Orvule võib kool unistuseks jääda

13. dets. 2013 Meeli Parijõgi - 1 Kommentaar

40 euro eest saab Aafrika laps aasta aega koolis käia.

Miks otsustas Mondo organisatsioon Eestis hakata toetama Aafrika laste kooliskäimist?

MTÜ Mondo toetus­programmi juht Riina Kuusik-Raja­saar: „Arvasime Inglismaa ja Soome näidete põhjal, et olla ühe lapse toetaja ning jälgida tema arengut ja käekäiku võiks olla ka eestlase meelest tore. Abiorganisatsioonid on suured ja liigutavad palju raha, aga käegakatsutavat tulemust annetanud inimene tavaliselt ei koge. Nüüd läheb neljas aasta Põhja-Ghanas Kongo külas nii, et eesti inimesed saadavad aastas 40 eurot konkreetsete laste kooliskäimise toetamiseks.

Toetatav laps on orb või kaotanud ühe vanema, või pole vanemad näiteks tervislikel põhjustel võimelised teda koolitama. Püüame, et kui oleme lapse toetusprogrammi võtnud, siis toetaja jätkab mitu aastat. Kõige keerulisem olukord on siis, kui inimene annetab hetkeemotsiooni ajel 40 eurot, aga järgmisel aastal lööb toetamisele käega. Selliseid juhtumeid ei ole õnneks palju.

Eesti vanaema aitab Aafrika vanaema

Eesti inimesed ei ole suure hurraaga meiega ühinenud, vaid on esialgu meid jälginud ja siis otsustanud annetuse teha. Kui mõelda, mida me 40 euroga aasta jooksul teeme, siis mõnes mõttes on see pisku. Võib küsida, miks me toetame lapsi kaugel Aafrikas, kui Eesti lapsedki on hädas. Siingi ootavad annetusi Toidupank ja teised heategevusorganisatsioonid. Vastan, et Aafrikas saame selle väikese rahaga aidata teha nii suure kvalitatiivse hüppe, mida Eestis 40 euro eest ei saaks. See annetus ei devalveeri probleemi Eestis, vaid näitab, et kui me peame haridust oluliseks, siis arvame seda nii oma kui ka kõigi teiste laste puhul. Me kas oleme head või ei ole, pooleldi hea ei saa olla.

Arvan, et oleme jõudnud oma võimete laeni, 130 põhikoolilapseni. Toetame ka kõige tublimaid keskkooliõpilasi ja erivajadustega õpilasi. Neil on kooliga seotud kulud suuremad.

Keskmine annetaja on noor naine, näiteks tudeng või juba ise ema, aga viimasel paaril aastal on lisandunud toetajate sekka terved perekonnad, näiteks 30-aastane naine ja tema 60-aastane ema. Ghanas, aga Keenias veel eriti on palju vanaemasid, kes kasvatavad üksi näiteks viit lapselast, ning on hästi tore, kui Aafrika vanaema toetajaks on eesti vanaema või vanapaar. Eestis arutatakse, kas ja kuidas eakad saavad ühiskonnas kaasa lüüa. Saavad küll. Soliidses vanuses toetajaid tuleb järjest juurde.

Kogu klass toetab ühte last

On ka koole, kus terve klass toetab ühte õpilast, näiteks Valga vene gümnaasium, Alatskivi gümnaasium, neid on veel mitmeid. Kui klassis annab iga laps kaks eurot, ongi vajalik summa koos. Tallinna ühisgümnaasium tegi kolm aastat tagasi toreda laada, kus lapsed müüsid oma küpsetisi ja müügitulu eest sai Keenias kolm last kolmeks aastaks kooli saata. Tartus uuris Mart Reiniku kool samasugust võimalust. Neile valisin toetamiseks välja neljalapselise pere: kaksikud, väike vend ja suurem õde. Õpetaja Pille Olesk, kes tuli just Keeniast, võttis ka toetada lapse sealsest sõpruskoolist.

Sõpruskoolide eesmärk ei ole muidugi lastetoetus, vaid suhtlus, mõtte- ja ideedevahetus. Tõenäoliselt on ka meil nendelt palju õppida. Koolidevaheline suhtlus peaks rikastama mõlemat poolt – kuidas meil ja mujal õpitakse, eksameid tehakse, mis on ühised ja erinevad mured-rõõmud. Seetõttu lähetame Aafrikasse ka meie õpetajaid.

Kui abivalmis inimesed on otsustanud Aafrika lapsi toetada, siis tuleks võtta Mondoga ühendust ja külastada veebi www.muudamaailma.ee. Aastas lisandub 10–20 toetajat. Alati on ka neid, kes mingil põhjusel toetamisest loobuvad.

