Ole huvitav, aga mitte liiga
On puhkenud mõttevahetus, kuidas muuta koolielu huvitavamaks. Ka vene ajal oli õpetajaid, kes peale kohustuslike eesmärkide, milleks olid iga tunni puhul õpetuslikud, kasvatuslikud ja ideoloogilised eesmärgid, mõtlesid sellelegi, kuidas õpetada nii, et sisu ei kannataks, aga oleks huvitav. Eks ma ka jõudumööda püüdsin.
Aastate pärast ütles mulle üks endine õpilane: „Mul oli teiega huvitav. Aga – palun ärge solvuge – ega mul suurt sellest, mida te õpetasite, enam meeles pole.” Ju olin ma vähemalt selle õpilase jaoks huvitavusega üle pingutanud.
Mina enam restart’i teha ei saa, aga noore õpetaja jaoks võiks siin olla tarkusetera, et osa aurust võib vile peale minna, aga põhitegevust ei tohi unarusse jätta.
Meenub üks lugu õpilasmaleva päevilt. Kuum suvepäev, pikad kapsavaod ja nürid kõplad. Pean midagi välja mõtlema, muidu õhtuni vastu ei pea. Küsisin poistelt, miks nad malevasse tulid. „No igal juhul mitte selle totra kõplamise pärast. Saksamaal on juba ammu leiutatud aine, mida külvatakse põllule – jätab taimed alles ja hävitab umbrohu. Aga meie peame siin nagu orjad rügama.”
Miks te siis malevasse tulite? „Meie tahame endale pusasid osta.” (Tollel ajal oli selline moeriie.) Ega siis muud, kui arvutame välja, kui palju peab iga päev kõplama, paneme toki otsa pusa ja hakkame eesmärgi poole liikuma. Kasvatuslikult oli kindlasti vale materiaalse eesmärgi nimel õpilasi tööle innustada. Aga see töötas ja maleva lõpus said pusad endale kõik.
Inimesed on erinevad ja mis ühele huvitav, ei tarvitse seda teisele olla mitte. Üks mees ütles, et tema saunas ei käi. Sest naistesauna teda ei lubata ja meestesaunas ei olevat huvitav. Aga kui tõsisemalt, siis raske matemaatikaülesande lahendamine võib olla väga huvitav. Kuidas seda õpilasele selgitada, on miljoni dollari küsimus.
Soovitan lugeda Tiit Ojasoo artiklit „Sõna muudab maailma”. Kuigi seal räägitakse näitleja elukutsest ja selle õpetamisest, haakub jutt paljuski õpetaja elukutsega. Ojasoo kirjutab: „Ainuke võimalus on minna õpetajaga kaasa. Sul võib olla halb õnn, et sul on s*** õpetaja, siis pole midagi teha, aga kui sa ei lähe oma õpetajaga kaasa, siis sa ei saa aru, kas ta on halb või hea.” Kui sa tunnis ütled õpetajale, et ta räägiks tasem, muidu sa ei kuule, mida pinginaaber räägib, pole sul õigust öelda, kas õpetaja on hea või halb. Sa lihtsalt ei tea seda.
Või see koht, kus Ojasoo räägib, et esimese pisara valamiseks pead väga isiklikuks minema, aga 250. pisara puhul enam mitte. Sa ei saa teha nii, et ükski kord päriselt ei nuta. Meenub, kuidas õpilased seisid koridoris ringis ja arutasid midagi väga kirglikult. „Tal oli pisar silmanurgas,” ütles üks. „See oli uskumatu,” lisas teine. „Võimas,” võttis kolmas arutelu kokku. Aga kui naisõpetaja läheb alati pärast erimeelsusi koridori nutma, siis on see lihtsalt ebaprofessionaalne.
Või koht, kus Ojasoo räägib, et näitlejana oled sa nii hea, kui hea on sinu viimane roll. Õpetajaga on samuti. Ka tema alustab pidevalt uuesti ja pole garantiid, et kõik õnnestub sama hästi kui eelmisel korral. Õpetajana oled sa nii hea, kui hea on sinu viimane klass ja viimased olümpiaaditulemused. Iga kord pead mängu panema ka oma südame. Süda jääb haigeks ja väsib ära, aga kui sa seda ei tee, ei puuduta su jutt kedagi, ütleb Ojasoo.
