Mida toovad jõuluvanad õpetajatele?

20. dets. 2013 Victoria Parmas - Kommenteeri artiklit

„Ootamatult on jälle saabumas jõulud ja kena oleks teha kingitused meie klassijuhatajatele. On tulnud ettepanek panna kokku väikesed eestimaised gurmeekorvid. Võib-olla on kellelgi aga mõni parem idee? Andke kindlasti teada täna-homme. Ilusat jõuluaega!”

Selliseid e-kirju saadab või saab enne jõule iga koolilapse vanem. Millised on siis õpetajate lemmikkingitused ning kas kinkimise komme on vaid eestlastele omane?

42 aastat õpilastelt ja lapsevanematelt kinke saanud õpetaja Helle Parmasele meenuvad kohe kaks kingitust: laste kootud hiiglama pikk villane sall ja südametega jõulusokk.

„Iga laps kudus ühe värvitriibu selle lõngaga, mis tal parajasti olemas oli, ja nii, nagu oskas. Selles ebaühtluses oli aga ühtsuse võlu,” kirjeldab õpetaja. „Teine eredalt meelde jäänud kingitus pärineb Nõukogude ajast, mil meil ei rippunud veel uste küljes jõulu­sokid. Aga just ühe pesuehtsa jõulusoki ma oma inglise eriklassi lastelt sain. Sinna oli kootud sisse täpselt nii palju südameid, kui klassis lapsi. Mõlemad kingitused olid tehtud klassi nimel ja suure pühendumisega.”

Põhikooli noorematelt õpilastelt on Helle Parmas saanud ka individuaalkingitusi, väikseid šokolaade või isetehtud kaarte, küünlaid, mille lapsed märkamatult tahvli äärele või raamatu vahele on poetanud. On kingitud ka raamatuid, kuid tänapäeval kingitusena nii tavaliseks muutunud kinkekaarte õpetaja saanud pole. Samas meenuvad talle kingitused, mis ei olegi asjad, kuid millest saadav jõulutunne võib olla suuremgi.

Päkapikupai ja küünlasära

„Ühel aastal sain enne ja pärast tundi pai. Kuidas see pai minuni jõudis, ma kunagi ei märganud, kuid selja taga itsitas alati keegi ja ütles: „Päkapikud.” Kõige ilusamad ongi need momendid, mida sa ei oska oodata. Lähed klassi ja õpilased on tahvli üheskoos täis joonistanud või iga laua peal põleb küünal. Ja seda Nõukogude ajal. Tunne, et sind usaldatakse, kosutab südant. Või kui tund hakkab lõppema, algab vaikne ingliskeelne jõululaul, millega sind klassist välja saadetakse,” räägib õpetaja, kel veel praegugi seda kõike meenutades pisarad silma tulevad. „Kõige parem tunne on saada kingitust, mille puhul tunned, et selle tegemisel on klassis tekkinud sünergia. Siis on ühes ruumis koos nii kinkijate kui ka kingi saaja rõõm.”

Õpetaja Erika Paadimeister on saanud kingituseks väga palju raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte. „Ju tajusid lapsed ära, mis mind köidab,” ütles ta. „Meeldejäävaim kingitus on aga olnud see, kui sain oma klassilt jõuludeks isetehtud ehted ja jõulupuu. See oli väga tore üllatus. Jõuluehted on senini kasutusel ja mulle väga olulised. Väga tore oli ka mooside korvike. Südamesse jääb see, mis tuleb südamest. Tähtis ei ole ju see, mis kingiks on, vaid tunne ja teadmine, et sinust hoolitakse.”

Koolikingita jõulud Euroopas

Kui Eestis kuulub õpetaja jõulukingitus iseenesestmõistetavalt pühade juurde, siis teistes riikides see nii ei ole. Eesti õpetaja Soomes kinnitab, et põhjanaabritel kinkimise kommet ei ole, kuid lisab, et mõned eesti laste vanemad siiski teevad talle Eesti kombe kohaselt jõuludeks kingituse.

Ka Hollandis elav eestlanna Meelike Eenpuu-Villup ütleb, et jõulude ehk sinterklaas’i ajal õpilased ega vanemad õpetajatele Hollandis kinke ei tee, vaid hoopis õpilased saavad kooli poolt väikse üllatuse (šokolaad vmt). „Mõni usinam õpilane ehk viib õpetajale nt šokolaadist tähe (need on väga popid just pühade-eelsel ajal), aga see on pigem erand kui reegel,” lausub ta ja lisab: „Küll aga tehakse Hollandis õpetajatele kingitusi õpetajate päeval.”

Läti õpetajate jõulud on kingituste poolest sarnased Eesti kolleegide omadega. Riias õpetava Katri Kralli sõnul on kombeks, et klassijuhatajale teeb kingituse terve klass, algklassides organiseerivad kingituse lapsevanemad. „Kingitus antakse õpetajale üle tavaliselt klassi jõuluõhtul. Kõik õpetajad, keda küsitlesin, vastasid, et on kingituseks saanud kinkekaarte – kas siis kaubanduskeskuse, raamatupoe või ürituse piletite (nagu meil Piletilevi) omi. Aineõpetajad, kel oma klassi ei ole, õpilastelt üldiselt kingitusi ei saa, kuid mõnikord on algklassiõpilased teinud oma aineõpetajale jõulukaardi.”