Suurtes organisatsioonides, sealhulgas Soome kasulapsesüsteemis, saadetakse kord aastas raha ja saadakse infot lapse kohta, väga tihedat kirjavahetuse võimalust ei pakuta, sest see on hästi töömahukas. Meiegi saadame vähemalt kord aastas toetajale infot, kuidas lapsel läinud on. Kui meie inimesed Aafrikas käivad, tulevad ja lähevad nad ikka kirjapakiga. Keenia keskkoolilapsed kirjutavad oma toetajatele päris pikki ja detailseid kirju. Meie Ghana partnerid arvasid algul, et ootame ametlikke, väga korrektseid kirju. Nad pingutasid neid väikeste laste eest kirjutada, aga meie annetajad seda ei tahtnud. Leppisime siis kokku, et kui väike laps ei oska kirjutada, aga oskab näiteks kana joonistada, siis las joonistabki kana. Ühel hetkel õpib ta ikkagi oma nime kirjutama ja kas või lühikesi ridu koostama – küsima, kuidas eesti keeles „tere” või „aitäh” on, ja kirjutama, kuidas kõlavad need sõnad tema keeles. Pidasime lausa suahiilikeelseid kirjavahetusi.

Tüdrukute nõiaring

Minu kasulaps Keenias, Sophia, oli kaheksane, kui teda toetama hakkasin. Nüüd on ta juba 13-aastane. Sophia on orb. Keenias on vanemate surma põhjus tihti aids. Üks põlvkond on vahelt kadunud, lapsi kasvatavad vanaemad. Seda esineb ka Ghanas palju. Ghanas võib ema või isa olla liikunud lõunasse tööle − kakaoistandusse või kullakaevandusse − või läinud Accrasse paremat elu otsima. Sophia elab kasuvanemate juures. Aafrika pere on laiendatud pere – sinna kuuluvad ka onud-tädid. Mitmenaisepidamist on palju, nii et kui küsida mõne jõuka mehe käest, kui palju tal lapsi on, vastab ta ilmselt, et võib-olla umbes 14.

On oluline, et tüdrukud ei langeks põhikoolist välja ja võimekamad neist jõuaksid keskkooli. Kui nad varakult mehele pannakse ja koolist ära tulevad, siis keerleb vaesusering aina edasi. Nende emad-vanaemad, kes on tõenäoliselt kirjaoskamatud, ei oska haridust väärtustada. Osa tüdrukuid otsustab, et mõistlikum on jõukamas Accras majapidamistööd teha, kui vaeses Põhja-Ghanas koolis käia. Sinna pole midagi parata. Aga juba see on suur samm, kui kirjaoskamatud või vähese haridusega vanaemad ja emad mõistavad, et haridus on väärtus ja et tänu sellele elukvaliteet tõuseb, ning toetavad tüdruku kooliskäimist.

Lehmakarjaga ümber kooli

Mõned 14−15-aastased käivad alles neljandas-viiendas klassis. Poisid on jäänud noorematesse klassidesse pidama töölkäimise, näiteks karjas olemise tõttu. Üks poiss, Oldman, hoiab oma onu karja. Tal on küll toetaja, aga onu ei luba tal koolis käia. Vahetevahel käib Oldman oma lehmakarjaga kooli juures. Üks aasta jäi Oldmanil koolis vahele, nüüd läheb ta jälle kooli. Ta on juba teismeline, aga ma ei tea, kas ta on neljandasse klassi jõudnud.

Ka õpetajatel on omad takistused. Palju jääb tunde ära põhjusel, et õpetajad ei tulnud kohale. Meie vahetusõpetaja Anu Joon on Kongo külas seda korduvalt kirjeldanud: läksin kooli ja andsin puuduva kolleegi eest tundi. Kui meie õpetajad Anu Joon ja Mart Kuurme suudavad seal lisaks teadmiste jagamisele ka töötegemise mentaliteeti innustada, on suurepärane. Oluline on, et inimesed mõistavad, et saavad ise oma elujärge parandada. Imetlen, mismoodi sealsed naised eluga hakkama saavad, hoolimata sellest, et neil pole teab mis haridust, erinevalt meist, kes me tuleme toime suuresti tänu sellele. Nende elujõud ja elujanu on väga suured. See on ka meile heaks eeskujuks, kui me siin sageli virisema kipume.”

