Jõulumaa, jõulurahvas

Eestlased on jõulurahvas, ütleb kirikuõpetaja Eenok Haamer. Nii on – nõndanimetatud jõulumaa ulatub Inglismaast üle Skandinaavia Eestini ja vastupidi. Sõna „jõulud” on siinmail igal juhul enne maa ametlikku ristiusustumist käibel olnud. Jõulud on talve algus päikesekalendri järgi ja ühtlasi aastaringi algus. Uusaasta kohta ongi meil öeldud uued jõulud. Jõulud on päikese sünnipäev, aga samas ühtlasi valguse surma püha.

Põhjala pimedad jõulud

Põhjala pimedaid jõule iseloomustab valgete jõulude ootus. Jõuluöö on aasta pikim ja pimedaim. Eriti, kui lund maas pole. Praeguses elektriajastus ei oska õieti ette kujutada, kui pime on mustade jõulude õhtu tegelikult. Algselt oli jõuluaeg üsna karm ja masendav. Päike oli taevateel jõudnud viimase piirini. Valgus kadus. Võimalik, et jõulud olid siis kurvad ja sünged pühad. Valguse surma pidu? Söödi matusetoite, ube ja herneid, joodi ohvriõlut. Tuba kaunistati teinekord kuuseokstega, mis kuulub tänaseni matuserituaali. Surnud tulid koju käima ja kaema. Võimalik, et alles kristlaste Jumalapoja sünnipäev tegi jõuludest rõõmupeo. Varem oli see pigem looduse surmapäev. Milles, tõsi küll, peitus suurim lootuse ootus. Valguse elujõu taastumisele aitavad kaasa küünlad kuusepuul, omal ajal põles öö läbi kolmeharuline küünal laua peal.

Päikese sünnipäevaga näib üldse olevat üks vastuoluline värk. Tähele­panu väärival kombel esineb näiteks ka päikesejumal Apollon mustapalgelisena. Musta päikese matused – öise, talvise, vana, kustuva päikese matused, et tõusta saaks uus ja kirgas päike? Maagiline ümbersünd? Mütoloogiliselt on must päike täiesti võimalik, kujutlus sellest ilmneb eri rahvastel. Muistse sumeri mütoloogias nimetati mustpeadeks isikustatud meteoriite. Tallinnas tõid väidetavalt just Mustpeade vennaskonna liikmed välja ja süütasid Raekoja juures jõulupuu, vanim dateering aastast 1441.

Oleme valguse lapsed

Jumal on valgus – maailma valgus (Jh 8:12), ütlevad kristlased. Kui siinkirjutaja ei kardaks oma võhiklikkust välja näidata, ütleks ta, et valgus on aegruumi sisu, olemus ja kvaliteet. Kõiksuse kontekstis: valguseta ei oleks Vaatlejat. Omamoodi kolmainsus: aeg, ruum ja valgus. Ime siis, et esimene sõna, mis öeldi, oli: „Saagu valgus!” Ja valgus sai. Enne oli tohuvabohu ja pimedus sügavuse peal. Vrd ka: „Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed” (1Ts 5:5).

Võimalik, et rõõmsad valguse taassünni pühad langesid omal ajal hoopis maarjapäevale. Kevade algusele. Kui kindlus käes, et loodus tärkab, maa ärkab. Mis oleks loomulik Maarjamaa ja kohaliku jumalate ema austamise kontekstis. Keskaja eurooplasil algas uus aasta üldiselt jõuludest, s.o 25. detsembril. Meil on aasta alanud ka maarjapäevast. Näiteks kasutas kroonik Henrik nn maarja-aastat algusega 25. märtsil. Ju siis oli maarja-aasta ka kohapealses käibes, võimalik, et jäänukina omaaegsest kohalikust emakultuslikust ilmapildist.

Mõistatuslik aeg

Jõuluaeg on kriitiline ja piiripealne aeg. Kes teab, mis saab. Saatuse kaalukausid on üsna hapras tasakaalus, pole teada, kummale poole kalduvad. Loodus hoiab hinge kinni: kas päike suudab tõusta taas? Ei julge hästi hingata valguse lapski. Tavade täpse täitmisega saab valguse taassünnile kaasa aidata.

Mõistatuslikul ajal, ülemineku ajal mõistatati mõistatusi – kui pole enam vana aeg ega ole ka veel uus vanast välja kasvanud. Mõistatamisel kui kriitilistele aegadele omasel tegevusel on olnud maagiline iseloom. Seda harrastati viljade valmimisperioodil, hingede ajal, pulmade ja matuste ajal. Iseäranis vajalik, aga ühtlasi ohtlik ja teinekord lausa tabuline olnud mõistatada jõuluööl (vt Mall Hiiemäe, Eesti rahvakalender, 5; 7). Rahvaluule- ja keeleteadlane Felix Oinas sedastab, et kriitilisel ajajärgul, kui isegi mõni tühine asjaolu võib kallutada kaalukeele õigesse suunda, aitab mõistatuse õige lahendamine maagilisel moel mõjutada ning stimuleerida vajalikke jõudusid kriisi õnnelikuks lahendamiseks.

