Mida loevad õpetajad?

20. dets. 2013 - Mida loevad õpetajad? kommenteerimine on välja lülitatud

kKrista_N6mmikKrista Nõmmik

Vanalinna hariduskolleegiumi eesti keele õpetaja

Lõppev aasta on minu jaoks olnud läti kirjanduse ja kultuuri aasta, alates legendidega Riia Kristapsist, kes tegi kuldaväärt heateo, mille eest saadud müntidega ehitati Riia linn, lõpetades Paavo Matsini romaaniga „Sinine kaardivägi”, mis praegu põneva koha peal pooleli on.

Nii mõndagi olen teada saanud ja õppinud mahukast koguteosest Riia eestlaste elust läbi mitme sajandi. „Sinu, minu ja meie Riia” on raamat, mille Lätti sõites reisikotti pistaksin, kui see mõõtmetelt pisut väiksem oleks. Seevastu on Aleksandrs Čaksi „Igavene Riia” olnud hea teekaaslane naabrite pealinna tänavatel ringi uidates. Läti kirjanduse esimeseks modernistiks ja urbanistiks peetud Čaks ongi lõppeva aasta luuleelamus. Usun, et poeedi luuleread Livia Viitoli tõlkes: „Täna õhtul tahan ma unistada kõigest, mis tornidest kõrgemal”, saadavad meie tegemisi ka uuel aastal.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERABibi Raid

Tallinna inglise kolledži inglise keele õpetaja

Mööduvat raamatuaastat jäävad meenutama nii taaskohtumised juba armsaks saanud autoritega kui ka päris uued avastused. Uus kauaoodatud romaan ilmus Briti autorilt Kate Atkisonilt, kelle 1996. aastal ilmunud „Behind the Scenes at the Museum” mulle kümmekonna aasta eest väga sügava mulje jättis – lausa niimoodi, et raamat mulle veel nüüdki aeg-ajalt meenub. Sel aastal ilmunud „Life After Life” oli üle pika aja esimene puhtalt ilukirjanduslik romaan samalt autorilt, kelle sulest on vahepeal ilmunud terve sari ilukirjanduslikke kriminulle, kui neid nii võib nimetada. „Life After Life” püstitab küsimuse: mis siis, kui meil oleks võimalik aega tagasi kerida ja kõike otsast alata? Ajalt ja tegevuselt üsna kompleksne romaan räägib loo Ursula Toddist, kes elab üha uuesti ja uuesti läbi möödunud sajandi tormilisi sündmusi, pannes meid mõtlema omaenda valikute ja otsuste olulisusest, aga ka sellest, kui tähtsaks võivad osutuda tühised üksikasjad.

Samuti ei valmistanud pettumust Eesti lugejalegi mitme romaani kaudu tuttavaks saanud Ian McEwani uus, eelmise aasta lõpus trükivalgust näinud romaan „Sweet Tooth”. McEwanist on saanud minu üks lemmikkirjanikke, kelle käekiri on igas teoses selgelt tunda, kuid samas ka eriline. Näib, et McEwan suudab kirjutada veenvalt ükskõik millisest olukorrast, tegevuspaigast, vaatepunktist. „Sweet Tooth” viib lugeja 1970. aastate Inglismaale, Briti luureteenistuse koridoridesse, kus valmib plaan värvata valitsuse seisukohtadega ideoloogiliselt haakuvaid kirjanikke, et nende kaudu mõjutada avalikku arvamust – seda kõike ilma nende enda teadmata.

Mööduva aasta eredaimaks raamatuelamuseks on senini päris aasta alguses loetud M. L. Stedmani „The Light Between Oceans”. Poeetiline ja hinge kriipiv lugu leiab aset Lääne-Austraalia rannikul väiksel saarel, kuhu Esimesest maailmasõjast naasnud Tom Sherbourne palgatakse majakavahiks. Ühel päeval uhub meri randa paadi, milles surnud mees ja veel hinge vaakuv sülelaps. See, mis järgneb, jääb lugejat kummitama veel pikaks ajaks. „The Light Between Oceans” on lugu tavalistest inimestest, kelle võitlus üksinduse, kaotuse ja kõikematva armastusega toob romaani ootamatuid, kuid inimlikult mõistetavaid keerdkäike.

