Nõrgad koolid tugevate tasemele

6. dets. 2013 - Kommenteeri artiklit

Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor ja Tallinna linnavolikogu liige Hendrik Agur soovib aidata Tallinna nõrgad koolid tugevate tasemele. Õpetajate Leht avaldab lühendatult avalduse, mille Hendrik Agur saatis Tallinna linnavõimudele 19. novembril.

Esitan oma arvamuse hetkeolukorrast ning visioonina sammud, mida tuleks Tallinna hariduskorralduses ette võtta ja muuta.

Andkem üheskoos Tallinna linnavolikogu juurde moodustatavale haridus- ja kultuurikomisjonile uus hingamine. Eelnõude algataja ja hariduses ette võetava tegevuse initsiaatorina kutsun üles koostööle ning mitte pelgama uusi algatusi ja ka sisulist tööd. Laste käekäik ja hea haridus väärivad erakondadeülest koostööd, iseäranis hariduse vallas iga päev töötavate inimeste oma.

Tallinnas pakutavat haridust tuleb asuda parendama nii, et kõik koolid oleksid tugevate koolide tasemel ja lapsed saaksid väga hea hariduse ka kodulähedasest koolist. See on võimalik, kui Tallinna linn koolipidajana seda tegelikult soovib. Et koolipidajana ja koolipidaja meeskonnas saaksid tegutseda inimesed, kelle ideedesse uskuda, tuleb nad kaasata ja teha nendega koostööd. Sõltumata inimeste maailmavaatest ja erakondlikust kuuluvusest. Laste haridus on erakondadeülene asi ja vaieldamatu missioon.

Tallinna hariduse korraldamisel tuleb lähtuda eelkõige lapse arengust. Selleks on vaja luua arengut motiveeriv keskkond koos teadmiste, oskuste, vaimsete ja püsivate väärtuste austamisega.

Tallinnas peab olema tagatud kvaliteetne eestikeelne haridus kõigile lastele, et neist kasvaksid targad, mitmekülgsed ja õnnelikud inimesed. Kõik koolid peavad olema hea tasemega, usaldusväärsed, paiknema kodu lähedal ning võimaldama konkurentsivõimelist ja kvaliteetset eestikeelset ja -meelset haridust. Laste arengut peab igakülgselt toetama.

Huviringid, trennid ja hariv kooliväline tegevus peab olema tagatud ning kättesaadav kõikidele Tallinna lastele.

Koolipidamine lähtugu õpilase arengust. Tallinna linnavõimul kui koolipidajal ja koolivõrgu peremehel tuleb muuta koolipidamise paradigmat ning muuta hariduse juhtimine eeskätt õpilase arengust lähtuvaks. Kooli ja koolipidamise ainus eesmärk on õpilase areng. Koolipidamine ei tohi olla töökohtade loomise ja poliitiliste manöövrite sooritamise kaudu kellegi isiklike ambitsioonide rahuldamise vahend. Esiplaanile tuleb seada laps. Kõik muud tegevused peavad koolipidamisel vaid toetama lapse arengut.

Senine hariduspoliitika on olnud kesine. Remonditud koolimajad üksi ei taga head haridust. Tallinnas linna allasutusena tegutseva kooli direktorina on tajutav, et linnavõimu prioriteet ei ole hariduse edendamine. Seda seisukohta jagavad paljud koolijuhid, kuid Tallinna allasutuste juhtidena hoiavad nad mõistagi suu kinni. Töökoha kaotamise hirmus ei hakka ükski koolijuht kergel käel linnavõimu tegevust kritiseerima. Nii on tekkinud nõiaring – muudatused on vajalikud, kuid need, kes peaksid kõva häälega kriitikat tegema ja käed külge lööma, seda ei julge. Seda ka võimuerakonnas olevad koolijuhid, kes kuuluvad linnavolikogusse. Ma keeldun uskumast, et ausate kooliinimestena on nad Tallinnas koolikorraldusega rahul. Ometi on koolijuhid olnud läbi aegade kogukonna liidrid ja lugupeetud inimesed, kelle arvamusega arvestatakse ja kelle häält kuulatakse. Praegu on koolijuhi amet tagandatud valdavalt administraatori tasemele − ta täidab koolipidaja tabelite ja juhtnööridega antud korraldusi. Koolipidaja peab pöörama praegusest otsustavalt suuremat tähelepanu koolijuhtide kaadri valikule. Koolijuhtidest sõltub koolide pedagooogiline kreedo, kooli sisuline töö ning tulemus.

