Meie tublide loodusteadmiste juured on Soomes
Eesti laste loodusteaduste teadmised on kõigis kolmes PISA testis olnud Euroopas teisel kohal. Edu taga on õpetajaile antud valikuvabadus õpetamisel.
Kui Tartu kunstigümnaasiumi loodusainete õpetaja Ulvi Kruus küsis mullu pärast PISA testi õpilastelt, kuidas neil läks, ei kuulnud ta oma üllatuseks mingit virinat. Laste meelest oli test kerge ning ülesanded huvitavad ja arusaadavad.
„Ehk on üks väike koerake maetud sinna, et õpetajad on ainetevaheliste seostega rohkem tegelnud ja samu, kattuvaid probleeme korduvalt ja eri ainetundides arutanud,” arutleb Kruus, otsides Eesti õpilaste jätkuva edu põhjuseid. Ta leiab, et loodusainete edu on tugevalt seotud ka funktsionaalse lugemisoskuse ja matemaatiliste võimetega ning loodusained lausa sunnivad arendama funktsionaalset lugemisoskust.
„Õppekavades on uurimisõpet ja graafikute analüüsi päris palju, oleme õpetanud lapsi seda tüüpi ülesandeid lahendama ja harjutame graafikute lugemise oskust,” kinnitab ka Audentese spordigümnaasiumi bioloogiaõpetaja Külli Relve. Et meil on ka enne olnud PISA testis head tulemused, oleks olnud ehmatus pigem see, kui oleksime nüüd tagaotsas olnud. Funktsionaalse lugemisoskusega ei saa aga siiski veel hoobelda, seda tuleb arendada.
Õuesõpe annab tausta
„PISA testides väga häid tulemusi saanud koolid osalevad aktiivselt ka keskkonnaprojektides,” lausub RMK Sagadi looduskooli rajaja ja õuesõppe agar propageerija Asta Tuusti.
Ta on töötanud selle nimel, et üle Eesti oleks õpilastel võimalik osaleda eri õppeaineid lõimivates keskkonnaharidusprogrammides. Nüüdseks on võrgustikus umbes 80 keskust, neist pooled RMK ja keskkonnaameti all. Keskustes viiakse läbi õppekava toetavaid aktiivõppeprogramme. Aktiivõpe on Tuusti sõnul vajalik selleks, et lapsed ei võtaks ainult valmisteadmisi vastu, vaid saaksid ise avastades ja uurides kogemusi ning õpiksid neid mõtestama ja järeldusi tegema.
Looduskeskuste programmid pole ainult loodusainetega seotud. Lõimitud õpe võimaldab igapäevaelu mõtestada ja õpetab saama aru eri valdkondade seostest.
Meie loodusteaduste edu juured on Asta Tuusti hinnangul 1990. aastate keskpaigas.
„1996. aasta uus õppekava pani paika uued suunad meie hariduses, enne seda olime üsna sarnases seisus nagu naabrid Nõukogude Liidus,” meenutab Tuusti. „Muutus õppimiskäsitus, Soomes rakendatud põhimõtted jõudsid ka meile, õppekava loojad lähtusid uutest õpiteooriatest.”
Paljudele koolidele andis arengutõuke 1990. aastate keskel Sorose fondi toel toimunud suur koolitusprojekt „21. sajandi liidrid”. Koolide meeskondade koolitusel lausa ahmiti uudseid teadmisi haridusest ja koolielust.
„See oli õnneasi, et rakendati eesrindlikku pedagoogilist mõtet ja et meie otsustajad läksid kaasa ja tegid õigeid valikuid,” ütleb Tuusti. „Järgmised etapid on olnud edasiarendus, suurt suunamuutust pole õppekava tasandil rohkem olnud.”
Võtmeisikud Aherid
Julgete ja arukate otsustajate langetaja oli 1990. aastate keskpaigas perekond Aher – Georg toonase riigi kooliameti peadirektorina ja Sirje loodusainete peaeksperdina.
„Kõige tähtsam oli Soome õpetajatega sidemete loomine, see muutis arusaamu, kuidas loodusaineid peab õpetama,” meenutab Sirje Aher. Meil oli õpikutes paljusõnaliselt kirjeldatud üksikuid detaile, soomlased aga õpetasid nii, et laps saaks aru, kuidas loodus toimib.
Soomlased soovitasid meil luua bioloogia- ja geograafiaõpetajate liidu, see töötab senini väga hästi. Liidu kaudu hakkas levima teist tüüpi koostöö – enam ei tuldud koosolekule kuulama kellegi tarka juttu, vaid õpetajad hakkasid korraldama üritusi ja vahetama kogemusi.