 

Jüri TalvetJüri Talvet

Tartu ülikooli kirjandusprofessor

Kirjutatakse väsimatult, kedagi ei rahulda pelgad e-raamatud. Robert Bolaño mahuka romaani „Metsikud detektiivid” (tlk Klaarika Kaldjärv, kaasaelav saatesõna Ruth Sepalt, Tänapäev) algupärand ilmus 1998. Varalahkunud tšiillane, kasin patrioot Bolaño on neid kirjamehi, kellele uuem hispaaniakeelne kriitika kõige enam kiitust jagab. Ain Kaalepi „Kodu kõikjal kaasas” reisikirjadki põimuvad (nagu seiklus Bolaño romaanis) tihedasti kultuuri- ja kirjandusseostega, neid kord päris kaugelt, kord kodusest ümbrusest haarates.

Hulga uusi väärt tekste ja tekstikatkeid toob maakeelde hämarast keskajast (esialgu vaid ladina keelest) „Keskaja kirjanduse antoloogia. I” (koost Marek Tamm; Varrak).

Luuleraamatutest koondab kolmkeelne (eesti-inglise-jaapani) „Kiilid tantsivad taevas” eesti haikusuurmeistri Andres Ehini hiilguse ses žanris koos oivalise valikuga tema tõlgitud haikudest (koostanud Taimi Paves ja Kersti Koll; Ars Orientalis). Vähesed haikistid on Andres Ehini kombel täpse metafoori jõul osanud muuta luuleminiatuurid õhulisteks, raskuse kergeks. Haikulikud, kuid eranditult lüürilised on lembeluuletused akadeemiku ja keeleprofessori Ķempi Karli kogus „Toini sina. Teine Sina” (Eesti Keele Sihtasutus).

Poleks aus jätta mainimata kaht kõige armsamaks saanud raamatut. Need on Juhan Liivi seni kõige täielikum kogu luuletusi „Lumi tuiskab, mina laulan” (Tänapäev) ja Hella Wuolijoe filosoofiline näidend „Dr Lucius ja Luuletaja” (TÜ Kirjastus).

 

Laura RoostaluLaura Roostalu

Euroülikooli õppejõud

Elutempo on küll kiire, ent elu raamatuteta oleks trööstitu. Pean kurbusega tõdema, et viimane aasta ei ole lugemise poolest olnud just kõige viljakam, ent soovitusi siiski jagub.

Tänapäeva noored on kõik kuulnud Harry Potteri nimelisest kangelasest. Paneb mõtlema, kas J. K. Rowlingul mõlkus niivõrd rafineeritud plaan juba siis mõttes, kui ta kirjutas seitse volüümi tollest prillide ja välgunoolekujulise armiga poisist. Nimelt paelus Rowling oma kütkestava kirjaviisiga kõiki noori lugejaid ning nüüd, justkui oodates nende küpsemist, avaldas täiskasvanute romaani. Sihtgrupp oli koos temaga arenenud, kasvanud ja valmis tutvuma uue teosega. Nii ka mina, ning pean tunnistama, et romaan oli tõepoolest nauditav. Harry Potteri saagaga siinkohal küll paralleeli tõmmata ei saa, ent põnevust ja naudingut jagus küllaga.

Usun, et tõeline lugemisnautleja alustab ikka klassikutest. Aga mida teha siis, kui tundub, et klassika on suuremas osas juba läbi loetud? Loeme uuesti! Nii tegin ka mina. Tänavu kevadel, kui ilm oli inglaslikult sombune ja jahe, võtsin teetassi kõrvale taas kord Emily Brontë „Vihurimäe”. Armastus, viha, kurbus, lein ning kübeke ka rõõmu. Täiuslikud hämarad õhtud. Selle teose võib liigitada just nende hulka, mille kohta armastan öelda: „Loen ja loen, ei raatsi käestki panna. Kahju vaid, et ma nii teen, sest kogu see nauding saab liialt kiiresti otsa …”