Viimastel aastatel on süvenenud Tallinna koolide drastiliselt erinev tase. See paneb õpilased hariduse omandamisel ning hilisemas elus ebavõrdsele positsioonile. Eesti mastaabis  on Tallinnas kõige rohkem õpilasi ning seega lasub Tallinna linnavõimul targa ja mõtestatud hariduselu korraldajana eriline vastutus. Oluline osa Eestis õppinutest astub ellu just Tallinnast. Tallinna õpilase ja lapsevanema silmis on praegu peamine probleem ebavõrdsed võimalused lapsele hariduse võimaldamisel. On kaheldava väärtuse ja arusaamatu olemusega koole, mida vanemad ei usalda ja mille võtmenäitajad on viletsad, kuid sellest hoolimata lastakse neil edasi vegeteerida. Ometi saaks olukorda parandada mõne otsusega: liita kool tugevama kooliga, kasutada mentorlust või vahetada juhti. Seda pole tehtud – vahel poliitilistel põhjustel, vahel lihtsalt koolipidaja suutmatusest olukorda aduda, hinnata ja hallata. Olukorda tuleb otsustavalt muuta: koole peavad juhtima parimad ja võimekaimad inimesed, kellel on selleks vastutusrikkaks tööks kõik eeldused.

On tekkinud pikk nimekiri koolidest, millest vanemad hoiavad oma lapsed iga hinnaga eemal. Nõrkade koolide areng on peatunud või pole seda olnudki. Neis koolides ei jagata kokkulepitud väärtusi, rääkimata uute loomisest, ei toimu õppekava arendust ning puudub innovatsioon. Tõenäoliselt pole sellisel koolil ka tõsiseltvõetavat eestvedajat, koolijuhti-arendajat, kes peaks seadma oma meeskonnaga sihid ning uskuma seda, mida teeb. Selliseid juhte on vähe. Paljud Tallinna koolid vegeteerivad tunniplaani koostamise, pedagoogilise kaadri komplekteerimise ja söökla kasutamise graafiku koostamise tasemel. Ka nii saab kooli pidada, jättes õpilasele ning vanemale  arusaama, et nii peabki. Aga õpilasele parima arengukeskkonna, saati väärtuste loomisest ja edasi kandmisest pole neist koolidest kõneldes juttu. See kõik kuulub koolipidaja, Tallinna linna kompetentsi.

Tallinna linnavolikogu peab koolipidajana võtma sisulise vastutuse hariduse kvaliteedi tagamise eest ja tooma senised nõrgad koolid tugevate tasemele. Nii, et kõik kodulähedased koolid oleksid konkurentsivõimelised, hea maine ja õpilase arenguks väga hea keskkonnaga. Haridus on eesti rahva tulevik. Tallinna linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjonil tuleb otsustavalt keskenduda Tallinna üldhariduskoolide hariduse kvaliteedi tõstmisele. Eelmine haridus- ja kultuurikomisjon tegutses sisuliselt kummitemplina, omamata ühtegi uuenduslikku mõtet, algatamata hariduskorralduses midagi uut ning avaldamata arvamust hariduse sisu ja korralduse kohta Tallinnas.

Koolide välist keskkonda on valikuliselt parendatud. Võimul püsimiseks kasulikku mustrit järgides on koole remonditud ning sellega ka poliitilist profiiti lõigatud, aga koolide sisu, hariduse kvaliteedi ja tulemusega – kui hea hariduse lapsed tegelikult saavad – tegeldud pole.

Tugevad gümnaasiumid ei usalda põhikoolide lõputunnistusi, sest neil antud hinnangud ei kajasta õpilaste tegelikke teadmisi ja oskusi. Seetõttu on tugevad gümnaasiumid töötanud välja usaldusväärse riigieksamitega sarnase gümnaasiumidesse vastuvõtu süsteemi, mis on objektiivne, kuid kahjuks ressursikulukas. Miks? Sest õpilaste arvust sõltuva pearahasüsteemi tõttu on koolid huvitatud paljudest õpilastest, kvaliteeti asendab kvantiteet. Nõrkade täistsükli gümnaasiumide energia kulub oma olemasolu eest võitlemisele, selle asemel et kooli edendada ja arendada. Võrku korrastades tuleb lõpetada nõrkade täisgümnaasiumide pidamine ja panna koolid keskenduma tugevale põhiharidusele.