1990-ndate lõpus tõlgiti soome keelest ka bioloogiaõpik.
„Saime kõvasti nahutada, et mis õpik see on, kus pole palju teksti,” muigab Georg Aher. „Ikka mõned head aastad oldi päris kurjad. Meie aga käisime mööda Eestimaad ja jutustasime, et lapsed oskavad pilte väga hästi lugeda. Lapsed võtsidki õpiku ruttu omaks. See oli üks muutus, mis kaudselt avaldas mõju, et õpetamist hakati teistmoodi vaatama.”
Sirje Aheri sõnul hirmutas vanade üksikasjalike programmidega harjunud õpetajaid ka uue õppekavaga saabunud valikuvabadus. „Algul olid õpetajad ikka üsna nõutud, mida nad peaksid tegema. Aga praegu oleksid õpetajad väga vihased, kui valikuvabadus neilt ära võetaks. See ongi kõige suurem ja tulemusi andnud muutus – õpetajad saavad valida, kuidas jõuda tulemuseni,” rõhutab Sirje Aher.
Üks edutegur oli ka meeskonnatöö. Varem olid autoriteedid, kelles ei kaheldud. Uue õppekava tegemisel koostati esimest korda meeskonnad ja eksperdid arutasid, kuidas ja mida õpetada, et lapsed saaksid parima hariduse.
Sirje Aher toob eraldi välja keskkonna ja säästva arengu teema toomise õppekavva. Läbivad teemad annavad laste arendamiseks hea võimaluse, aga koolid ei osanud seda kohe kasutada. Tänu Hollandi projektile „Tuulik” õppis seitse pilootkooli õppekavva läbivate teemade integreerimist. Pärast ütlesid nad, et kogemus oli uudne ja kasulik. Nüüd on meeskonnatöö igapäevane.
Läti-Leedu jäid maha
Väga tähtis oli ka, et meie kooliameti inimesed said tollal hea kontakti Soome haridustegelastega. Toona noored ja ambitsioonikad tegelased kujundavad senini Soome hariduselu ja mõnigi neist on saanud Soome eduloo jutustajaks üle maailma. „Otsekontaktid olid väga olulised, maailm läks lahti ja meie julgesime rääkida, et vaatame Soome haridust,” lausub Georg Aher. „Paljud võõristasid seda, Soome tundus liiga tavaline, taheti vaadata Ameerika poole, et saaks reisida kaugele kogemusi omandama. Aga meie ajasime oma joru ja püüdsime Soome haridust tuttavamaks teha. See oli õige samm. Nad tahtsid meid toetada.”
Lätlased-leedukad pusisid omaette, püüdsid oma süsteemi välja töötada. Leedu praegune õppekava meenutab nõukaaegseid programme. Nad käivad nüüd meil ja Soomes vaatamas, aga ei suuda murrangut teha ega loobuda ülalt alla juhtimisest.
Vene koolide mõningane mahajäämus eestikeelsetest tuleb Aherite sõnul aga sellest, et nad ei julgenud kohe võtta vastutust otsustada ise. „Mentaliteedi muutus on tulnud aeglasemalt, aga vahe sisulises töös on juba väiksem kui PISA tulemuste järgi, ühtlustumine tuleb järgmiseks PISA-ks,” ennustavad Sirje ja Georg Aher, kes praegu korraldavad loodushariduse koolitust MTÜ Hared kaudu.
Möödunud aastal oli neil retk ühe Eesti kooliga Soome ja kohtuti ka parlamendi hariduskomisjoni esinaisega. Küsimusele, miks on Soome haridus edu saavutanud, vastas too, et edu võti on vabadus ise otsustada õpetaja, kooli ja koolijuhi tasandil.
Sirje Aher ei usu ajakirjanduses vilksatanud väidet, justkui oleksid soomlased alla käinud. „Nad on sama head, aga oma hariduse põhimõtteid lahkelt kõigile küsijaile jaganud ja teised on järele jõudnud.”
Kuhu edasi?
„Meie loodusainete õpetajad ei tohiks loorberitele puhkama jääma,” lausub Külli Relve. „Meie tee peaks olema sama mis Põhjamaades – rohkem loodust ja vähem teadust. Arendame ikka uurimisõpet. Ei usu, et õppima peab arvutimudelitega. Ikka ehedat loodust! PISA test looduse tundmist ei kontrolli, seal on rohkem graafikud. Aga selge on see, et mingi taust peab olema, et neid ülesandeid lahendada.”
