Et erilised lapsed saaksid õppida!

20. dets. 2013 Ain Ostrat Tartu Kroonuaia kooli direktor - Kommenteeri artiklit

Haridus- ja teadusministeerium on käsile võtnud väga vajaliku töö – hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse nüüdisajastamise. Probleem ei ole lihtne, kuna hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste arv on järjest kasvanud ja erivajaduste loetelu pikenenud. Sellest asjaolust on tingitud ka ohud, millega loodav kontseptsioon peab arvestama.

Kontseptsiooni tööversioon ja ka haridusministeeriumi kodulehel avalikustatud kokkuvõte kontseptsioonist räägib erivajadustega õpilastest kui raskemate ja kergemate puuetega lastest. Kõrvale on jäetud pedagoogika elementaarpõhimõte, et erivajadus ei pruugi tähendada vaid puuet (ka andekus on erivajadus). Eripedagoogile tundub selline jaotus lihtsustav. Erivajaduste spekter on lai ning igaüks neist eeldab erinevat lähenemist.

Üheks suurimaks ettevalmistatava kontseptsiooni probleemiks võib pidada intellektipuudega õpilaste küsimust. Praegu tundub, et kontseptsiooni kohaselt peaksid need lapsed õppima ilmtingimata elukohajärgses (tava)koolis. Kool peab neile rakendama tugimeetmeid, eriõpet ja/või tugispetsialistide teenuseid. Arvestamata on aga jäetud asjaolu, et intellektipuue ei ole ajutise iseloomuga ning selle meditsiiniline korrigeerimine pole võimalik. Intellektipuudega lapsed vajavad oma kõigi ressursside realiseerimiseks pidevat õpet teistsuguse ehk erimetoodika järgi. Ainult nii saab tagada, et kergema intellektipuudega õpilased omandavad oskused ja teadmised, mis lubavad neil läbida hiljem erialaõppe ning liikuda edasi tööturule.

Tuleb rõhutada, et erimetoodikat ei ole võimalik rakendada osaliselt, metoodika moodustab tervikliku süsteemi mingi aine õpetamiseks, arvestades õpilase individuaalsust ja puudest tingitud vajadusi. Sellise spetsiifilise õppe rakendamine tavakoolis on küll ilus idee, kuid nõuab ühtlasi olulisi lisaressursse haridusse. Arvesse tuleb võtta, et iga intellektipuudega õpilane tavakoolis peab õppima põhiaineid (emakeel, võõrkeel, matemaatika, loodusõpetus, inimeseõpetus, ajalugu) erimetoodika järgi kogu õppeprogrammi ulatuses. See tähendab, et tavaklassi integreeritud HEV-õpilane vajab erimetoodikat valdavat õpetajat, kellel on aega tegelda õpilasega kogu ainetunni ulatuses. Pole võimalik, et aineõpetaja, kellel on õpetada 23 tavaõppel ja üks intellektipuudega lihtsustatud õppel olev õpilane, suudaks rakendada 45 minuti jooksul kahte täiesti erinevat õpetamismetoodikat. Seega on sellises olukorras õpetajal vaid kaks valikut: kas õpetada ühte HEV-õpilast või 23 tavaõppel olevat õpilast. Mõlemal juhul on kannatajad lapsed. Lahenduseks oleks ainult see, kui koolides oleks topeltkomplekt põhiainete õpetajaid – lisaks tavaõppel olevate õpilaste aineõpetajatele ka samade ainete erimetoodikat valdavad eripedagoogid.

Meie tavapraktikat arvestades ei oleks imekspandav, kui intellektipuudega õpilased koondataks tavakoolis ühte liitklassi. Vajalikke ressursse hoiaks see ilmselt kokku (nii oleks vaja vaid ühte-kahte eripedagoogi), kuid see kokkuhoid toimuks taas laste arvelt. Sellise liitklassi õpetamine, kus õpivad väga erinevas vanuses erilist lähenemist vajavad õpilased, on esiteks peaaegu võimatu nii, et kõik lapsed omandaksid võimalikult head teadmised. Teiseks aga suurendaks selline eraldamine laste marginaliseerumist ja tooks kaasa diskrimineerimisohu.

Kontseptsioon jätab tähelepanuta ka ühe üliolulise momendi erivajaduste märkamisel, nimelt õigeaegsuse. On hilja, kui erivajadus avastatakse keskmises kooliastmes, sel juhul pole pedagoogilisest või muust sekkumisest enam kuigi palju kasu. Eelkoolieas tuvastatud erivajadust võib õige rehabilitatsiooni ja erimetoodikaga aga olla võimalik leevendada nii, et hilisemas eas ei häiri erivajadus inimese elu kuigi suurel määral.

Kontseptsiooni järgi pöörab riik edaspidi põhitähelepanu „raskema puudega” lastele, mis tähendab, et kerge intellektipuudega lihtsustatud õppe lapsed jäävad omavalitsuste tegevusvaldkonda. Edaspidi hakkab nende laste tulevik siis olenema omavalitsuse võimekusest. Samas oleks just nende laste tulevikupotentsiaal kõige suurem – õigeaegse ja õige erimetoodilise lähenemise korral on need lapsed võimelised omandama jõukohase elukutse ning olema tulevikus täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed.

Kui aga omavalitsusel selleks võimalusi ei ole, jääb lihtsustatud õpet vajav laps arengut toetavast õppest ja toest ilma ning tulevikus täiendab ta sotsiaalabi saavate inimeste ridu. Koostatavas kontseptsioonis peaks erivajadustega laste ettevalmistamine elukutse omandamiseks olema üks prioriteete.

Tundub ka, et kontseptsiooni kaugem eesmärk on kaotada Eestist lihtsustatud õppekava alusel õpetavad koolid hariduslike erivajadustega lastele. Kaasava hariduse idee on küll ilus, kuid nagu näitavad välisriikide kogemused, nõuab selle elluviimine tasemel, kus kannatama ei peaks lapsed, nii palju vahendeid, et nende leidmine Eestis pole tõenäoline. Seega oleks praegu kõigile kasulikum, kui olemasolevat süsteemi ei hakataks kergel käel lõhkuma ja vähemalt igasse suuremasse keskusesse jääks erivajadustega laste kool ka nii-öelda kergema puudega lastele. Ühtlasi oleksid need koolid kompetentsikeskused, mis saaksid levitada eripedagoogilist teadmist ajapikku ka tavakoolidesse.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!