Pillipuhuja vastuvõtmine
Tallinna kunstihoones on 15. detsembrini avatud retrospektiivnäitus ANK ’64.
Kunstinäituse retseptsioon on alati huvitav teema, iseäranis, kui seda on oodata inimestelt, kes ei kuulu n-ö siseringi. Nii näiteks pakub erilist intriigi tagasiside tänapäeva õppuritelt, kes on külastanud kunstinäitust, millel esinevad kunstnikud küll nendega aegruumi jagavad, kuid esindavad üht hoopis teistsugust ajastut, millega nüüdisnoortel puudub otsene side. Vanematelt-vanavanematelt kuuldu ei asenda siiski vahetut kogemust.
Haridusprogramm „Pillipuhuja Koiduväraval” sai nime ansambli Pink Floyd 1967. aastal ilmunud heliplaadi „Piper at the Gates of Dawn” järgi. Põhi- ja keskkooliealistele suunatud, aga ka üliõpilastele kohandataval haridusprogrammil on rõhk ANK ’64 tegevusel oma ajas, 1960. aastatel. Selle kümnendi algust ning keskpaika tuntakse kui sulaaega, mil Nõukogude Liitu kuuluvas Eesti NSV-s hakkasid puhuma muutuste tuuled ja raudsesse eesriidesse hakkasid tekkima augud, lastes jaopärast läbi Lääne moodsat muusikat, uusi kunstiotsinguid ja vabameelseid ideid.
Tuleb tõdeda, et eesti kooliõpilane on oma reaktsioonides ootuspäraselt vaoshoitud ja napisõnaline. See kehtib ka kunstikallakuga koolide õppurite kohta.
Läbiv motiiv on õpilaste üllatumine Nõukogude-aegse eluolu üle: materiaalne puudus, äärmiselt piiratud liikumis- ja sõnavabadus ning sellest tulenevalt ridade vahele peidetud sõnumid kunstis. Imetletakse kunstnike peeni tehnikaid ja käelisi oskusi, avaldatakse imestust, et nende valmimisel pole kasutatud infotehnoloogiat. Ka soolised eelistused on mõnevõrra ettearvatavad – poisse huvitab Jüri Arraku looming ja tehnikatest pigem graafika, kuna tüdrukud näivad eelistavat Kristiina Kaasiku ja Malle Leisi teoseid ning maali. Huvitaval kombel meeldivad mõlemale Aili Vindi tööd, iseäranis meremaalid.
Suhteliselt tagasihoidlikuks jäävad ka pedagoogid, tuumakama arvamuse ütleb ehk välja TLÜ avatud ülikooli kunstiõppejõuna töötav kunstnik Kai Kaljo: „Mulle meeldis näitus kui puuduv osa kunstimuuseumi püsiekspositsioonist: paljud olulised tööd olid mul lapsepõlvest meeles, aga vahepeal polnud neid näinud umbes nii 40 aastat.
Üliõpilased võtsid näitust (kuigi nad on eesti kunsti lühidalt õppinud) vastu n-ö puhaste lehtedena ja kõik väitsid, et neile väga meeldis.
Ülesandeid ma selle näitusega seoses ei andnud, sest praegu tegeleme rohkem kontseptuaalsete ülesannetega − aga seda enam oli hea, et sama õppejõuga käiakse ka nn vana kunsti näitusel ja ta ei väidagi, et see on mingi jama. Eesti kunsti ajalugu tuleb tunda.”
ANK ’64 oli aastatel 1964–1969 Tallinnas tegutsenud kunstirühmitus, mille moodustasid Eesti riikliku kunstiinstituudi (ERKI) taustaga noored kunstnikud Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik, Enno Ootsing, Marju Mutsu, Vello Tamm, Tõnis Laanemaa ja Aili Vint, vaimseks juhtfiguuriks Tõnis Vint. Enamik ANK 64 liikmeid on tegusad tänini.