Päevapööramise kivi külge

Talvisel pööripäeval seotakse päike kiiri pidi sümboolselt kinni päevapööramise kivi külge, et ta üle piiri ei läheks. Kui see juhtuks, ähvardaks reaalne oht kalduda põhjatusse pimedusse taas. Päev pöörab valgema poole ette. Loodus ohkab kergendatult. Päike tantsib tõustes.

Jõuluõhtul istuti vaikselt suletud akende taga. „Ja kui juba pimedaks jäi, siis kiski üksi enam õue ei tohtind minna, sest jõuluööse olnud keik head ja kurjad mardused hulkumas.” Lumememm, luud pihus, kaitseb maja. Luud on maagiline kaitse ja tõrjevahend, peletab kõik kurjad vaimud majast eemale. Keskööl tulevad surnud lauale jäetud herneid sööma. Kui jõuluööl soolast süüa, tuleb tulevane abikaasa unes juua pakkuma. Kas mitte sellest see toidu ülesoolamisvajadus armunute puhul?

Kui jõuluööl minna välja kuuvalgele oma varju vaatama ja sel pole pead otsas, ootab surm ees. Sama aknast tuppa vaadates – kel pole pead otsas näha. Tütarlaps aga võib jõuluööl jalgade vahelt ahjusuhu asetatud peeglisse vaadates peigmeest näha. Tuli peab jõuluööl põlema toas öö läbi – ka sellepärast, et vaimud näeksid süüa. Juhtub tuli iseenesest kustuma/kustutatakse, on maja terve aasta vanakuradi võimuses, sureb keegi perelistest või tuleb öösel must kass, küünal käes, ja paneb maja põlema. Aknad ja augud kaetakse hoolega kinni, et ükski valguseriba välja ei paistaks. Muidu tuleb tulekuma peale kohale kurivaim – või punane vanamees −, vaatab aknast sisse ja hooned põlevad maha.

—-

Küünlad kuusepuus

Jõulukuusk seostub otseselt igihalja maailmapuuga. Küünlad kuusepuus, s.o sümboolse maailmapuu okstel sümboliseerivad ühtlasi tähti taevalael. Meie müütiliste rahvalaulude järgi toodi kuused koju jõuludeks, kased jaanipäevaks. Kuldsed kuused tuuakse seoses kallite aegade = jõulude saabumisega tuppa või toa ette, kased valged kambrisse (Kadrina, 1843). Sellest hoolimata arvatakse, et jõulukuusk ilmus kohalikku kombestikku linnade ja mõisate vahendusel alles 19. sajandi lõpul. Pole aga põhjust arvata, nagu oleks jõulupuu midagi meile ainuomast olnud. Hetiidid tähistasid juba kolm-neli tuhat aastat tagasi 25. detsembrit – siis tulnud viljakusjumal Talipinu tagasi allilmast oma isa juurest, maa annid kaasas, ning riputanud andekoti igihalja puu otsa. Talipinu päästabki ühtlasi röövitud päikese. Toimub see lugu talvisel päevakäänakul, seega tuuakse koos taastuva viljakusega tagasi valguski. Siit viib otsetee jõulukuuse ja jõuluvana kingikotini.

Läti nõiaprotsesside materjalidest, 1692, on lugeda, et keegi talumees Thies, 86 aastat vana, käinud oma sõnul põrgus hundi kujul viljaõnne pärast võitlemas. Maa peale toodud vili visatud õhku, tänu sellele saanud viljaõnne maitsta kogu maa, rikkad ja vaesed (M. Metsvahi. Libahunt Thiesi võitlused. – Pro Folkloristica 8/2001). Põrgusse saagi järele mindud luutsinapäeval. Tolleaegset kalendrinihet arvestades toimus viljaõnnistuse tagasitoomine seega jõuluajal. Meil toob jõuluõhtul talusse õnnistust jõulusoku (vt ÕpL 31.05) jt kõrval ka jõuluhunt. Kus talle nii palju hõberaha ja herneid ja õlut pole antud, kui meele järgi olnuks, seal pole ta ka õnnistust andnud ja seega kadunud igasugune lootus uueks aastaks. Eesti uskumustes esineb samuti rukkihundi-nimeline viljahaldjas, kes asub lõikuse ajal esimese või viimasena lõigatud viljavihku. Oskar Looritsa sõnul on viljavihk viljakuse sümbol, kuhu keskendub vilja elujõud, mida on vaja säilitada läbi talve. Jõuluajal toodi vihk tuppa, pandi põrandale püsti, anti talle süüa ja õlut juua (valati kannust õlut otsast sisse) ning visati lakke, et näha, „kas palju lakke kõrsi jäi ja kas tuleva aasta vilja kasub” (Ridala, Muhu).