Tänased tugevad koolid on end ise üles töötanud – kas ajalooliselt, traditsiooniliselt või mõtestatud ja targa juhtimisega. Nüüd tuleb tugevdada ja tõsta Tallinna kõigi koolide hariduse kvaliteeti ja mainet, tuues nõrgemad koolid tugevamate tasemele. Ei ole vaja tappa tugevaid ja erisusi pakkuvaid ning traditsioonidega koole, vaid aidata nõrgemaid. Meetodeid on selleks mitmeid: ühendada nõrgemad koolid tugevate juurde ning moodustada nn konsortsiumkoole, milles ei ole oluline eelnevate koolide nimi, vaid pakutava hariduse kvaliteet, sisu ja pedagoogiline kreedo. Moodustada koolidega ühendjuhtkondi ja viia koolid ühtse juhtimise alla, kanda parimaid hariduskogemusi ja väärtusi edasi. Riisuda heade koolide praktikalt ja kogemustelt koor, kontsentreerida see ja jaotada nõrgemate vahel. See on hariduskorralduse küsimus, millega linnavõim peab jõuliselt tegelema, kui ta hoolib heast haridusest ja Eesti tulevikust.

Koolivõrgu optimeerimine ja korrastamine. Praegu on Tallinnas palju koolihooneid, mida ei kasutata otstarbekalt: suured majad on alakoormatud õpilaste vähesuse tõttu. Väikse täitumusega gümnaasiumiosad kulutavad palju tööjõu- ja materiaalset ressurssi, kuid pakuvad viletsat ja konkurentsivõimetut haridust. Nõrkade gümnaasiumide direktorid on aetud segadusse, nad ei erista nõrga hariduspoliitika tõttu enam, mis on oluline. Direktorid püüavad iga hinna eest gümnaasiumi õpilasi värvata, et saada klassid ometi täis – et oleks tagatud pearaha ja saaks kas või aastakese veel gümnaasiumiosaga jätkata. Vastu võetakse õppurid, kel ei ole gümnaasiumis õppimiseks eeldusi ning kes sobiksid tõenäoliselt palju paremini kutseõppesse. Noorte elu raisatakse hariduse omandamise imiteerimisega, selle asemel et nad saaksid vajalikud teadmised ja oskused ning läheksid omal tasandil oma eluga kvaliteetselt edasi.

Kui Tallinnal oleks selge ja progressiivne hariduspoliitiline kontseptsioon ning pedagoogiline kreedo, ei saaks ressursse niimoodi raisata ja noori desorienteerida. Praegune olukord on lubamatu ja jätkusuutmatu ning seda tuleb muuta. Võtmeinimesed selleks on Tallinna linnavalitsuses ja linnavolikogus – iseäranis haridus- ja kultuurikomisjon, kellel on aeg hakata tegema sisulist tööd.

Tugev koolijuht teeb koolist hea kooli ja kooli juhtkonnast kooli arendusmeeskonna. Seni ei ole Tallinnas osatud märgata ja oluliseks pidada koolijuhi võtmerolli kooli arendamisel. Eestis on ikka olnud koolijuhte, kelle järgi tuntakse koole ja kes on enda järele jätnud pika vao. Neid on austatud ja nende juhitud koole peetud väga tugevateks. Tagasivaates on Tallinnas toimunud tagasiminek – koolijuhtide maine ja tõsiseltvõetavus on kahanenud. Aga kui koolil ei ole tõsiselt võetavat juhti ning koolil oma nägu ja pedagoogilist haridussõnumit, siis kes kooli üldse juhib ja arendab? Nii ongi sattunud osa koole juhtima keskpärased inimesed, kellesse ei usu koolipere, õpilased ega vanemad.

Kool on koolijuhi nägu. Tallinna koolijuhtide kaader tuleb üle vaadata ja seda olulisel määral värskendada. Koolijuhi väärtustest, võimekusest kooli arendada, meeskonda luua ja olla jõuline eestvedaja, sõltub koolis väga palju. Tänane koolipidaja kas ei taipa, ei viitsi või ei ole julgenud selles suunas samme astuda. Tagajärg on, et koole on sattunud pikkadeks aastateks juhtima ebakompetentsed, teovõimetud ja keskpäraste võimetega inimesed, kel ei ole selle vastutusrikka töö jaoks vajalikke eeldusi. Kõrvaltvaatajad, vanemad ja õpilased kiruvad nii mõnegi kooli juhti – nagu nõukaajal ironiseeriti Brežnevi üle –, aga koolipidaja ei võta midagi ette. Ehkki see on tema ainupädevuses: mehitada koolid tugevate juhtidega. Koolijuhid omakorda mehitavad ju koolid õpetajatega, kellel on otsekontakt õpilastega. Ja seal, hariduse eesliinil, tehakse tegelik töö – haritakse lapsi.