Inimese elu on pidev rääkimine ja raske on olla õpetaja, kui sa ei usu sõna jõusse. Tuleb rääkida, rääkida ja rääkida – lapsevanemate, kolleegide, üldsuse ja muidugi õpilastega. Õiged sõnad tuleb leida ka selle õpilase jaoks, kes tunnis küsib, et mis sel Nataša Rostoval viga oli, mobiiltelefoni ei olnud vä. Et jutule saada, võib huvitavus mängu tulla küll. Proovisin ühes klassis arvestuste süsteemi nagu ülikoolis. Ütlesin poisile, kes tuli juba mitmendat korda vastama, et peame veel kord kohtuma. „Pole hullu,” vastas ta. „Mulle meeldib tarkade inimestega vestelda.” „Minule ka,” kinnitasin. „Nii et mine ja õpi veel.”
See, mis telesaatest „Üheksandikud” vastu vaatab, jahmatas mindki. Õpilasi, keda õppimine ei huvita, on alati olnud, aga kui neid on nii palju, imevad nad tunni lõpuks õpetaja tühjaks ning alamakstud, stressis ja tööga niigi koormatud pedagoogil ei jätku emotsionaalset energiat, et mõelda, kuidas teha nõnda, et oleks ka huvitav. Küsimus jääb: kus on meil viga sisse tulnud, et oleme sellise olukorrani jõudnud?
Jälgin huviga diskussiooni nn järelvastamise teemal. Omal ajal oli see kohustuslik. Üksvahe soovitati ka nn etteõpetamist. Meile näidati õpetajat, kes oli kutsunud nõrga õpilase tund aega varem kooli, et radiaatori najal talle õpetada seda, mida samal päeval tunnis teistele õpetas. Selle peale ütles meie matemaatikaõpetaja: „Niipalju hea õpetaja olen ma küll, et kui õpilane tunnis kuulab ja tal ei ole meditsiinilist probleemi, pole mul tarvis teda ei ette ega taha õpetada. Aga sellest naisterahvast radiaatori najal on mul lihtsalt kahju.” Järsku oli tal õigus?
Vahel mõtlen, et ehk oleme üle hinnanud tehnilisi vahendeid. Õpetajale nii vajalik kuues meel toimib vaid silmast silma. Kärt Tomingas kirjutab: „Kui sinu ema ja isa on olnud telekas ja arvuti, siis sa oled invaliidistunud, sest mingi koht su ajus on surnud ja seda ellu äratada on kohutavalt raske, kui üldse võimalik.” Kooli põhivara on õpetaja ja kui ta ühel õhtul jalutab koolimajast minema ning otsustab hommikul mitte tagasi tulla, siis pole millelgi muul enam mõtet.
Suur oskus on leida oma tegemistes parajuse määr, tasakaalupunkt. Eesti kooli õpetajad on enamasti naised. Nende ees seisab alaline dilemma:
• sa pead olema kaunis ja hoolitsetud, aga mitte liiga;
• sa pead moekalt riietuma, aga mitte liiga;
• sa pead olema heas füüsilises vormis, aga mitte liiga;
• sa pead olema tark ja sõbralik, aga mitte liiga.
Seda loetelu võiks jätkata ja siia sobib ka: sa pead olema uuendustele avatud, aga mitte liiga.
Ole huvitav, aga mitte liiga.
Mis nõrku hindeid, ette-, taha- ja järelevastamisi puudutab, siis keegi “suurtest” koolimeestest(vist Valdur Lulla) on öelnud: “Kui õpilane on normintellektiga, ja õpetaja ka!, siis kahepeale kokku peaks kolm ikka ära tulema”.
Mis aga “suurtesse” õpetajatesse puutub, siis suur õpetaja ei jäta suuri jälgi, vaid pisikese jälje igasse õpilasse!