„Tuleviku suhtes ei julge veel midagi öelda,” kostab Ulvi Kruus. „Mulle tundub, et tundides jääb aega väheks lahendada analüüsi-sünteesi ülesandeid, milletaolised on aga PISA testis alati olulisel kohal.”
Georg Aheri sõnul oleks kõige halvem, kui hariduses hakataks kõike tsentraliseerima ja õpetajal kaoks valikuvabadus ise otsustada, kuidas tulemusteni jõuda, missuguseid õppematerjale kasutada või võtta hoopis e-materjalid.
„Peab jääma loomingulise töö võimalus,” rõhutab Aher. „Ei saa sättida ka koole ühele pulgale, näiteks inglise kolledžis pole kuigivõrd võimalik õues õppida, aga maakoolis on oma puud ja linnukesed olemas.”
Aher möönab, et tunnetab nõrku signaale, et haridust tahetakse taas tsentraliseerida. Näiteks oli õpetajail varem vabadus otsustada, kuidas koolitusraha kasutada. Nüüd kipub see kaduma.
Vaja on ka riigi tasandil riigieksamite süsteemset analüüsi ja selle alusel õppekirjanduse korrigeerimist, kuid seda pole sügavamalt tehtud, kuigi analüüsimaterjal on olemas 1996. aastast. Seetõttu ei täida ka eksamid ühte oma rolli ja me ei saa materjali õppekavade korrigeerimiseks.
„Kuigi PISA test läks hästi, oleme Eestis ikka rahulolematud,” ütleb Asta Tuusti. „See on üks põhjusi, miks meil hästi läheb. Samas tekib küsimus, miks oleme õnnetud, kuigi eesmärgid on täidetud.”
—–
Peame vaatama kaugemale
Professor Miia Rannikmäe
Tartu ülikooli loodusteadusliku keskuse juhataja
Rahvusvahelised uurimistööd näitavad, et muudatused hariduses on alati aeglased. Eesti kool on oluliste muutuste keerises taasiseseisvuse algusest. Oleme jõudnud ajajärku, kus loodusteaduste õpetajad on mõtestanud paradigmaatiliste muutuste olemuse ja see on elluviimise järgus. Loodusteaduste õpetajad on teinud suure metoodilise hüppe, väärtustades sarnaselt Soome kolleegidega sotsiaalsete ja kommunikatiivsete pädevuste kujundamist, õpetuse seostamist igapäevaeluga, uurimuslikku lähenemist ja nüüdisaegsete tehnoloogiliste vahendite kasutamist õppetöös, kuid seejuures järgides ainekavades esitatud tihedat sisu. Viimasel viiel aastal on õpetajatel olnud võimalik osaleda Euroopa komisjoni rahastatud 7. raamkava uurimisõppe rohkearvulistes projektides. Sellised rahvusvahelisele koostöövõrgustikule tuginevad koolitusprogrammid annavad usku ja enesekindlust uute ideede elluviimisel ning vähendavad lõhet õpilaste ootuste ja ainetunnis toimuva vahel.
Jah, meie õpetajad on väga tublid, aga heade tulemuste saavutamiseni on nad jõudnud vaid koostöös õpilastega. Ei tohi alavääristada väikerahva entusiasmi ja püüdlusi jõuda rahvusvahelisele tasemele ning õpilaste suurenevat teadlikkust eluks vajalikest pädevustest ja loodusteaduslike teadmiste olulisusest.
Edu ei tohiks anda põhjust paigalseisuks – kuigi oleme PISA pingereas väga kõrgel kohal, on veel tublisti arenguruumi. Õpetajad vajavad rohkem toetust ja tunnustust, ning seda mitte ainult sõnades. Saavutatu tugineb suuresti õpetajate sisemisel ressursil. Mis aga juhtub, kui seda enam ei jätku? Loodusteaduslike õppeainete kohustuslike tundide vähenemine gümnaasiumis on kindlasti üks põhjus, miks õpetajaks pürgivate noorte arv on vähenenud. Ja seda tendentsi ei korva ka PISA edu. Põhjus rõõmustada oleks siis, kui põhikoolilõpetajate kõrged PISA tulemused tagaksid edu ka gümnaasiumis ja edasisel karjäärivalikul. Peame vaatama kaugemale, küll tuleb siis ka rohkem noori loodusteaduste õpetajaks õppima. Ehk saame veel rõõmustada, kui avalikustatakse TÜ ja TLÜ ühisuuringu tulemused loodusteadusliku kirjaoskuse tasemete muutusest gümnaasiumi jooksul.
