Kaasava hariduse põhimõtted toimetulekuõppes
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt lähtutakse haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamisel kaasava hariduse põhimõtetest. Kaasava hariduse kontekstis väärtustatakse igaühe individuaalset eripära ja peetakse õpilaste erisusi loomulikeks. Kaasava hariduse eesmärk on laiendada juurdepääsu haridusele ning anda igale lapsele võimalus oma võimeid maksimaalselt rakendada.
Toimetuleku õppekava järgi õppivate mõõduka intellektipuudega õpilaste rühm on äärmiselt heterogeenne: õpilaste vaimsed ja füüsilised eeldused ning võimed, kasvukeskkond, sotsiaalne taust ja huvid on väga erinevad. Nende õpilaste puhul ei tähenda kaasamine üksnes juurdepääsu tavaharidussüsteemile, st õppimist elukohajärgses koolis, vaid õppija võimalust olla kaasatud õppetegevusse talle tähenduslikul viisil eesmärgiga olla nüüd ja tulevikus kogukonna täieõiguslik liige. Et mõõduka intellektipuudega õpilane saaks õppida vastavalt oma võimetele, tuleb õpperuumid, -meetodid ja -vahendid temale sobivaks kohandada.
Toimetulekuklassid
1990. aastate alguses avati Eestis esimesed toimetulekuklassid mõõduka intellektipuudega laste õpetamiseks. Õpetuse peamine eesmärk toimetulekuõppekava järgi õpetamisel on õpilaste iseseisvus ja sotsiaalne integratsioon, st eneseteostus sotsiaalses keskkonnas. Lapsed ja noored peavad õppima igapäevaelus vastavalt oma võimetele toime tulema ja suhtlema ning täiskasvanuna võimalikult iseseisvalt elama ja kutsetööd tegema.
Õppimine toimetulekuklassis
Toimetulekuklassi täitumus on kuus õpilast. Iga last õpetatakse vastavalt tema puude eripärale. Põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava lisa 2 „Toimetulekuõpe” põhjal koostatud individuaalse õppekava alusel. Toimetulekuklassis viib põhilise osa õppetööst läbi eripedagoogilise väljaõppega klassiõpetaja, kes õpetab lapsi võimalusel kogu kooliaja. Tavaliselt tegeleb klassis õpilastega ka abiõpetaja. Laste arengut toetavad erivajadustega laste koolides eripedagoogid, logopeedid, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid ja terapeudid. Kõnetute lastega suhtlemisel kasutatakse kõnet toetavaid ja asendavaid kommunikatsioonivahendeid: näiteks lihtsustatud viipeid, piktogramme, kommunikaatoreid jms. Koolid ja klassiruumid on sisustatud õpilaste erivajadusi ning toimetulekuõppekava nõudeid silmas pidades: on tehnilised abivahendid, õppeköögid, käsi- ja puidutööklassid, savi- ja kangakudumise töökojad ning teraapiaruumid. Paljudes koolides on laste varajase arendamise võimalused. Pakutakse ka pikapäevarühma või päevahoiuteenust, kuna väga suurt osa toimetulekuõpilastest ei saa koolipäeva lõppedes üksi koju saata. Pärast koolitunde tehakse käsitööd, mängitakse pilli, lauldakse ja sporditakse. Lapsed ja noored leiavad endale koolist sõbrad ka edaspidiseks eluks. Toimetuleku õppekava järgi õppivad õpilased saavad põhikoolis käia kuni 12 aastat, kusjuures viimane, n-ö lisa-aasta, on ette nähtud noore ettevalmistamiseks jätkuõppesse, tööellu, päevakeskusesse vms suundumiseks. Õpilastega külastatakse kogu kooliaja jooksul, eriti aga viimastes klassides kultuuriüritusi, käiakse õppekäikudel ja jõukohastel praktilistel tööharjutustel asutustes.
Õpetamise põhimõtted toimetulekuklassis
Toimetulekuklassis on õpetus keskendunud praktiliste oskuste omandamisele. Õpitakse eneseteenindusoskusi, igapäevaseid koduseid majapidamistöid, omandatakse elementaarseid tööoskusi ja -harjumusi. Ka võimetekohane lugema ja kirjutama õppimine ning matemaatika on seotud igapäevaelus toimetulemisega. Lugemist ja kirjutamist õpetatakse laiendatud tähenduses. Lugemine hõlmab situatsioonide, esemete, piltide, piktogrammide, signaalsõnade, terviksõnade ja kirjutatud tekstide lugemist. Kirjutamine märgib toimetulekuõppes kõiki õpilase tehtud tähendusega märke, tähti, sõnu ning pildi- ja sõnakaartide abil suhtlemist. Matemaatikateadmiste omandamine algab arvueelses valdkonnas oma kehaskeemi tundmaõppimisega ning jõuab välja võimetekohaste eluliste arvutamisülesanneteni.
