalateenistus on lõppenud, minge rahuga. Tegin ristimärgi ja äkki tundsin, et jalad on otsekui altari põrandasse kinni kasvanud. Seal võttis Jumal mult hirmu ära.

Sel päeval sai mulle ja mu emale selgeks, et iseseisvus tuleb. Mäletan isegi seda vapustavat kirjakohta piibliraamatust, mida lugesin sellele seltskonnale, kes istus meie lauas, 19 inimest. Sest mujal ei olnud võimalik süüa, KGB asjamehed olid lähikonnas kõik söögikohad hõivanud. „Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks? Sel päeval kurdid kuulevad kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest! /…/ Sest vägivallavalitsejal on lõpp ja pilkaja saab otsa ja hävitatakse kõik, kes kavatsevad kurja, kes teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhjuseta kõrvale! Seepärast ütleb issand, kes lunastas Aabrahami, Jaakobi soole nõnda: Jaakob ei jää nüüd enam häbisse ja ta pale ei kahvata enam! Vaid kui tema, ta lapsed näevad eneste keskel mu kätetööd, siis nad pühitsevad minu nime ja peavad pühaks Jaakobi Püha ning kardavad iisraeli Jumalat. Ja need, kes olid meelesegaduses, tulevad mõistusele ja nurisejad võtavad õpetust!” (Js 29:17–24).

Tarvastusse sõitmine keelati ju tol korral ära, aga Trivimi Velliste, Küllo Arjakas, Tunne Kelam, Mart Laar ja palju teisi olid kuidagi saanud ennast kohale smugeldada. Nad väitsid, et tulid vaatama, et muinsuskaitsjad midagi sündsusetut korda ei saadaks. Terve Mustla oli blokeeritud. Peatänava ääres peatumiskeelumärgid ja kiriku ees sissesõidu keelumärk. Kõike seda filmiti. Kiriku vastas, üle maantee oli kolhoosi töökoja auto, aknad kartulikottidega kinni pandud, aga kiriku poole oli aken lahti, objektiivi sinine klaas läikis sees. Pärast seda, kui kirikust välja tulin, andsin demonstratiivselt kõikidele kätt ja mind pildistati, nagu oleksin mingi filmitäht.

Suur vastasseis

Oma poliitilises tegevuses olen olnud kõige aktiivsem muinsuskaitseliikumises ja tegutsenud 11 kuud Eesti ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli nõunikuna. Ma ei lasknud ennast ka hiljem valida mingitesse juhtivatesse ametitesse. Olen teinud ainult seda, milleks Jumal on mulle märku andnud. Ka Eesti Kongressi kandideerisin samamoodi – käis klõks, kui kuulsin autoraadiost, et seatakse üles kandidaate. Aga Eesti Komitee kandidaatide nimekirjast taandasin ennast. Mul ei olnud käsku – sisemist käsku.

Kui Eesti Kongress lõhenes, tekkis rahvarinde suur vastasseis ERSP-ga, tundsin, et peab midagi tegema. Juhtus, et tegutsemise korraldus anti mulle, mitte minu enda tahtmisel. Keegi ütles mulle jalutussaalis, et mine juba, ja ma läksin. Laar ja Lauristin vaidlesid kontsertsaali fuajees, rääkisin nendega, ja pärast seda oli tarvis leida kedagi, kes läheks nõu pidama. Otsisin leplikumaid ja läksime üles jalutussaali. Seal oli palju üksikasju ja vajalikke sõnu, mille tõttu oli võimalik leida kokkulepe. Rahvarinne jäi saali ja valesti läinud hääletamised toimetati uuesti.

Kõik meie rahva tütred ja pojad

Ühte ei unusta ma iialgi. Kui nägin, et pinged olid nii suureks kasvanud, palusin sõna. Ütlesin, et nii punased kui ka valged meie rahva hulgast, kes ühel või teisel poolel sõdinud ja olnud, on viimselt kõik meie rahva tütred ja pojad. Ütlesin, et Soomes nägin mälestusmärki, millel olid kõik, nii valgete kui ka punaste poolel langenute nimed ühel sambal – millal meie nii kaugele jõuame, et hakkame seda tunnustama. „Ja nüüd ma palun teid: kui te olete nõus sellega, et tunnustaksime oma rahva lapsi, nii ühel kui ka teisel pool langenuid, siis palun nende mälestuseks püsti tõusta.” Algus oli väga vaevaline, aga lõpuks oli kogu saal püsti. Ootasin ühe vaikusehetke ja ütlesin: „Ma tänan teid. Järelikult meil on veel lootust.” Ja lõpetasin oma kõne. Need on hetked, mida ei saa ajalehe veerul nagu muu seas kirja panna.

Loomuldasa õpetaja

Eenok Haamer on teeninud kirikuõpetajana EELK Mustvee kogudust ühtejärge 50 aastat. Usuteaduse instituudi õppejõud 1977–1992. Tartu teoloogia akadeemia looja, rektor ja õppejõud alates 1992. Eesti haridusnõukogu juhatuse liige 1989–1991. Sündinud 17.05.1935 Tartus. Abielus Eha Haameriga, 1964. Pojad Naatan, Siimon ja Markus astuvad isa jälgedes, nagu tema isegi jätkas oma isa rada. Tütar Maarja on lõpetanud muusikaakadeemia, kirikus mängib orelit.

Ühe esimesena Eestis alustas Eenok Haamer koolis taas usuõpetust, 25 aastat tagasi. Sügisel 1988 kutsus tolleaegne Mustvee keskkooli direktor ta oma kooli. Õppeaine oli kultuurilugu: „Rääkisin sellest, mis oluline. Õpetasin teistsugust lähenemist Eesti minevikule ja rahvausundile – et ainu­jumala usk on meile tähtis olnud, ja seda juba ürgsetest aegadest. Et meil ei ole olnud palju jumalaid, aga ühel jumalal on küll palju nimesid. Et Eesti rahvas on olemuselt väga usklik, aga ajalooliste olude sunnil on see läinud mitteloomupärasesse suunda. Usuõpetuses valitses meil poole sajandi pikkune tohutu auk. Oli kiire selle teadmise taastamisega, mis meie usku puudutab. Kangas oli telgede pealt maha kukkumas, aga veel olid alles üksikud lõimed, mille järgi saanuks katkenud lõimed kokku sõlmida. Nii kaua, kui lõimed ei ole maha kukkunud, on veel võimalik kangas taastada. Kui rääkida terminitest, eelistan „usuõpetust”. Sest meie kultuuritaust on kristlus. Kasutada sõna „usundiõpetus” või „religiooniõpetus” on probleemi olemusest kõrvale nihverdamine, tingitud ateistlikust mõtlemisviisist. Ei ole kuidagimoodi võimalik minna klassi ette ja öelda oma usule, et ma ei saa sind kaasa võtta, kükita seni siin ukse taga nurgas. On paratamatu, et viid oma meelsuse kaasa, aga küsimus on selles, kuidas seda esitada. Mitte vägivaldselt käänata inimest ja oma usku pöörata.”