——-
PISA – õpilaste olümpiamängud
Imbi Henno
HTM-i üldharidusosakonna peaekspert
Meie õpilased on motiveeritud. Oleme püüdnud kujundada arusaama, et PISA testis osalemine on nagu olümpiamängud, kus igaüks esindab oma riiki ja osa riike saavutab paremaid kohti.
Edu põhjusi on meie ühtluskool. Sotsiaalmajandusliku tausta mõju tulemustele on väike ja see on nii uuringu kõigis valdkondades. Seda joont tuleb hoida.
Meie õpetajad on üldjuhul tugeva baasharidusega. Meil pole nii nagu Suurbritannias või Norras, kus pedagoogilise ettevalmistusega võid põhikoolis õpetada kõiki aineid. Olen 18 aastat bioloogiat õpetanud, kuid ei arva, et võiksin või peaksin ka emakeelt õpetama. Kahju vaid, et uus 3+2-süsteem ei toeta enam tugevat õpetaja baasharidust.
1996. aastast rakendatud õppekava oli varasemast erineva lähenemisega. 1. klassist pakutakse loodusteaduslikku haridust. Õppekava jätab õpetajaile vabaduse otsustada, millal, mida ja kuidas õpetada. Meil pole kammitsemist nagu näiteks USA-s, kus õpetaja, kes on tunnis rohkem rääkinud, kui ainekava ette näeb, peab järgmisel päeval koolijuhile selgitusi andma.
Tugineme taustalt didaktilisele traditsioonile, peaksime seda hoidma ja sellele tuginedes oma õppeprotsessi üles ehitama. Ka Soomes on samamoodi.
Meil on uutel alustel õppekirjandus/õpikud. Aastail 1999–2008 koordineerisin loodusainete õppekirjanduse kinnitamist. Ainenõukogusse kuulusid eri ainete spetsialistid, ainedidaktikud, meeskond vaatas kõik õpikud läbi. Praegu on aga vaba turg. Lugesin hiljuti üliõpilase koolipraktika ülevaadet. Ta kirjutas, et vigadega õppekirjandus tekitab noorele õpetajale probleeme. Seni on meid toetanud kvaliteetne õppekirjandus, loodame, et kriitiline hindamine jääb ikka alles.
Muide, juba Nõukogude ajal oli Eesti ainus vabariik, kus oli valdavalt oma autorite koostatud õppekirjandus. Meil olid pädevad metoodikud ja tugev õpetajaharidus. Seega on meil juba varasemast tugev baas, mis on loonud tingimused heade tulemuste saamiseks. Näiteks meie bioloogia riigieksamite ülesanded pole kunagi olnud ainult faktiküsimused, vaid kujundavad kõrgemaid mõtlemisoskusi.
Loodusteaduste valdkonna testide edukat sooritamist toetab hea funktsionaalne lugemisoskus. Eesti õppekeelega tütarlapsed positsioneeruksid selles riikide järjestuses 3. kohale. Meie lapsed peavad varakult lugema õppima näiteks põhjusel, et meil on võõrkeelsed filmid subtiitritega. Suurriigid tõlgivad ära, filmidele loetakse teksti peale ja lapsed ei pea muretsema.
Vene koolide testi tulemusi mõjutab see, mida klassides tehakse. EDUKO PISA 2009. uuring näitas, et eesti kooli õpetaja on orienteeritud metakognitsioonile, üldiste oskuste arendamisele, vene õpetaja aga faktiteadmistele. TLÜ uuringud on näidanud ka, et eesti kool on orienteeritud individuaalsele, vene kool kollektiivsele edule.
Ja veel on võimalus, et eesti õpetaja on harjunud pidevate muutustega, lääneriikides on aga stagnatsioon. Õpilane on ju kõige rohkem muutunud ja meie õpetajad suudavad muutustega paremini kaasas käia.
Aeg oleks panna paika mis on põhikooli ülesanne enne kui selle täitmist hindama hakkame. Mina paneks järmised nöuded paika:
– õppida selgeks olema õnnelik inimene Eesti Vabriigis
– alaealiste laste vabaajaveetmise koht.
– Koostöö (teamwork) ja üksteise respekteerimine vaatamata füüsiliste le ja vaimsetele erinevustele.
Kui põhikool sellega hakkama saaks siis vöiks juba rääkida mida gümnaasimust teadmiste osas vöiks öpetada… pöhikoolist me nii ehk nii mingied teadmisi elus ei mäleta — vaadake seda “kas oled targem kui 5B” kui mind ei usu!
http://www.elu24.ee/32947/kas-oled-targem-kui-5b-vasta-ja-proovi