Esimene jõulukink

Kahe tütre ema Maria Uski kogemusel on algklassides väga tähtis, et lapsevanemad osaleksid õpetaja kingi tegemisel. Esiteks seepärast, et väikeste laste õpetaja ongi lastele mitmes mõttes ema-isa asendaja ja vanemad ise soovivad teda tehtu eest tänada. Teiseks aga tuleb lastele anda head eeskuju. Põhikoolis oskavad lapsed loodetavasti juba ise oma õpetajaid meeles pidada ning saavad olla kingiideede väljapakkujateks ja teostajateks.

Talle meenub enda lapse esimesele õpetajale esimesteks jõuludeks tehtud kingitus – lapitehnikas padi, mille 24 lapist igaüks tähistas ühte õpilast. Iga lapi külge oli kinnitatud imepisike jõulukaart, mille joonistas-kirjutas laps ise. Teine tore jõulukingitus klassijuhatajale ja abiklassijuhatajale oli karbitäis isetehtud jõuluehteid – iga laps valmistas kodus kaks ehet. Igal ehtel oli väikselt kirjas ka lapse nimi, nii et kuuselt vaatasid vastu justkui lapsed ise oma erinevate iseloomudega.

—–

Õpetajale jõulukingitus? Kas tõesti?!

Merle Piik

Kurtna kooli õpetaja

Igal aastal jõulude eel leian ennast jälle olukorras, mis on ühelt poolt ootamatu, teisalt närvekõditavalt meeldiv. On päev enne pühadevaheaega. Juba koolimaja uksel märkan majas valitsevat pidulikku meeleolu: siin-seal õpilaste käsitööna valminud paberist lumehelbed, eemal hubane nurk, kaunistuseks elektriküünlad ja öösinine kardin, saali poolt kostab jõulumuusikat, treppide juures helgivad hõbepaberist rippkaunistused … Oh, mind on oodatud, mõtlen. Naeratan endamisi. Piki koridori kõndides möödun kodunduse klassist, kust lippab varasest kellaajast hoolimata välja paar algklassitüdrukut. „Me hakkame täna piparkooke küpsetama!” teatavad nad rõõmsa elevusega ja jooksevad köögi poole. Jah, maakoolil on palju eeliseid. Omaenese naeratuse saatel sisenen õpetajate tuppa. Laual põleb väike küünal, kausikeses on piparkoogid …

Esimene tund on oma klassiga. Ootan, kuni õpilased töövahendid välja võtavad, ning äkitselt astub mu juurde tütarlaps šokolaaditahvliga ning soovib häid saabuvaid pühi. Siis tulevad veel kaks. Suurema pakiga. Ilusad soovid, tänu. Asetan paki lauale ja tund algab. Ehkki asjalikult õpetamas, peatub silm ikka riivamisi kingitusel. Tsellofaanipuhvi alt paistavad pähklid, kirjupaberilised kommid, kinkekaart … Nii põnev!

Muidugi on jõulud andmise ja jagamise aeg. On kingituste ja tänamise aeg. Jah, õpetaja töö on lapsi õpetada ja neile õige tee kätte juhatada − ja kui õpetaja teeb seda hästi, kas ta siis peab tundma piinlikkust, võttes vastu südamest tulnud kingituse?

Peale õpetajaameti olen ka ema. Üks laps käib veel lasteaias, teine juba koolis. Lapsevanemana pean väga oluliseks, et minu laste õpetajaid jõulude eel kingitusega meeles peetaks. On oluline tänada õpetajaid panuse eest, mille nad meie lastega tegeldes annavad. See on märkimisväärselt suur, arvestades aega, mil laps koolis või lasteaias viibib. Ma ei pea õpetajale tehtud kingitust altkäemaksuks ega eputamiseks, igaüks meist vajab tunnustust ja tänu. Sellega näitame meie, lapsevanemad, et väärtustame oma õpetajate tööd ja tegemisi, ja mis peamine, märkame neid kui indiviide.

Arvan, et õpetajat tuleks igal võimalusel meeles pidada, olgu selleks siis õpetajate päev, sünnipäev või jõulud.

Kas mina ise õpetajana ootan ja loodan, et lapsevanemad mind pühade ajal meeles peaksid? Valetaksin, kui ütleksin „ei”. Kindlasti ei tee ma oma tööd saamahimust. Jõulukingitus tähendab, et olen oma tööga hästi hakkama saanud ja seda hindavad lisaks lastele ka nende vanemad. Igasugune lastevanematepoolne meelespidamine, olgu see siis sõnaline või materiaalne, on märk usaldusest ja tänust, märk sellest, et teen õiget asja.

On lapsevanemaid, kes arvavad, et õpetaja töö ongi ainult lastega tegelda ja neisse panustada, tänu selle töö eest on igakuine palk. Siiski leian, et ühel väikesel südamest tulnud kingitusel on suurem mõju kui tuhandel sõnal, mis suusoojaks öeldud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!