Toimetulekuklassis õpetamisel tuleb silmas pidada, et ei ole õpetamismeetodit, mis toimib kindlasti kõige efektiivsemalt. Sobiva meetodi valikul tuleb lähtuda igast konkreetsest õpilasest ning õpirühmast kui tervikust.
Õppetöös rakendatakse valdavalt üldõppe põhimõtteid. Õpet traditsioonilise ainetunnina ei korraldata, vaid keskendutakse ainekavades märgitud tegevustele ja teemadele. Temaatilise planeerimise puhul toimub õppetöö õppetsüklina teatud perioodi jooksul kindla teema raames. Eri valdkondadesse kuuluvaid teadmisi ja oskusi kujundatakse sama teemat käsitledes paralleelselt kõikides õppeainetes.
Õpetus on mänguline ja eluline ning toimub praktiliste tegevuste kaudu. Jõukohane mäng on hea võimalus teadmiste ja oskuste vahendamiseks. Toimetulekukooli esimesel arengutasemel õpivad lapsed mängima, edaspidi tuleb mäng õppetöös eesmärgistada nii, et õpitaks mängu kaudu. Viimastel aastatel on toimetulekuklassides üha aktuaalsemaks muutunud digitehnoloogia kasutamine õppetöös, sh mängupõhine õppimine.
Kuna õpilastel on keeruline õpitut uude olukorda üle kanda, õpitakse esmalt elulistes olukordades praktilise tegevuse kaudu. Õpitu kinnistatakse klassitundides töölehtede, käelise tegevuse või õppemängude abil. Üks paremaid tegevusele suunatud õppe vorme on projektipõhine õpe. Projektipõhist õpet rakendades on võimalik kasutada eri raskusastmega ülesandeid ning nii saab tegevusse kaasata klassi kõik õpilased. Projekti läbi viies lõpeb koolipäeva ajaline killustamine üksikuteks tundideks, kusjuures tegeldakse kontsentreeritult ja intensiivselt ühe tervikliku teemaga.
Toimetulekuõppekavale vastav õppevara
2005. aastal andis TEA kirjastus välja esimese toimetulekukooli õppekavale vastava õppematerjali „Sügis”, mille autorid olid Merje Pajos ja Epp Roon. Järgmisel aastal ilmus Marju Türnpu ja Diana Kuntori koostatud kogumik „Talv” ning 2007. aastal samade autorite materjal „Kevad. Suvi”.
ESF-i programmi „Hariduslike erivajadustega õpilaste õppevara arendamine 2008–2014” raames on koostatud järgmised toimetulekuõppe materjalid: „Inimene I–III” (Marju Türnpu); „Matemaatika I” (Signe Leht ja Saima Salomon), „Matemaatika II” (Saima Salomon), „Matemaatika III–IV” (Signe Leht), „Minu retseptiraamat” (Kristel Palgi ja Ragne Kuusk) ning „Mina” (Maret Lill ja Kristel Palgi).
Seega on viimase kaheksa aasta jooksul avaldatud 12 toimetulekuõppekavale vastavat materjali. Toetudes põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava lisas 2 „Toimetulekuõpe” sätestatule ning toimetulekuõppe soovituslikele ainekavadele, on selge, et olemasolev õppevara ei kata õpilaste vajadusi. Arvestades toimetulekuõppel olevate õpilaste arengulisi iseärasusi, on oluline edaspidi koostada ainekavades esitatud teemavaldkondade kohta mitme raskusastmega elektroonilist ja paberil õppevara. Õpetajate ja lapsevanemate kogemused näitavad, et mõnikord suudab näiteks autismispektri häirega laps lahendada ülesandeid tunduvalt edukamalt digitaalsete vahendite abil kui paberil. Samas võib teine õpilane keelduda igasuguse tehnoloogia kasutamisest.
ESF-i programmis „Hariduslike erivajadustega õpilaste õppevara arendamine” koostatud toimetulekuõppe töölehtede komplektide ning tööraamatute juurde kuuluvad ka metoodilised juhendmaterjalid õpetajale. Õpetajate hinnangul on sel teemal metoodilist materjali aga liiga vähe.
Mõõduka intellektipuudega laste ja noorte õpetamise tingimused Eestis muutuvad aasta-aastalt paremaks. Koolides püütakse järjest enam luua vajalikke tingimusi õpilaste eripära arvestava elulise ja praktilise õpetuse korraldamiseks. Tõusnud on õpetajate teadlikkus sobivate õpetamismeetodite rakendamisest. Endiselt tuntakse aga suurt puudust toimetulekuõppekava rakendamist toetavast õppevarast ning vastavasisulistest metoodilistest materjalidest. Olemasolev õppevara on saanud nii õpetajatelt kui ka lapsevanematelt kiitvat tagasisidet ning on avaldatud lootust, et toimetulekuõppekavale vastavat õppevara koostatakse ka edaspidi järjepidevalt.