—-

Aafrikas käib eestlaste toel koolis ligi 200 last

Eestlastest toetajaid jagub nii Ghanasse kui ka Keeniasse. Aafrikas on laste hariduse tase erinev. Kui terves Ghana riigis käib koolis 84% lastest, siis Põhja-Ghanas vaid 56%. Kooli mitteminek ja kooli poolelijätmine on seal suur probleem. Kiratseva ja ebastabiilse põllumajandussaagi tõttu napib peredel sissetulekuid, et tagada lastele küllaldane toit ja kooliminek. On peresid, kus lapsi kasvatab vaid ainuke elus olev vanavanem. Suremus aidsi, malaariasse ja teistesse haigustesse on kõrge. Vanemate surma tõttu on lapsed sunnitud minema tööle, et hoolitseda nooremate õdede-vendade eest. Tüdrukud jätavad tihti kooli pooleli varajase abielu või raseduse tõttu.

MTÜ Mondo alustas Põhja-Ghanas Kongo küla laste toetusprogrammiga 2009. aastal; 2011. aastal läks eestlaste toel Kongo külas kooli juba 133 last. Need on kas ühe või mõlemad vanemad kaotanud lapsed vanuses 7–14 eluaastat, mõned ka veidi vanemad.

Iga-aastane toetusraha 40 eurot kindlustab põhikoolis käivale lapsele koolimineku. Laps saab koolivormi, sandaalid, ranitsa, raamatud-vihikud ning tasuda semestri lõpus eksamitasud. Keskkoolilaste ja erivajadustega laste koolitasud on suuremad.

Vt http://www.muudamaailma.ee/toeta/ghana-laste-sponsorlus/kongo-kula-ghanas.

MTÜ Mondo

—–

Rebecca oma ema ei mäleta

Asonga Rebeccaga ajab juttu Meeli Parijõgi. Foto: Johanna Helin

Asonga Rebeccaga ajab juttu Meeli Parijõgi. Foto: Johanna Helin

Ajakirjanik Ave-Marleen Rei toetab Kongo külas põhikoolis käivat 11-aastast tüdrukut Asonga Rebeccat. Mõni aasta tagasi (Asonga Rebecca läks siis esimesse klassi) tegi Ave-Marleen Kuku raadios Riina Rajasaarega intervjuu, kus räägiti Mondo toetusprogrammidest. Ave-Marleenile meeldis ühe lapse toetamise võimalus, teadmine, et see laps saab tänu temale koolis käia. Sealsamas toimetuses täitis ta toetusblanketi.

Rebeccat kasvatab vanaema. Oma ema Rebecca ei mäleta, sest ema suri, kui tüdruk oli kuuekuune. Rahvaravitsejast isa rändab kusagil ringi.

Paar korda aastas käivad inimesed Kongo külas ja siis vahetab Ave-Marleen kasulapsega kirju. Ta saatis Rebeccale oma perepildi ja talviseid pilte samuti, et oleks eksootiline. Ükskord saatis paberist teatri ja väikesi ingliskeelseid asjakesi, mis tüdrukule sobida võiksid. On ka öeldud, et palju ärge saatke, kõik, mis koolis vaja läheb, on juba 40 euro sees.

Rebecca kirjutab, kuidas tal koolis läheb. Alati on kirjas ohtrad tänusõnad. Võib-olla on tänulikkust isegi liiga palju, tundub Ave-Marleenile. Rebeccal on väga head hinded ja plaan edasi õppida. Eriti hästi sobivad talle reaalained. Rebecca tahab saada õpetajaks, selliseks, nagu tema lemmikõpetaja ehk madame. Rebecca ei plaani erinevalt paljudest Põhja-Ghana lastest minna elama pealinna Accrasse, vaid soovib jääda kodukülla, õpetada koolis lapsi ja saada heaks emaks mitmele lapsele.

—-

SAMAL TEEMAL
•    „Seal on hea, kus meid ei ole”, ÕpL 15.11.2013
•    „Ghanas Kongo külas. Viiekesi ja vabatahtlikult”, ÕpL 15.11.2013
•    „Eestlaste elamused Keenia koolis”, ÕpL 29.11.2013


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Orvule võib kool unistuseks jääda”

  1. […] Toetatav laps on orb või kaotanud ühe vanema, või pole vanemad näiteks tervislikel põhjustel võimelised teda koolitama. Püüame, et kui oleme lapse toetusprogrammi võtnud, siis toetaja jätkab mitu aastat. Kõige keerulisem olukord on siis, kui inimene annetab hetkeemotsiooni ajel 40 eurot, aga järgmisel aastal lööb toetamisele käega. Selliseid juhtumeid ei ole õnneks palju. Loe artiklit edasi siit. […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!