Mure looduse ja tehnika huvihariduse pärast
Viimastel nädalatel on seoses teadusaastast kokkuvõtete tegemisega räägitud palju loodusteaduste ja tehnika huviharidusest (vt ÕpL, 29.11 Raivo Juurak ja 13.12 Arko Olesk). Tallinna ülikooli klassiõpetajate lõpukursus tegi sel aastal seminaritööna ülevaate kümnes maakonnas pakutavast huvitegevusest, et selgitada välja, kuidas on I−II kooliastme õpilastel võimalik harrastada loodusteaduse ja tehnikaga seotud tegevusi.
Alustuseks uurisid üliõpilased koolide ja huvikeskuste kodulehti ja kogusid sealt materjali, siis valisid välja mõne tegevussuuna ja küsitlesid ringides tegutsejaid, võimalusel nii juhendajaid kui ka lapsi. Siinkohal aitäh kõigile vastanutele.
Ringe on väga erinevaid, kuid vähe
Nagu juba välja öeldud, on selliseid ringe-klubisid vähe. Levinuimad on loodusesõprade ringid, ka arvuti-, robootika- ja nutiringid, mille levikuks töötavad toredad projektid; üsna tavalised on matemaatika-, meedia- ja foto- ning automodellismi ringid. Matemaatikaharrastus konkretiseerib end vahel pranglimisena; loodust uuritakse avastajatena ja lööklause „Tunne ja uuri” all. Noorematele koolilastele tundub hästi sobivat nuputamis- või taiburing, kindlasti on tore minna ka laborirottide ringi ja inseneride klubisse. Haruldasemad suunad on helidisain, meremeeste klubi (sh jahtide remont) ja ornitoloogia.
Paikkonniti erinevad laste võimalused paraku suuresti. Kui suuremas ja ka mitte väga suures linnas on tehnikaringe isegi valida, siis mõni maakond jätab noore tehnikahuvilise peaaegu et tühjade kätega. Suuremates asutustes juhendavad lapsi vastaval tehnika, loodusteaduslikul vm erialal ettevalmistuse saanud juhendajad, sage on aga ka olukord, et juhendajale on ringitegevus hobi ja oma põhitööna tegeleb ta hoopis millegi muuga. On ka entusiastlikke eraisikuid, kes juhendavad lapsi ringijuhiks vormistamiseta.
Üldjuhul on huvitavad tehnikaringid tekkinud ülikoolide, kolledžite ja kutsehariduskeskuste hõlma alla. Muudes paikades võib leida pigem puutöö ja muu loodusliku materjaliga ja looduses tegutsemisega seotut: floristika, metsasõbrad, looduskunst, kalastus … Suuremas linnas on võimalik harida end ka sel moel, et külastad huvikeskuse ringi liikmepiletiga tasuta muuseume.
Mitmel pool on korraldatud teaduslaagreid, tehtud kodu-uurimistööd jms, mis kaasab kohalikke ettevõtjaid ja tutvustab lastele kohalikku tööstust.
Tehnikahuvi on osatud rakendada ratta- ja autoringides. Oma tehnikateadmisi ning fantaasiat ja väljendusoskust saavad lapsed rakendada noorte ajakirjanike ringis, animafilmide stuudios ja nutitelefoniringis.
Uuritud maakondades tegutses meid huvitavas I−II kooliastmes vaid üks Punase Risti ring. Võrdlusena meenutan andmeid 1930. aastate Eesti vabariigist, kus Punase Risti ringe oli ligi 150.
Mõni harrastus ei mahugi laste huvitegevuse alla, vaid liidab lapsevanemate, teiste pereliikmete ja kohaliku kogukonna ettevõtmised, nt automodellism kui kogu küla pereklubi.
Kallid materjalid
Kui tehnika- ja loodusteaduslike ringide vähesuse tavaline põhjendus on kasutatavate materjalide ja vahendite kõrge maksumus, siis leidub ka selliseid ringe, kus saadakse läbi vaat et paljalt vaimu varal. Mitme laste tehnikaringi töökava sisaldab vanade kodumasinate ja arvutite uurimist, st lahtivõtmist, ja see töö ei peaks küll riistade puudumise taha pidama jääma. Tore ettevõtmine on külastada kodulinna kauneid paiku − seda teeb ringitöös oma klassiga üks õpetaja, kes tahab harjutada lapsi kõndima, looduses viibima ja ümbrust märkama. Selles pealtnäha lihtsameelses tegevuses väljendub suur tõde: lastel ei saagi tekkida sügavamat huvi, kui nad ei harju teatud keskkonna ja tegevusega.
Natuke nutikust kulub alati marjaks ära. Ka selleks, et leiutada lastele eakohane tegevusvõimalus, mis tekitab soovi rohkem teada ja rohkem osata. Teisalt tundub, et kasu võib olla huvitegevuse (nt tehnikaringide) veebivõrgust, mille abil saaks juhendamist ja koostööd kogeda ka laps, kes oma elukohas endale huvi- ja oskusekohast ringi ei leia.