Lugejale, kes ei soovi tunda üleliia valu, ent ei tunne isu ka kerge teose järele, julgen soovitada Catherine Gaskini „Suursaadiku naisi”. Selles on ühepalju nii armastust kui ka põnevust, pingeid ja inimsuhteid. Lõpetanud raamatu teise osa, võisin samastuda ütlusega: „Kas tead seda tunnet, kui oled äsja lugenud läbi vapustava raamatu? Vaata enese ümber ringi: nad keegi justkui ei mõistakski, mille mina hetk tagasi läbi elasin. Kõik oleks justkui endine, aga samas ju ei ole …”

Kui aga keegi peaks soovima veeta pimedaid talveõhtuid humoorikalt, sellel soovitan haarata, olenemata lugeja soost, Kinglsey Amise „Õnneseen Jimi”. Selles on ühtaegu põnevust ning huumorit, peent huumorit. Uskuge, külmaks ei jäta see kedagi!

 

nisumaMarek Nisuma

Rocca al Mare kooli geograafia- ja riigikaitse õpetaja

Enn Nõu. Vabariigi pojad ja tütred. Eesti Ajalehed AS 2010.

Enn Nõu. Vabariigi pojad ja tütred. Teine osa. Eesti Ajalehed AS 2011.

Enn Nõu. Vabariigi pojad ja tütred. Kolmas osa. Varrak 2012.

Mäletan oma keskkooliajast olukorda, mil kohustusliku kirjandusena tuli läbi lugeda „Tõe ja õiguse” I osa. See tundus esmapilgul ilmetu ja igav ning kohutavalt paks, vähemasti kohustusliku teose kohta. Õnneks ei pidanud ma raamatut avalikust raamatukogust otsima, vaid mu vanematel on korralik kodune raamatukogu. Ja õnneks on nende raamatukogus kogu „Tõde ja õiguse” viieosaline komplekt. Õnneks seetõttu, et kohustuslikust esimesest osast sai alguse huvi Tammsaare teoste vastu ning lugesin läbi kõik viis osa. Olin oma klassist kindlasti ainus seesugune.

Midagi sarnast ei ole minuga hiljem juhtunud, kuigi loen palju. Õigemini ei olnud juhtunud kuni päevani, mil Enn Nõu kinkis mulle oma romaani „Vabariigi pojad ja tütred” kõik kolm osa. Mida me sellest romaanitriloogiast teame?

Loo sündmustik saab alguse ülemöödunud sajandi Läänemaal. Üheksalapselise pere näitel jõutakse lugudega välja tänapäeva. Märksõnad on Esimene maailmasõda, tiisikus, I Eesti polk, Vabadussõda, asunikutalu, Haapsalu gümnaasium, Tartu ülikool, Kehtna ja Saku kodumajanduskool, Kalevi pataljon, ratsarügement, Tondi sõjakool, Eesti politsei, auto- tankirügement, vabadussõjalased, kodumajandusinstruktor, haridusministeerium, Päts-Een­palu-Tõnisson, Teine maailmasõda, 21.06.1940, Seevald, hävituspataljonid, metsavennad, Punaarmee, Ülenurme luurepataljon, Tallinna lahing, mobilisatsioonid, Omakaitse, julgeolekupolitsei, küüditamine, hukkamised, terror ja vastuterror, Saksa sõjavangilaagrid Preisimaal ja Brandenburgis, soomepoisid, Uluots ja Maitla, 09.03.1944, Narva rinne, lahingud Auveres ja Sinimägedes, põgenemine Saksamaale ja Rootsi, NKGB, Pagari ja Patarei, vangilaagrid, Magadan-Kolõma, pagulus Rootsis, Austraaliasse siirdumine, sõjajärgne eluolu Eestis. Lisaks armastus, elu ja surm – kõigis variantides.

Tulles tagasi oma loo alguse juurde, siis ka „Vabariigi poegades ja tütardes” leiame nii tõde ja õigust kui ka kohutaval määral ebaõiglust. Eestlaste traagika kahekümnendal sajandil on ju üks pikk ebaõigluse jada, kust õnneks ei puudu ka helged momendid. Just nende viimaste pärast tasub Enn Nõu romaanitriloogiat lugeda. Ja ilmselt leiavad inimesed, kes on kursis oma suguvõsa ajalooga, siit palju äratundmist – nii ilusat kui ka valusat. Kirjanik kasutab ajalukku vaatamiseks oma suguvõsa lugu ja toob sellega lähiajaloo lugejale väga lähedale.