Praeguse linnavõimu ülesanne on tagada ja tekitada lastele parim arengu- ja õpikeskkond. Õpikeskkonna kujundamise eesliinil on koolijuht ja tema loodav juhtkond – kooli arendusmeeskond. Vaadates praeguseid koolijuhte, on olukord Tallinnas  piinlik ja osalt jätkusuutmatu. Miks koolipidaja midagi ette ei võta? Keskpäraste administraatorite-koolijuhtide osakaal on liiga suur. Selle asemel et koole arendada ja nende kvaliteeti tõsta, vaid vegeteeritakse. See on linna hariduselu juhtimise küsimus. Võimekate koolijuhtide leidmise, valimise ja motiveerimise ainupädevus on koolipidajal ehk Tallinna linnal. Miks ei ole sellega tegeldud? Ometi on see üks võtmeküsimusi, mille lahendamisel saab kogu hariduselule anda uue hoo. Võimekas koolijuht loob koolile väärika ja kvaliteetse sisu, sealhulgas valides kaadri – head õpetajad −, aga just seda on vaja, et võidaksid sajad ja tuhanded lapsed.

Tallinna koolijuht, kes on aastaid tagasi eluaegse lepinguga ametisse kinnitatud – kui ta on see  tubli keskpärane –,  on langenud mugandunud administraatori seisusesse, kes täidab kõrgemal seisva organi, koolipidaja korraldusi. Sellega on linn jätnud kasutamata potentsiaali, mida saanuks juba ammu kasutada hariduselu edendamiseks ning hariduse kvaliteedi ja koolide maine tõstmiseks. Koolijuhte tuleb hoolikalt valida ja koole peaksid juhtima ainult väga võimekad, heade isikuomadustega, energilised, missioonitundega ja tugevad eestvedaja tüüpi inimesed, kes suudaksid kujundada õpilastele motiveeriva ja eluterve õpikeskkonna.

Direktorid ja koolid, kes praegu võitlevad ellujäämise eest oma olematu gümnaasiumiosa täitmisel ja upitamisel, saaksid ja peaksid keskenduma tugeva põhikooli arendamisele. Nn torukoolidena (1.–12. klassini) saavad jätkata vaid väga tugevad koolid, kes on end tõestanud oma kvaliteedinäitajate ja mainega. Ülejäänud tuleb muuta põhikoolideks, et nad saaksid keskenduda tugevale põhiharidusele.

Täiskasvanuharidus ehk mittestatsionaarne õpe. On iganenud arusaam, et täiskasvanutele gümnaasiumihariduse võimaldamiseks peavad töötama eraldi gümnaasiumid. Tallinna vajadused kataks täielikult üks hästi toimiv täiskasvanute gümnaasium. Miks peab neid olema kolm, sealhulgas üks vene õppekeelega. Täiskasvanuhariduse saab hõlpsalt viia päevakoolide ehk statsionaarse õppega koolide juurde, hoides selliselt kokku tohutult ruumi ja raha. Tallinnas on täiskasvanute gümnaasiumid ühed kõige ebaefektiivsemad koolid. Inimene saab seal alustada lugematu arv kordi kümnendat klassi, jättes pärast alustamist kooli ikka ja jälle pooleli. Iga kooliaasta alustamisega toob taoline õpilane koolile pearaha. Vaikival heakskiidul (kuid põhjendusena viidates vajalikule elukestvale õppele) ongi täiskasvanute gümnaasiumid huvitatud võtma vastu õpilasi, kes toovad endaga kaasa pearaha. Vastutust ei võta õppurid ega kool. Vastu võetakse vaid raha. Täiskasvanute gümnaasiumi 10. klassidesse astujatest lõpetab gümnaasiumi vaid ca 20 protsenti alustanutest. Taoline olukord vajab otsustavat muutmist.

Õpilaste arvud klasside kaupa on paljudes koolides  väikesed, kuid koole peetakse ikka edasi. Tallinna linna hariduskorralduse mõistliku ümberkorralduse kaudu saaks paljusid vahendeid kasutada otstarbekamalt. Oluline osa haridusrahast peitub koolivõrgu enda sees, kui seda otsustavalt korrastada.

