Kaasavast haridusest tavakoolis
Vallo Reimaa ja Maris Vilmsi arvamused 29. novembri Õpetajate Lehes puudutasid mind otseselt, sest olen koolis töötanud 23 aastat ja selle aja jooksul näinud nii üliandekaid õpilasi kui ka neid, kelle intellekt ei võimalda saada tavakoolist kaasa teistega võrreldavat pagasit.
Ma pole kohanud ühtki õpilast ega õpetajat, kes arvaks, et kehalise puudega laps ei peaks käima tavakoolis. Teine lugu on vaimsete võimetega. Olen oma kogemustele toetudes sügavalt veendunud, et vaimselt teistest nõrgema arenguga lapse koht pole tavakoolis, kus kõigile lajatatakse sama mõõdupuuga. Mulle on tuttav olukord, kus tavakoolist läbi veetud lapsele on antud häbelikult põhikooli lõputunnistus – vaadaku ise, mis edasi saab. Aga just nii on koolid haridusministeeriumi otsuste tõttu sunnitud tegema.
Väga sageli juhtub, et meie tõrjutud linnupoegadel on vanemad, kellel puudub lapse vastu vähimgi huvi. Samas ka vastupidi: on vanemaid, kes nõuavad oma ilmselgelt pidurdunud vaimse arenguga lapse hoidmist tavakoolis, et ta oleks „nagu teised”. Neid huvitab ainult see, „mida teised arvavad, kui mu laps õpib erikoolis”, mitte aga lapse tegelik elu, staatus ja toimetulek. Ja nii ongi meil suur hulk noori, kes ei saa koolist kaasa eluks vajalikke oskusi, kellel puudub kogu põhikooli jooksul igasugune eduelamus, kellele on iga koolipäev traumeeriv kogemus, mis tuleb kuidagi üle elada. Ja mina, tavakooli õpetaja, pean ta kuidagi põhikooli lõppu aitama, omamata eriharidust, vahendeid, oskusi ja aega veel ühe erivajadusega tegelda.
Elus on ühel või teisel moel haiget saanud lapsi, kes on peaaegu allumatu käitumisega ja keda tavaline „piits” ja „präänik” enam ei huvita ega mõjuta. Juba nendegi laste tagasi ree peale aitamine kipub õpetajal üle jõu käima. Jätkem ometi õpetaja ellu! 3. detsembri „Ringvaates” oli intervjuu vaimse puudega lapse isaga, kes ütles väga ilusasti, et tema tütar on nagu hernetaim, kes saab ilusti hakkama, kui tema kõrval on tugi. Aga kas ei taheta liiga palju, kui õpetaja, kes on niigi purunemiseni pingule tõmmatud, peab jaksama ja oskama olla kõigele lisaks veel ka hernekepiks armastavat tähelepanu ja aega nõudvale lapsele. Asi pole üldse tahtmises või mõtteviisi piiratuses, lihtsalt inimvõimetel on piir.
Kui õpetaja peab erivajadustega lastega hakkama saama, miks siis üldse õpetatakse kõrgkoolides defektolooge? Suund näib ju olevat see, et reaõpetaja omandab need oskused lennult, saab „kolme kuuga trammijuhiks”. Kas tõesti usutakse, et lisakoolitused ja kiirkursused suudavad asendada korralikult läbitöötatud õppekava ja praktikat, mille läbib mitme aasta jooksul kõrgharitud defektoloog? Kas keegi tõesti usub, et tavakooli õpetaja suudab anda abi vajavale lapsele kõik toimetulekuoskused?
Olen mõningal määral tuttav defektoloogide töö köögipoolega. Neil on igale probleemile spetsiifiline abinõu, mis aitab last edasi, vastavalt tema võimalustele ja oskuste tasemele. Neil lastel on tore koolis käia, sest nad kogevad edu ja arengut. Nad saavad asja eest kiita, mitte pole viiendaks rattaks vankri all. Jälgin oma tuttava defektoloogi tegevust suure aukartuse ja selge mõistmisega, et ma ei saa midagi sellist kasutada tavalises klassis.
—
SAMAL TEEMAL
• Kus on kaasamise piir? ÕpL 29.11.2013
Täiesti nõus autoriga. Probleem on eriti suur maakoolides, kus polegi abiõpetajat, logopeedi, psühholoogi, “rahunemise klassi” jm , kõigi õpilastega peab tegelema ja hakkama saama õpetaja, kellel on näiteks 7 tundi iga päev + klassijuhatamine. See on ebainimlik koormus! Olen samuti erikoolide poolt, seda eriti käitumisraskustega õpilaste puhul. Üks ebaadekvaatselt käituv õpilane suudab halvata kogu klassi töö. Me kaitseme hüsteeriliselt kõikvõimalike kõrvalekalletega lapsi, aga kuidas kaitsta normaalse psüühikaga ja võimetega lapsi, kuidas tagada normaalne areng ja töörahu klassis , kus on 2 psüühikahäirega ja vägivaldset õpilast? Imestan ikka ja jälle, kes küll neid seadusi välja mõtleb? Need inimesed pole küll koolis töötanud.