Koolide rahastamine ja riigieel­arvest saadava raha kasutamise läbi­paistvaks muutmine. Praeguse praktika järgi teab vaid kitsas ring Tallinna linnavõimu esindajaid, milliste põhimõtete ja kokkulepete järgi eraldatakse koolidele raha. Tallinna linnavõimu ja riigi lõputu vastandamine tuleb asendada konstruktiivse koostööga. Tõsi, linna eelarve on tervik ja eraldised haridusele sõltuvad ka teistest kulutustest ja prioriteetidest linnas, millele tulebki läheneda terviklikult. Sel moel peab jõudma ka linnalt eneselt suurem osa hariduse hüvanguks. Tallinna linna ja riigi lakkamatus vaidluses on kannatajaks Tallinna koolid – üks süüdistab üht ja teine teist. Olukord koolide rahastamisel pole aga jätkusuutlik. Koolidele ei suudeta tagada elementaarseid nüüdisaegseid õppevahendeid, laborisisustust, vajalikku tugipersonali erivajadustega õpilastele. Näiteks 2012/2013. õppeaasta info- ja kommunikatsioonivahendite auditi tulemused on kurvad: vanu ehk üle seitsme aasta vanuseid ja keskmisi ehk üle nelja aasta vanuseid arvuteid on meie koolides 2/3. Uued on vaid kümme protsenti. Millist nüüdisaegset õpikeskkonda saame me koolides kujundada, kui tänapäevasele õpikeskkonnale esitatavad elementaarsed vajadused on rahuldamata?

Vene õppekeelega koolid ja nende lõpetajate ebavõrdne positsioon konkurentsis. Vene- ja muukeelsetest peredest pärinevad õppurid peavad saama sama hea ja konkurentsivõimelise hariduse kui eestikeelsete perede lapsed. Tundlik teema, millega ometi tuleb jõuliselt tegelda. Me ei räägi vene koolide kaotamisest ja vene keele allasurumisest, vaid hea hariduse võimaldamisest vene noortele. Ei peaks keskenduma nii väga vene õppekeelega koolidele seadusega pandud 60/40 raamistamisele, vaid vene noorte haridus- ja kultuuriruumi Eesti juurde toomisele. Eesti ja vene koole ei tohi hoida erinevas kultuuriruumis, need tuleb sulandada. Esimeseks piduriks vene õppekeelega koolide arendamisel on osa vene koolide Nõukogude-aegsete arusaamadega direktorid. Kohapealse eestvedajata pole muutused mõeldavad, aga see on esimene pidur vene koolide kvalitatiivsel arendamisel. Vene õppekeelega koole võiksid juhtida inimesed, kelle kodune keel on vene keel, kuid kes on lõpetanud eestikeelse gümnaasiumi ning kõrgkooli. Selline võte aitaks tuua vene koolide juurde inimesi, kes mõistavad paremini vene hinge ja eesti asja. See sihtrühm on täiesti olemas ning nad tuleb kaasata. See küsimus on jälle koolipidaja pädevuses. Poliitilisest populaarsusest orienteeritud vene koolide hariduspoliitika teeb kahju vene noortele ja Eesti riigile.

—-

Kivi või haridus?

Just selle lehe trükkimineku ajal, 4. detsembril toimus Tallinna linnavolikogu haridus- ja kultuuri­komisjoni istung, mille päevakorras olid punktid Tallinna linna 2014. aasta eelarve kohta ning nõusoleku andmine riigi kaitse all oleva kolme kultuskivi teisaldamiseks.

Tutvunud haridus- ja kultuurikomisjoni istungi päevakorraga, tegin ettepaneku lisada sinna punkt ülevaatega olukorrast Tallinna koolivõrgus ja selle võimalikest arengutest. Ja siis see trall algas.

Märt Sults, koolijuht, linnavolikogu liige, komisjoni aseesimees: „Olen väga tänulik Hendrik Agurile ettepaneku eest, kuid julgen kahelda tema pädevuses ja oskuses teemat käsitleda. Hendrik Agur võib esitada oma nägemusi jõupingutustest Gustav Adolfi gümnaasiumi ajaloolise pärandi, sajanditepikkuste traditsioonide säilitamisel või kaotamisel.

Mina hääletan Aguri pakutud lisapunkti päevakorda võtmise vastu, sest tema pakutud ettekandja ei oma volitusi ega pädevusi seda laadi üldistusteks.”

Sisuliste punktidega tegelemise vastu olid ka komisjoni teised liikmed, kes ei soovi tutvuda (loe: kardavad kaotada oma mugavat administraatori tüüpi koolijuhi kohta, ei küündi teemasse süvenema või ei huvitu sellest) Tallinna hariduskorralduse hetkeseisuga ja vajadustega suurteks muudatusteks.

Ja häälteenamusega hakkasime haridus- ja kultuurikomisjonis arutama linna eelarvet, mis on muidugi mõistlik, ning kolme kultuskivi teisaldamiseks nõusoleku andmist. See on siis kaalukauss: KIVI vs laste haridus. Kui enamus otsustab kivi, siis nii ongi. Aga kes vastutab sisuliste küsimuste eest?


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!